Sündisin 1954. aastal Kiviõlis ja kasvasin üles endise Küttejõu karjääri kõrval. Ühel pool maja oli raudtee ja teisel pool mahajäetud, künklik karjäär. See oli minu mängumaa – suhteliselt väike, kunagi õlitehast varustanud karjäär, mis oli jagatud kvartaliteks ja mida läbisid teed. Endise karjääri kohal kõrgusid väikesed mäed. Üks kõrgem, teine madalam, nii nagu need kaevandades olid sündinud. Põlevkivikiht oli ära võetud ja aheraine kõrvale tõstetud. Minu lapsepõlves olid need suurepärased maasika- ja vaarikaalad. Järske nõlvu ei olnud ja ära eksida ka ei saanud.

1972. aastal otsustas metsamajand minu kodukarjääri metsastada. Traktor rühkis seal, istutati mände, aga see töö oli liiga ränk. Siis otsustati teha valgustatud suusarajad, kuid lambid varastati ära. Siis tehti krossirada, aga sellest ei saanud ka miskit asja.

Meie põhiliseks mänguks karjääris oli peitus, ühest kaevanduskvartalist kaugemale ei mindud. Kvartalitel olid oma nimed, näiteks Sarapuuvahe (perekond Sarapuu järgi, kelle maja taga üks kaevandustee algas) või Antoni vahe (naabrimehe järgi, kes seal puid tegi). Meid oli päris paras enamvähem üheealiste laste kamp. Seal olid ka minu vanem vend Jaak (töötab nüüd bussijuhina) ja noorem vend Indrek (vedurijuht). Oli ka vene lapsi: Genka, Vovka ja Eedik. Nad kõik õppisid väga hästi selgeks eesti keele, sest ülejäänud lapsed olid eestlased.
Juba 1922. aastal oli kaevamine Küttejõu karjääris lõpetatud. Aherainega segi põlevkivikihte leidus aga ikka maapinnal. Aeg-ajalt, korra nelja-viie aasta jooksul, panid linnapoisid vana karjääri põlema. Tegid lõket, ja sellest piisas nädalaid kestvaks tulekahjuks. Siis ei olnud muud võimalust, kui kaevata kraave põlenguala ümber (selle läbimõõt võis olla näiteks umbes pool kilomeetrit) ning oodata, millal põleng lõpeb, millal põlevkivi otsa saab. Lõunatuul tõi meie koju põlengusuitsu ja see oli kaunis ebameeldiv.
Kui ma juba ülikoolis käisin, süttis Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel suur Kukruse aherainemägi ja see tossas aastaid. Oli näha, kui bussiga mööda sõitsin (kohanime Kukruse järgi on ristitud ka kukersiit – Eesti põlevkivi – toim). Muidu ei saa öelda, et kaevandusalal elamine kuidagi häirinud oleks.

Kus kopp töötas, sealt midagi leidis
Meie maja ehitas isa oma kätega. Minu sündides hakkas ehitama, esimene maja tuli puust. 1960. aastatel ehitas ta veel teise, kivimaja, sinna ma sain teisele korrusele oma toa.
Maja juures asus suur aed: õunapuud, kapsad, porgandid, kaalikad. Maapind oli aias väga kehv, vedasime külgkorviga mootorrattal Uljaste järve juurest kottidega aeda liiva.
Pidasime ka lambaid! Lammaste rohumaa asus samas vanas karjääris. Koos naabrite loomadega oli seal sajapealine kari. Iga pere pidas neli-viis looma ületalve ja kevadel sündisid talled. Kui lambakarjatamine lõpetati, hakkas karjäär võpsikusse kasvama.
Isa Aksel töötas Kiviõli kaevanduse elektrikuna. Oli õppinud Tallinna mäetehnikumis ja teadis üht-teist ka kivististest. Tema õpetaski mulle nende nimesid, kinkis trilobiidi väga ilusa saba.
Hakkasin siis ise kivistisi korjama. Trilobiidid, brahhiopoodid ehk käsijalgsed, teod, karbid Kukruse lademest. Ainult peajalgseid oli seal vähe.
Isa teadis ka, kust kivistisi saab – sealt, kus kaevandamine käis. Kui Küttejõu karjäär põles, lükati kustutamiskaevamistel kopaga värsket materjali üles. Ilmastiku mõjul porsusid kivistised kivist välja. Olen ka hiljem, teadlasena kunagistel mängumaadel kivistisi korjamas käinud – Küttejõu karjääri kivististe nimekiri on tohutu.
Ema Vilma töötas Kiviõli haiglas, majandas seal tekkide-linadega. Mu vanemad said omavahel väga hästi läbi, ma ei mäleta ühtegi tüli nende vahel. Lapsepõli oli mul turvaline.
Juba pensionieelikuna kutsuti isa praegusesse Aidu (siis oli nimeks Oktoobri) karjääri tööle. Palk oli ülikooli professori omaga peaaegu võrdne. Isa seadis tingimuseks, et nõustub siis, kui ema ka Aidusse tööle saab. Võetigi ema tehnilisse kontrolli kiviproove võtma. Aidus töötas siis rikastusvabrik, põlevkivi osakaalu kogu kaevandatavas kivimis tuli kogu aeg kontrollida.

