Pisikeste värvuliste talvitumine külmas kliimas on kohastumise mustersaavutus, mis väärib imetlust. Ent tegelikult me ju ei tea, mis hinnaga see sünnib: kui palju sulelistest jääb tegelikult ellu? Talilinnuloendused Eestis on kestnud 25 aastat ja need heidavad mõnelegi meid huvitavale küsimusele selgemat valgust.

USAs alustati talilinnuloendustega ehk nn jõululoendustega (Christmas Bird Count) aastal 1900. Tegemist on maailma ühe vanima linnuseiremeetodiga, mis on väga populaarne senini – igal aastal võtavad sellest osa kümned tuhanded vabatahtlikud, kes sel moel kaudselt osalevad looduskaitsetöös. Ameeriklased seostavad loendust otseselt looduskaitsega – linnupopulatsioonide loendusandmed saavad aluseks hilisemale kaitsetegevusele. Niisamuti on see Soomes, kus alustati talvise seirega 1956./1957. hooajal. Enne kui maismaa talilindude loendus jõudis Eestisse, selgus, et kõrvuti aastast- aastasse toimuvate muutustega oleks vaja jälgida ka arvukuse kõikumist ühe talve jooksul, seepärast lisati jõuluajale veel ka loendused hilissügisel ja südatalvel. Kõike seda arvestades hakati analoogseid uuringuid korraldama 1987. aastal ka Eestis. Seega on tänavune talv talilinnuloenduste jaoks pidulik 25. aastakäik

Vaatamata sellele tunneme me kohalikku maismaa talilinnustikku veel kesiselt. Alles nüüd hakkab tekkima pilt sellest, milline on lindude talvises arvukuses esinev juhuslike kõikumiste ulatus ning millal on alust väita, et mingi liigi arvukus on tõepoolest tõusmas või langemas.

Mida väiksem, seda ohustatum
Talve jooksul püsib enam-vähem stabiilsena üksnes väheste lindude arvukus. Eriti just värvulistel on peamisteks arvukuse muutusi tingivateks faktoriteks suremus ning lokaalsed liikumised, näiteks koondumised, vähesel määral ka invasioonid.
Pole ilmselt ootamatu eeldada, et suurim talvine suremus on meie pisimal linnul – pöialpoisil. See vaid 5–6 grammi kaaluv linnuke on tingituna oma suurest kehapinna ja ruumala suhtest eriti tundlik temperatuuri järskudele langustele. Talilinnuloenduse andmetel võib mõnel aastal sellise linnu suremus olla isegi kuni 70%. Talve teisel poolel on palju putuktoidust juba ära tarbitud ning organismi varustamine vajaliku energiaga läheb järjest raskemaks, eriti veel lumerohke talve korral. Nii pole imestada, et pöialpoisi suremus talve jooksul on tugevas seoses südakuiste madalaimate temperatuuridega. Väike lind kompenseerib oma suremuse aga vilka sigimisega – pöialpoisi kurnas võib olla kuni 12 muna. Mõelda, et 12 muna teeb kokku umbes 1,5 emaslinnu kehakaalust ja lisaks pesitsevad linnud suve jooksul kaks korda.

Palju Eestis linde talvitub?
Üldine lindude talvine arvukus võib meil samuti tugevasti kõikuda, see sõltub eelnenud aastaaegadest, pesitsustulemustest, sügisesest rändest ning talvitumistingimustest. Ornitoloogide hinnangul jääb või tuleb meile talveks 0,5–1,7 miljonit mittevärvulist ja 3–7,7 miljonit värvulist, mis teeb talvitujate koguarvuks 3,5–9,4 miljonit lindu.

Loodetavasti kõigile lugejatele tuttavat rasvatihast talvitub meil 0,6–1,2 miljonit lindu, soodsatel talvedel peaks maismaa lindudest poole miljoni künnise ületama ka pöialpoiss, põhjatihane ja urvalind. Läbi talviste maismaalindude loenduste on kirja saanud ligi 140 linnuliiki, läbi aegade on Eestis registreeritud veidi rohkem – 160 talvist linnuliiki, millest paljud on esindatud vaid üksikvaatlusena. Jõululoenduse ajal, millal enamasti on tegemist sügava talvega, saadakse aastas kõigi loendajate peale kokku kirja enamasti 50– 60 liiki. Sügisel võivad vaatlejatele ette sattuda veel lahkumata linnud, kevadel siis jälle mõned varajased saabujad.

