On südasuvine pärastlõuna ja õhtuhaku vaheline aeg. On veeväli meie ees. On vaikne. Kuidagi kummastavalt vaikne, nii nagu saab olla vaid Tveris Venemaal Volga ääres. Või õieti selle samuti kummastava veevälja ääres, mis on Volgast siin saanud, kui see 1940. aastal üles paisutati. Vesi siin ei ole sinine ei roheline, isegi mitte vesihall. Vaid porikarva, verekarva pori karva. Olgu siis see mu hing, mis vee säherduseks maalib, värvused on niikuinii subjektiivsed aistingud, mille aju meie siseobjektiivsuseks vormib.

Seisame seisva ja samas omasoodu silmale nähtamatult voolava laiakslitsutud Volga ääres Kaljazini linna kaldapealsel. Või mis kaldapealsel. Kaldapealne on meie ees. Meie silmad seda ei näe. Sest see on vete meelevallas, uputatud, ja kui sellestki ei piisanud, siis õhku lastud ja laiali pillutud.

Keset seda igavat ja kurba vett konutab ühel tillukesel saarejupatsil kellatorn. Esmapilgul uskumatu ilmukana sellest maailmast, mis uue aja inseneride plaani kohaselt pidi kogu täiega ja ühes tükkis jäädavalt kaduma. See on kunagise Nikolajevski katedraali kellatorn, mille kahe sajandi eest projekteerinud arhitekt Tðevakinski ega seda ehitanud Kaljazini mõisniku Uðakovi meistrid ei oleks eales aimanud, et sellest saab kunagi sümbol, mis kätkeb enesesse Venemaa häbi ja uhkuse.

2500 küla kadus
Kellatornist sada aastat vanem Nikolajevski katedraal on heroilises kommunistlikus ajaloos uppunud, nii nagu rahvarohke kesklinn selle ümber, nii nagu pooled 12. sajandil tekkima hakanud Kaljazini linna 1300 majast, mis erinevalt paljudest Volga-äärsetest linnadest olid suurenisti kivist. Haihtus Makarjevi mungaklooster, uppusid Kristuse Sünni kirik, Kristluse Püstituskirik ühes surnuaiaga, uppusid kaubaread jõe ääres. Haihtus tükike vene iidset kultuuri. Kaljazini paik- kond oli asustatud vähemalt alates varasest rauaajast. Võibolla just siin asus Svjatoslavli väli, kus 1339. aastal Tveri vürst Aleksandr Mihhailovitð jättis hüvasti sugulastega, et asuda hukatuslikule teele võitlema Ordu vastu. Kaljazini piires jäi Uglitði veehoidla alla 1940. aastal 32 küla täielikult ja kaheksa osaliselt, üle ujutati või purustati 12 kirikut.
Vene Atlantiseks nimetatud Kaljazin pole ainus uputatud linn. Kaljazini linna korrastatud plaan kinnitati 1786. aastal. Stalin kinnitas Volga muutmise plaani 1930. aastate alul. Ja Staliniga uputamine pidama ei jäänud. Aastatel 1930–1970 muundati Suur Volga veehoidlate ketiks. Kümme veehoidlat Volgal ja Kaamal tõstsid üles veed, mis laotudes mitmete kilomeetrite kaupa ei uputanud mitte ainult imepärasei Volga-äärseid metsi ja laiuvaid luhtasid. Vee alla vajus tuhandeid külasid, kadusid isegi linnad nagu Tveri Kortðeva, Jaroslavli Mologa, Samaara Stavropol Volgal. Volga-Kaama paisude kaskaad ujutas üle, uputas, purustas ja kandis uude kohta 2500 küla ja asulat nende 126 000 majapidamisega, 96 linna, tööstusasulat ja slobodaad. Ümber asustati umbes 700 000 inimest. Hävis tuhandeid ajaloo- ja kultuurimälestisi. Ülem-Volga aladel kujunes välja vene rahvus, riiklus ja kultuur. 1930. aastatel hakati sinna kogunenud rahvuslikku mälu hävitama – industrialiseerimise ja progressi, uue õnneliku ja teadliku elu loosungite all. Hakkas pihta Moskva-Volga kanali löökehitus, rajati esimesed kolm hüdroelektrijaama.

Hävisid soome-ugri mälestised
Elekter ei olnud siin ainus ja võibolla mitte ka põhiline. Jõgi muutus laevatatavaks ja mis peamine – Moskva linn sai vajaliku hulga vett. Ning mis kõige peamine – sai suurepärase võimaluse hävitada iidset ajalugu.