Kas kivistised või käsipall?
Käisin Kiviõli 1. Keskkoolis. Juba 6. klassis oli mul korralik kivististekogu Kukruse lademest. Nende jaoks seisis mu toas omaette riiul. Kui läksin ülikooli õppima, võtsin ilusamad Tartusse kaasa, ülejäänud pani ema lillepottidesse.
Keskkoolis õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Ereda mälestusena on meelde jäänud ronimine Kiviõli tuhamäe otsa, mida nüüd purjelendurid oma stardiplatvormiks kasutavad.
10. klassis teadsin kindlalt, et tahan õppida geoloogiat, ja juba unistasin ka, et lähen Siberisse tööle. Raamatusari „Seiklusjutte maalt ja merelt” ja „Sannikovi maa” lugemine oli minus sellise vaimustuse tekitanud. Mis oleks, kui läheks ja uuriks asja?!
Kartsin ülikoolikonkurssi, mis geoloogia erialale oli väga suur (ühele kohale neli soovijat). Et mängisin keskkooli ajal ka käsipalli ja suusatasin, otsustasin, et kui geoloogiasse ei saa, lähen kehakultuuri.
Viimast siiski ei sündinud, sain geoloogiasse sisse. Meid oli kursusel 8 poissi ja kolm tüdrukut. Oli hästi tore kursus, tooni andsid elukogenumad poisid, kes olid ka juba sõjaväes ära käinud. Nemad rääkisid meile, keskkoolist tulnutele: olete astunud ülikooli, peate siin olema viisakad ja õppima, mitte niisama vahtima. Meile tehti ka selgeks, et erialaainetes ei spikerdata. Poliitainetes võis seda teha.
Vanematel ei olnud mu erialavaliku vastu midagi. Ema veidi ehmatas, kui esimese kursuse talvel talle rääkisin, et lähen vaheajal Uuralitesse matkale. Siis aga lausus: „Kui juba sellise eriala valisid, siis mis minul enam öelda on.” Ta kartis, et tütar külmetab talvematkal. Talvematkadel aga oli tavaliselt just palav, eriti ahjuga telgis magada. Järgmisel vaheajal matkasime Hibiinides, siis Altais, edasi hakkasin juba ise matku korraldama.

Asbestiotsinguil Siberis
Geoloogid moodustasid ülikoolis toreda omaette kamba. Professor Arvo Rõõmusoks lõi kõiki meid rebaseks geoloogihaamriga tagumikku tonksates. Pidi siis ka rüüpama viina aniisiga ja sööma sinepileiba.
Esimesel kursusel peeti traditsioonilist lõkkeõhtut Kvissentalis, kus kõigi rebaste käest küsiti, millega nad tegelenud on ja kuidas nad teistele geoloogidele kasulikuks võiksid osutuda.
Kui käidi reisidel, korraldati pildivaatamisõhtuid. Siis tuli kateedri aastapäev, käisime ekskursioonil Joosu savikarjääris ja lasime seal liugu. Meie ühikanaabrid, geograafid ja bioloogid olid kadedad: „Jälle te sõidate, jälle teil toimub üritus.”
Pärast kolmandat kursust läksime Siberisse menetluspraktikale. Saadeti meid Sajaanidesse Tuvamaale asbesti otsima. Meie dekaani Aadu Looga kursusevend töötas Tuva geoloogiateenistuses tähtsa koha peal. Olime seal koos kursusekaaslastega kolm kuud ja sellest ajast vähemalt kolm nädalat lihtsalt ootasime. Ootasime helikopterit, ootasime ülemust. Siis tulid valimised ja töölised jõid nädal otsa. Seejärel saadeti meid metsa kustutama, seal olime paar nädalat.
Põhiliselt lihtsalt istusime lõkke ääres. Töölistel olid püssid, nad lasksid marali ja karu, tegime nende lihast kotlette.
Töölisteks olid seal enamasti jubedad retsidivistid, meile otsiti õnneks korralikumad, rahvuselt venelased. Seal oli ka lätlasi ühest Siberi läti külast. Nemad läksid oma jaanipäeva tähistama ja tagasi ei tulnudki. Asbest asub kõvades kivides ja seda on raske kätte saada, töölised torisesid. Nemad pidid kivi lõhkama, meie läksime siis seedri taha, kui pauk käis. Pärast panime kirja, mis välja tuli.
Asbesti me ka leidsime, aga väikesi, 2–3 mm läbimõõduga sooni. Et kaevandama hakata, oleks leida tulnud sentimeetriseid sooni. See oligi aga meie töö – geoloogiline luure, püüdsime selgitada, millises suunas suurem maardla võiks jääda.
Kõik olid veendunud, et maardlat polegi, ja küllap oligi nii, aga raha oli uuringuteks eraldatud ja meie muudkui lõhkasime ja ootasime.
Üks kursusevendadest, Heikki Kuusmik, hakkas siis ajaviiteks kulda pesema. Kolm päeva pesi, ja midagi ta sai, aga siis läksid kohalikud talle juba peaaegu kallale, sest kuld kuulus nõukogude riigile.
Ega selle kullaga midagi teha ei olnud. Hambakullaks see ka ei sobinud, nagu hiljem kodus selgus, seal oli palju kroomi sees.