Lindude loendamise edukus oleneb osalejate arvust
Talilinnu loenduste käigus kogutakse väga suur hulk informatsiooni, ent ka loendusel on olnud oma paremad-halvemad ajad.
Kui loendus muutus ülemaaliseks, võtsid vaatlejad selle entusiasmiga vastu ja nii saavutas projekt mõne aastaga suure populaarsuse. Ilmselt pakkus see lihtne loendusmeetod vaatlejatele täiendavat talvist tegevust, sest senini oli ju ainukeseks koordineeritud talviseks linnuvaatluseks olnud kesktalvine veelinnuloendus. Nüüd leidsid tegevust ka sisemaa linnuhuvilised, kellel südatalvine veelindude vaatlemisvõimalus tänu jäävabade veekogude puudusele oli olemata.
Parimatel aastatel on maismaa talilindude loendustel kasutusel olnud kuni 82 rada (talvel 1990/1991) ning sesooni kohta on laekunud kuni 180 ankeeti (talvel 1989/1990 ja 1990/1991). Poliitilise ja majandusliku olukorra järsk muutus 1990. aastate algul kahandas aga loendajate arvu oluliselt ning alates talvest 1994/1995 jäi summaarne laekunud ankeetide arv talve kohta väiksemaks kui 100. Vahepealne mõõnaperiood enamuse linnuloenduste puhul hakkab aga vähehaaval üle minema ning vähemalt talilinnuloenduste ankeete laekub nüüd jälle aastaaastalt rohkem ning viimastel talvedel on kasutusel olnud 40–50 rada. Kaks eelmist üli-lumerohket aastat olid linnuloendajatele muidugi tõsiseks katsumuseks, sest paljud rajad on 10 või enamgi kilomeetrit pikad ning ülepõlvelumes sellist maad läbida on tõsine ettevõtmine. Talilinnuloenduste mahtu võib aga iseloomustada ka teisiti: andmete kogumiseks on tehtud ligi 10 000 tundi loendusi, mis on võrdne ühe inimese pideva ligi viie-aastase täistöökoha koormusega!

Salkade loendamise raskused
Enamik talilinde tegutseb valdavalt salkades. Salgad aga ei tegutse ühtlaselt üle kogu ala, vaid koonduvad pigem kohtadesse, kus toitumisolud on lihtsamad. Osa liike kaldub moodustama kestvamaid või lühemaajalisi seltsinguid ehk segasalku, mis jällegi suurendab koondumist. Eks iga looduses liikuja tea, et näiteks metsas võib rasvatihase salga läheduses tihti näha tegutsemas porri ja teisi tihaseid, veidi harvem tegutsevad nendega koos ka puukoristajad. Ka vareslased eelistavad tegutseda segasalkades, kuigi ööbimiskogumid on sageli ühe-kaheliigilised. Selline klasterdumine avaldab vähem mõju nende liikide loendustulemustele, mis on väga arvukad. Väga raskesti on üldistatavad aga taoliste liikide tulemused, millel esineb väga tugev koondumine või mis tegutsevad eelistatult väga suurtes salkades, nagu näiteks urvalind, siisike ja hallrästas. Ja olgem ausad – tuhandepealise rohevindisalga tegelikku suurust ongi väga keeruline hinnata.

Loendatakse kaheksal erineval maastikul
Talilinnu loenduse rajad valivad vaatlejad ise ning need kulgevad väga erinevas maastikus ja elupaigus, mis on jaotatud 8 klassi: talumaastik, metsamaastik, prahipaik, avamaastik, metsamaastik, raiesmikud-noorendikud, põõsastikud ja ülejäänud võimalikud maastikud. Üle poole radade pikkusest kulgevad metsas, ligi neljandik avamaastikus ning ülejäänud elupaigad moodustavad kokku alla neljandiku transektide pikkusest. Prahipaigad on läbitud kilomeetrite poolest küll marginaalseks elupaigaks, kuid lindude arvukus seal võib olla väga kõrge, nii et selle maastiku eristamine muust on igati õigustatud. Pealegi sõltub prahipaikade atraktiivsus lindudele väga oluliselt selle kasutusest, näiteks prügist, mida ladustatakse.

