Tavaliselt veedavad putukad talve kas munana või nukuna liikumatult kusagil kulu all, pinnases või koorepraos. Isegi siis, kui talvitumas on vastne või valmik, püsivad nad kusagil peidus. Aga looduses on alati varuks üllatusi – liike, kes käituvad omamoodi. Üks selline talvituja on rohukedriku röövik.

Talvituvate röövikute käitumine on eriline. Sügisel jäävad nad kusagile langenud lehtede ja koltunud kõrte vahele maapinnal ootele. See, mida nad ootavad, on lumi ja parajalt pehme, paari pluss- või paari miinuskraadiga talveilm.

Mõne sentimeetri paksune lumekirme neid veel liikvele ei pane. Kui aga lume paksus hakkab ületama nii umbes kümmet sentimeetrit, siis saame näha huvitavat vaatepilti – valgel lumel kulgevad aeglaselt sini-mustvalge- kollasekirjud röövikud. Kergelt karvased ja parajalt suured – 3 kuni 4 sentimeetrit pikad. Neid on lihtne lumelt leida.
Sulailmale järgneb alati külm. Võiks arvata, et lumel kulgenud putukad pöörduvad tagasi lume alla peitu. Aga rohukedriku röövikud oskavad siin meid üllatada. Röövikud jäävadki lumele ega pöördu tagasi lume alla. Ilma jahenedes tarduvad nad paigale ja mattuvad järgmiste lumesadude ajal uue lumekihi alla. Lumesadu oodates ei tee neile häda isegi paarkümmend miinuskraadi.

Röövikute talvitumine jätkub nüüd lume sees. Kui lumi on veel piisavalt kohev, siis ronivad nad järgmise sula ajal jälle lume pinnale ja jäävad seal uut lumesadu ootama. Kui aga lumi kevade poole tihedamaks vajub, siis aitab nad lume alt välja soe kevadpäike.
Arvatakse, et sellisel käitumisel on mitmeid eeliseid. Niiskel maapinnal leidub alati erinevaid seeneeoseid ja teisi võimalikke pahalasi, kellel meeldiks liikumatult lesiva rööviku karvade vahel kasvama hakata. Lume peal roomamise ajal toimib päikesekiirgus kui steriliseeriv ultraviolettlamp ja päästab rööviku mittevajalikest manulastest. Värske lume sees võimalikke nakatajaid tõenäoliselt enam ei ole.
Teine võimalik eelis tuleneb lume all tegutsevatest röövloomadest – karihiired on kiskjad, kes peavad ka talvel iga päev palju (putukaid) sööma. Nad uuristavad toidu otsimiseks lume alla rohkelt käike. Arusaadavalt on paksu lumekihi sisse peitunud rohukedriku röövikut tunduvalt raskem üles leida kui maapinnal lebavaid putukaid. Kuivõrd enamik putuktoidulisi linde lendavad talveks lõunasse, siis avalikult lume peal kulgemisel on ärasöömise risk väike.
Kui lähete sulailmaga mõnele metsateele jalutama, siis hoidke silmad lahti – on suur tõenäosus lumel kulgevaid rohukedriku röövikuid näha.