Loodetakse leida meteoriite
Pärast seda kolmekuulist praktikumi otsustasin, et Siberisse ma ikkagi tööle ei lähe. Mind huvitas paleontoloogia. Toona vedas seda suunda professor Arvo Rõõmusoks ja pidas ka suurepäraseid loenguid. Tegin ühe kursusetöö Kukruse lademe karpidest, olin ülikooli juures diplomieelsel praktikal ja jäin ka ülikooli tööle. Minust sai teaduslik abijõud, ametinimega vanemlaborant, õpetasin üliõpilasi praktikumides ja suvepraktikatel.
Professor Rõõmusoks kirjutas raamatut Eesti geoloogia alustest, aitasin teda selle juures, korjasin materjali. Juba keskkooli ajal olin tegelenud fotograafiaga. Minu esimene fotoaparaat Smena purunes, kui kott Siberis helikopterist alla visati. Muretsesin aga uue, 100 rubla maksnud Zeniidi.
Kateedril oli kivististe pildistamiseks lõõtsaga Carl Zeissi aparaat, tasaplaatidega, professor Armin Öpiku ostetud. Hakkasin üliõpilastele õpetama geoloogilist fotograafiat ja loen seda ainet tänini. Kuidas pildistada kivistisi, paljandeid … Kuidas pildistada trilobiiti, seal on omad reeglid … Et olevused ei jääks pildile pea alaspidi. Kivistis peab jääma pildile eluasendis.
Muuseum kuulus toona teaduste akadeemia geoloogia instituudile. 1977. aastal anti muuseum ülikoolile tagasi. Hilisem ülikooli prorektor Volli Kalm sai muuseumi esimeseks juhatajaks. Õige pea vahetas tema välja Tõnu Pani, kes töötab muuseumis siiani. 1982. aastast töötan ka mina muuseumis.
Juba siis, kui olin aspirantuuris, hakkasime Tõnu Paniga muuseumi korrastama ja täiendama. Suurelt Nõukogudemaalt õnnestus palju ilusaid mineraale ja kivimeid koguda.
Mahlakuul 2012 läheb muuseum remonti, koos zooloogiamuuseumiga tehakse uus ekspositsioon. Hoiupind suureneb, aga näitusepind kahjuks väheneb. Uues ekspositsioonis jääb põhirõhk ikkagi Eesti geoloogiale, sest see on Eesti inimesele kõige huvitavam ja pakub võimalusi oma leitud materjali määrata.
Geoloogia vastu on kodanikel väga suur huvi. Iga nädal tullakse ja tuuakse midagi näidata. Sageli loodetakse, et tegu on meteoriidiga, aga enamasti osutub, püriidimugulaks.
Praegu on karjääridesse kivistisi otsima pääseda väga raske, sest kõik on valve all, turvateenistus seisab väravas, sildid hoiatavad: ärge lähenege. Kunagi ei tea, kas parajasti lõhatakse või mitte. Kui kraavid valmis, lükatakse need ka kohe kinni. Aitab see, kui ütled, et oled Tartu ülikoolist.
Minu meelest ei peaks pidurdama inimesi, kui nad tahavad korjata põlevkivist kivistisi. Niikuinii aetakse need ahju kütteks.