6/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

usutlus
Põlisrahvaste deklaratsioonist

Urmas Sisask kuulutas 20. 10. 2010 Nõiakaevul Nabala ja Tuhala karstialad rahvusvahelise tähtsusega looduskaitsealaks, kinnitades oma volitusi põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja 60 000 allkirjaga, mida koguti Tuhala nõiakaevu toeks. Mis õigused on aga põlisrahvastel? Kas me oleme põlisrahvas Eestis?

Maakera rohkem kui 6 miljardist inimesest arvatakse põlisrahva staatusse ligi 320 miljonit. Me räägime argipäevaselt küll „põliselanik” ja „põlisrahvas”, aga deklaratsiooni kontekstis pole me kohalikud põliselanikud enne, kui end ise selleks kuulutame. Seni pole seda juhtunud. Keegi teine meie eest seda tegema ei hakka. Eesti kirjutas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile alla 2007. aastal koos 18 teise riigiga (sealhulgas Soome, Saksa, Taaniga, kahjuks mitte koos Venemaa ja USAga). See tähendab, et Eesti riik võtab kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt dokumendi eri punktidele (artiklitele).

Deklaratsioonis on näiteks öeldud, et põliselanikel on konkreetne kaasarääkimisõigus oma elupaiga maavarade ja loodusrikkuste suhtes, kui need kultuurikontekstis olulised. Artikkel 25 loeme:

Põlisrahvastel on õigus säilitada ja tugevdada oma eristuvaid vaimseid suhteid oma traditsiooniliselt omatud või muul moel asustatud ja kasutatud maade, territooriumide, vete ja rannikualadega ja teiste varadega ning toetada nende vastutust tulevaste põlvkondade ees selles suhtes.

... mis tähendab, et Nõiakaevu kontekstis saaks seda juba kilbina kasutada. Põlisrahvaste deklaratsiooni rakendamine aga ei tähenda, et Eestis ei saa kuhugi enam tööstust või karjääri ehitada. Lihtsalt see välistab kabineti kinniste uste taga ja ainult paberil sündinud otsused.
Artikleid on deklaratsioonis 46 ning osad neist mõjuvad üsna üldsõnaliselt, kuid tähelepanelikul lugemisel leiab nendest abi nii maavarade kasutamise lubamise/ mittelubamise kui ka kohaliku keele ja kultuuri säilimise eesmärkide osas.
Põlisrahvaste deklaratsioonist kui dokumendist on Eestis aga üldiselt vähe juttu olnud. Kuni viimase ajani, mil helilooja Urmas Sisask oma jõulise tegevusega Tuhala nõiakaevu juures sellele tähelepanu tõmbas. „Me ei tea oma õigusi,” väidab Sisask. Tema 20.10.2010 välja kuulutatud looduskaitsealade loomise idee toetus just eelpoolnimetatud deklaratsiooni olemasolule. „ÜRO deklaratsioon tuleks kusagil ära trükkida,” arvab ta.
Tema värskelt välja kuulutatud looduskaitsealad pole ametlikult kinnitatud. Siin on küsimus laiemale ringile: kas kaitseala loomise õigus võib olla ainult eksperdil? Või piisab 60 000 allkirjast ja kohalike tahte järgimisest? Kui palju on piisav?
Teadaande kaitsealade väljakuulutamise kohta saatis Sisask siiski kõigile ministeeriumidele. Kas ta ootab vastuseid? „Ma ei oota mitte midagi ministeeriumidelt,” ütleb Urmas, „presidendile sai saadetud ka deklaratsioon, et ta tutvuks sellega. Vastukirja presidendilt saime, ta tänas deklaratsiooni eest.”
Põlisrahvad, pühapaigad ja looduskaitsealad on üks teema, millest oleme ajakirjas juttu teinud seoses käesoleva Rahvusvahelise elurikkuse aastaga.
Elurikkuse aasta 2010 lähtub Elurikkuse konventsioonist (CBD – Convention on Biological Diversity – bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse konventsioon). Sama konventsiooni on vastu võtnud rahvusvaheline looduskaitseorganisatsioon (IUNC), kuhu ka Eesti riik kuulub. Kõnealuse looduskaitseorganisatsiooni üks prioriteete on muu looduse kaitsmise hulgas ka põlisrahvaste kultuuri ja keele kaitse. Nii on Eesti end põlisrahvaste teemaga igat pidi sidunud.
Jääb üle ainult end ise põliselanikuks kuulutada.

Deklaratsiooniga saab tutvuda võrguaadressil web-static.vm.ee/static/failid/298/ Polisrahvaste_deklaratsioon_EST.pdf



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?