Anu Raud
Koostaja ja toimetaja
Annus Raud, 2011
208 lk

Lugesin tosin aastat tagasi Virumaa noorte kirjandusvõistluse kogumikku „Rebane ja porgand”. Olin rabatud nimiloo autori ideest ja sõnakasutusest. Mõtlesin, kas ma ise oleksin keskkooliõpilasena tulnud selle peale, et rebane armastab porgandit. Kas oleksin tulnud selle peale, et armastus rebase ja porgandi vahel võis tekkida oranþi läheduse tõttu. Et kelle vahel veel oleks võinud puhkeda nii leegitsev armastus kui nende kahe hõõgvärvilise olevuse vahel. Ja et punaselt hõõguvates ehataeva pilvedes võiks näha porgandit ja rebast! Tundus, et selleks on vaja märksa rohkem elutarkust kui koolilapse kogutu.
Anu Raua esimeste erakordsete tõsieluliste muinaslugudega tuttavaks saades selgus tõde – ilusa armastusloo autor on siiski märksa suurema elukogemusega. Ja lausa nii suurega, et ei tõstnud suurt tüli sellest, et üks 10. klassi õpilane oli tema loo saatnud jutuvõistlusele. Pigem oli rõõmus, et ju siis ikka see lugu meeldis nii väga. Lugesin tookord ühe soojaga läbi Anu juttude kogumikku „Jutte, muist muinas-, muist muid”. Sõnakukerpallid ja tabavad leiud üllatasid tõsiselt, sest tundsin teda siis rohkem ikka vaibakunstnikuna. Anuga lähemalt tuttavaks saades sain aru, et just tema suudab selliseid lugusid jutustada. Kirjaniku ja tõlkija laps, kes elab Kääriku talus metsade keskel, käänulise-maalilise Raudna jõe ääres. Ka keskkonnatunnetus ning ühiskonna murede endasse võtmine annab selliste lugude sündimiseks soodsa pinnase. Anu on kõiki eeldusi ülihästi ära kasutanud.
Anu vend Annus võttis ette suure töö ja kogus kõik Anu head lood kokku ja korraldas uueks kogumikuks. Need on tõesti mõtlemapanevad tähelepanekud, kust kumab läbi sügav elutarkus ja avara hingega tunnetatud elu. Anu ise on enda lugude kohta tabavalt öelnud: „Mängin hallide heliredelit. Punane pajatab pidujuttu. Koon silmavett siniallikalt, valget ja varjulist vaheldumisi. Koon sokusamme ja kulukarva karjamaad. Koon oma kodu, kuusikut ja metsa mitut moodi.”