Meie arvame teadvat, et alasid Novgorodimaast kuni Tveri, Rostovi ja Vladimirini asustasid kunagi soomeugrilased. Neid on sealmail käputäite kaupa siiani – kasvõi Tveri karjalaste või segase päritoluga meðtðeralaste näol. Kuid enamik soomeugri iidseid rahvaid on ajaloo tormides olematusse kadunud. Millal nad kadusid ja miks toimus keelevahetus? Krestomaatiline vene ajalooteadus, mida on toetanud ka ametlik arheoloogia, seletab asja lihtsalt. Veel vähemalt tuhande aasta eest elanud soomeugri rahvad taandusid lõunast saabunud vene hõimude eest. Nad justkui haihtusid kusagile Põhja- Venemaa avarustesse. Nüüd on see paradigma hakanud muutuma ja üha enam noori ajaloolasi ja arheolooge on veendunud, et vene kultuur moodustus soomeugri alge põhjal. Nõnda siis hävitas Volga üle ujutamine ka soomeugri rahvaste mälestisi.
Novgorodlased kummardasid Ilmenit, Volga-äärset Volgat, keda (naissoost jõge) nimetati emakeseks Volgaks, kuulsusrikkaks Volgaks. Ivanova rahva arvates elas veel 19. sajandi lõpul suurtes jõgedes veekoletis, soomuskrokodill. On teadlasi, kes kinnitavad et Volga nimi pärineb merjalastelt, soomeugri sugu rahvastelt, kes Ülem-Volga äärseid alasid valitsesid ja siis ühtäkki kusagile haihtusid.
Linnade ja külade, asulate ja tänavate nimed on muutlikud nagu Volga-äärsed tuuled – kord tulevad need siit, kord sealt, kord ühelt, kord teiselt valitsejalt. Kuid toponüümid, kohanimed, on midagi jäävamat. „Kõige jäävamad on hüdronüümid,” ütleb Moskva riikliku ülikooli ajaloolasena lõpetanud, ent praegu sõltumatuse tarbeks giidina tegutsev Sergei Mihhailov.
Isegi Stalin, kes usinalt linnanimesid muutis, jättis jõgede ja järvede nimed ikka samaks.
Poola kirjanik Czesùaw Miùosz kirjutas oma esseeraamatus „Teeäärne koerake”: „Samad jõed voolasid Euroopas, kui ühtegi praegust riiki ega ühtegi praegu kõneldavat keelt polnud veel olemas. Just jõgede nimedes on alles kadunud hõimude jäljed. Nad elasid nii ammu, et midagi kindlat ei saa väita ning õpetlased püstitavad vaid hüpoteese, mida teised õpetlased peavad põhjendamatuks.”

Reportaaþ vee alt
Kultuurivaramu täielik uputamine oleks olnud tahtmise korral välditav. Rõbninski hüdroelektrijaamale oli veel üks projekt, madalama tammiga, neli meetrit madalama veepinnaga. Oleksid jäänud alles linnad ja suur hulk külasid, ja ka Volga oleks jäänud voolama oma sängi, mitte hiiglaslikuks veekoguks üles paisutatud. Kuid ehituse käigus, 1. südakuul 1937. aastal võeti vastu otsus tammi kõrgust tõsta. 1. südakuul (jaanuaril)! Oli ka ideid kaitsta põhilisi ehitusmälestisi tammidega. „Hollandis ju elatakse allpool merepinda, miks siis ei võiks elada allpool jõepinda,” kirjutab raamatu „Goroda pod vodoi” autor ja koostaja V. I. Jerjohhin. Ka laevade jaoks on veetaseme tõstmise kõrval teine variant: süvendamine. Keset seda igavat ja kurba vett konutab ühel tillukesel saarejupatsil kellatorn. Esmapilgul uskumatu ilmukana sellest maailmast, mis uue aja inseneride plaani kohaselt pidi kogu täiega ja ühes tükkis jäädavalt kaduma. See on kunagise Nikolajevski katedraali kellatorn, mille kahe sajandi eest projekteerinud arhitekt Tðevakinski ega seda ehitanud Kaljazini mõisniku Uðakovi meistrid ei oleks eales aimanud, et sellest saab kunagi sümbol, mis kätkeb enesesse Venemaa häbi ja uhkuse. 