Peamised talvised ohud
Talve arenedes karmistuvad keskkonnatingimused ja toidu leidmise võimalused vähenevad. Eriti ebameeldiv on lindudele sagedased suure amplituudiga temperatuurimuutused, mis kord sulatavad ja siis jälle külmetavad. Lumele jääkooriku tekkimine on vaid väike osa „jäämäest”. Paljudele liikidele on ohtlik ka näiteks vihma sadamine külmunud puudele, mis koorele jääkatte tekitab ning muudab koorepragudesse Kodukeskne pöialpoiss. Tervel real linnuliikidel talvine elupaigavalik suurt suvisest ei erine. Need on näiteks putuktoiduspetsialistid pöialpoiss ja porr. Esimene otsib söögipoolist eelistatult kuuseokaste vahelt, teine suuremate puude tüvel spiraaljalt liikudes. varjunud putukad ja nende munad lindudele ligipääsmatuks. Samuti võib jäide muuta tarbimiskõlbmatuks paljud umbrohupuhmad.
Veel kõrgemale tõustes – puude latvadesse näiteks – jäävad ette igasugu seemned ja marjad. Paraku on sedasorti toiduvaruga omaette probleemid. Üks olulisem on tõsiasi, et puude seemnesaak ei ole aastast aastasse stabiilne. Ilmselt meenuvad paljudele kohe kasvõi kõikuvad õunasaagid. Sama lugu on praktiliselt kõigi puudega. Lindudele soodus asjaolu on vaid see, et antud aasta saagirohkus on selge juba sügisel, seega on neil lihtne otsustada, kas liikuda kohe lõuna poole või jääda vähemalt mõneks ajaks veel pesitsusalale. Kõige enam pakuvad lindudele toidupoolist pihlakad, kuused ja lepad. Pihlakamarjad on meelistoiduks rästastele, kuid sealt urgitsevad seemneid ka paljud teised linnud. Pihlaka-aastatel esineb sageli massilist hallrästa ja siidisaba invasiooni. Mõlemale linnuliigile meeldivad veel viirpuumarjad ja puudele rippuma jäänud õunad. Suure saagi väärtust kahandab mõnel soojal sügisel marjade kiire riknemine, mistõttu need puudelt varakult maha pudenevad. Käbiaastatel saabub meile vahel massiliselt suur-kirjurähne, kes muidu meelsasti ka putuktoitu tarbivad, kuid erandlikult kuusekäbirohketel aastatel võivad peamiselt vaid neist seemnetest elatuda. Teised käbispetsialistid on teadagi käbilinnud – neid leidub meil suisa kolm liiki, kuid arvukaim on kuuse-käbilind. Lepaseemned on meelistoit urvalindudele, kes loodust vähem tundvale inimesele võivad sootuks märkamata jääda. Tähelepanu äratavad nad vaid lendu minnes, tehes seda suure käraga.

Lisasöötmine mõjutab ka suurte lindude pesitsusedukust
Paljud lisasöötmiskatsed on näidanud, et täiendav toit talvel annab lindudele võimaluse asuda pesitsema varem ning nende järelkasv on suurem, kusjuures positiivne mõju on märgatav isegi nii suurel linnul nagu seda on harakas, väiksematest liikidest rääkimata. Nimelt lindude talvitusolud mõjutavad oluliselt lindude pesitsusedukust ja populatsioonide seisundit tervikuna. Mida suurem hulk linde karmis või heitlikus talves hukkub, seda väiksem on kevadel pesitsema asuvate paaride arv. Kui karm talv kestab tavatult kaua, kurnab see linde ja nad asuvad pesitsema normaalsest hiljem ning kurnadki jäävad harilikult väiksemaks. Eriti suurt kahju tekitavad nn järeltalved, kui rändlindude saabumise järgselt tuleb uuesti tagasi tugev külmalaine koos tugeva lumesajuga.
Niisiis on talv lindude elus oluline eluperiood, mille suudavad üle elada üksnes hea tervisega ja nutikad isendid. Aga looduses pole halba ilma heata: karm talv küll hõrendab lindude arvukust, kuid selle võrra jääb kevadeks ellujäänutele rohkem eluruumi.