2500 küla kadus Kellatornist sada aastat vanem Nikolajevski katedraal on heroilises kommunistlikus ajaloos uppunud, nii nagu rahvarohke kesklinn selle ümber, nii nagu pooled 12. sajandil tekkima hakanud Kaljazini linna 1300 majast, mis erinevalt paljudest Volga-äärsetest linnadest olid suurenisti kivist. Haihtus Makarjevi mungaklooster, uppusid Kristuse Sünni kirik, Kristluse Püstituskirik ühes surnuaiaga, uppusid kaubaread jõe ääres. Haihtus tükike vene iidset kultuuri. Kaljazini paik- kond oli asustatud vähemalt alates varasest rauaajast. Võibolla just siin asus Svjatoslavli väli, kus 1339. aastal Tveri vürst Aleksandr Mihhailovitð jättis hüvasti sugulastega, et asuda hukatuslikule teele võitlema Ordu vastu. Kaljazini piires jäi Uglitði veehoidla alla 1940. aastal 32 küla täielikult ja kaheksa osaliselt, üle ujutati või purustati 12 kirikut. Vene Atlantiseks nimetatud Kaljazin pole ainus uputatud linn. Kaljazini linna korrastatud plaan kinnitati 1786. aastal. Stalin kinnitas Volga muutmise plaani 1930. aastate alul. Ja Staliniga uputamine pidama ei jäänud. Aastatel 1930–1970 muundati Suur Volga veehoidlate ketiks. Kümme veehoidlat Volgal ja Kaamal tõstsid üles veed, mis laotudes mitmete kilomeetrite kaupa ei uputanud mitte ainult imepärasei Volga-äärseid metsi ja laiuvaid luhtasid. Vee alla vajus tuhandeid külasid, kadusid isegi linnad nagu Tveri Kortðeva, Jaroslavli Mologa, Samaara Stavropol Volgal. Volga-Kaama paisude kaskaad ujutas üle, uputas, purustas ja kandis uude kohta 2500 küla ja asulat nende 126 000 majapidamisega, 96 linna, tööstusasulat ja slobodaad. Ümber asustati umbes 700 000 inimest. Hävis tuhandeid ajaloo- ja kultuurimälestisi. Ülem-Volga aladel kujunes välja vene rahvus, riiklus ja kultuur. 1930. aastatel hakati sinna kogunenud rahvuslikku mälu hävitama – industrialiseerimise ja progressi, uue õnneliku ja teadliku elu loosungite all. Hakkas pihta Moskva-Volga kanali löökehitus, rajati esimesed kolm hüdroelektrijaama. Hävisid soome-ugri mälestised Elekter ei olnud siin ainus ja võibolla mitte ka põhiline. Jõgi muutus laevatatavaks ja mis peamine – Moskva linn sai vajaliku hulga vett. Ning mis kõige peamine – sai suurepärase võimaluse hävitada iidset ajalugu. Meie arvame teadvat, et alasid Novgorodimaast kuni Tveri, Rostovi ja Vladimirini asustasid kunagi soomeugrilased. Neid on sealmail käputäite kaupa siiani – kasvõi Tveri karjalaste või segase päritoluga meðtðeralaste näol. Kuid enamik soomeugri iidseid rahvaid on ajaloo tormides olematusse kadunud. Millal nad kadusid ja miks toimus keelevahetus? Krestomaatiline vene ajalooteadus, mida on toetanud ka ametlik arheoloogia, seletab asja lihtsalt. Veel vähemalt tuhande aasta eest elanud soomeugri rahvad taandusid lõunast saabunud vene hõimude eest. Nad justkui haihtusid kusagile Põhja- Venemaa avarustesse. Nüüd on see paradigma hakanud muutuma ja üha enam noori ajaloolasi ja arheolooge on veendunud, et vene kultuur moodustus soomeugri alge põhjal. Nõnda siis hävitas Volga üle ujutamine ka soomeugri rahvaste mälestisi. Novgorodlased kummardasid Ilmenit, Volga-äärset Volgat, keda (naissoost jõge) nimetati emakeseks Volgaks, kuulsusrikkaks Volgaks. Ivanova rahva arvates elas veel 19. sajandi lõpul suurtes jõgedes veekoletis, soomuskrokodill. On teadlasi, kes kinnitavad et Volga nimi pärineb merjalastelt, soomeugri sugu rahvastelt, kes Ülem-Volga äärseid alasid valitsesid ja siis ühtäkki kusagile haihtusid. Linnade ja külade, asulate ja tänavate nimed on muutlikud nagu Volga-äärsed tuuled – kord tulevad need siit, kord sealt, kord ühelt, kord teiselt valitsejalt. Kuid toponüümid, kohanimed, on midagi jäävamat. „Kõige jäävamad on hüdronüümid,” ütleb Moskva riikliku ülikooli ajaloolasena lõpetanud, ent praegu sõltumatuse tarbeks giidina tegutsev Sergei Mihhailov. Isegi Stalin, kes usinalt linnanimesid muutis, jättis jõgede ja järvede nimed ikka samaks. Poola kirjanik Czesùaw Miùosz kirjutas oma esseeraamatus „Teeäärne koerake”: „Samad jõed voolasid Euroopas, kui ühtegi praegust riiki ega ühtegi praegu kõneldavat keelt polnud veel olemas. Just jõgede nimedes on alles kadunud hõimude jäljed. Nad elasid nii ammu, et midagi kindlat ei saa väita ning õpetlased püstitavad vaid hüpoteese, mida teised õpetlased peavad põhjendamatuks.” Reportaaþ vee alt Kultuurivaramu täielik uputamine oleks olnud tahtmise korral välditav. Rõbninski hüdroelektrijaamale oli veel üks projekt, madalama tammiga, neli meetrit madalama veepinnaga. Oleksid jäänud alles linnad ja suur hulk külasid, ja ka Volga oleks jäänud voolama oma sängi, mitte hiiglaslikuks veekoguks üles paisutatud. Kuid ehituse käigus, 1. südakuul 1937. aastal võeti vastu otsus tammi kõrgust tõsta. 1. südakuul (jaanuaril)! Oli ka ideid kaitsta põhilisi ehitusmälestisi tammidega. „Hollandis ju elatakse allpool merepinda, miks siis ei võiks elada allpool jõepinda,” kirjutab raamatu „Goroda pod vodoi” autor ja koostaja V. I. Jerjohhin. Ka laevade jaoks on veetaseme tõstmise kõrval teine variant: süvendamine.
Mälu pole siiski jäädavalt uputatud. Kui võimalikuks sai, ilmus raamatuid pealtnägijate tunnistustega, arhiividokumente. Need on koondatud muuseumidesse, sealhulgas ka Kaljazini koduloomuuseumisse. Liigub ka folkloorseid mälestusi, nii nagu lugu, mille pajatas meile Mihhailov.
Tahad või ei taha, kuid ka kõige hullematel, despootlikumatel aegadel jäävad ringlema jutud. Ja rahva hulgas liikus 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate alul jutt, et ülespaisutatud Volgasse on külade ja linnade kaupa uputatud inimesi – ühes nende majade ja varadega. Ähvarda kui palju ähvardad, hirmuta kui palju hirmutad, jutud levivad ikkagi. Mida teha, et neid summutada? Televisiooni ei olnud, kuid oli raadio. Ja Stalin kiitis heaks talle soovitatud plaani – teha reportaaþ vee alt ning siis saab selgeks, et ajakirjanik seal kellegi laipu ei kohta. Mõeldud, tehtud. Kuid nii, nagu Vene muinasjutus ikka – juttu pajatatakse kähku, elus aga nii kähku asjad ei käi. Lõpuks ometi leiti sobilik ajakirjanik, ustav ja energiline. Nimeks tal Boriss Polevoi. Jah, seesama, kes hiljem meisterdas valmis heroilise ja auhinnatava raamatu „Jutustus tõelisest kangelasest”. Õpetati siis seesinane Boriss Polevoi akvalangiga sukelduma ja mindi temaga Kaljazinisse. Lindistamist tol ajal ei tuntud, reportaaþ vee alt kanti üle otse. Seda kuulasid põnevusega nii Siberi kütt kui Ukraina kaevur, Leningradi kirjanik kui Novgorodi parteijuht. Sukelduti vee alla ja Polevoi hakkas kirjeldama nähtut. Kuid mida sa kirjeldad, kui vesi on sogane, nõnda et vaevalt näeb julgestuseks kaasa sukeldunud akvalangisti. Polevoi ei lasknud end segada, püüdis kõndida mööda kunagist kaldapealset ja kirjeldas inimtühje majavaremeid. Kuni kukkus ühte lahtisesse kanalisatsioonikaevu. Vallandus ropp tõlkimatu sõim, mis vaibus, kui akvalangist tal kraest kinni sai haarata ja välja tirida. Sõim kandus üle kogu kuuendiku planeedist. Asjaosalised sattusid paanikasse, kartsid karmi karistust. Kuni Stalin ühmas „Vot see on tõeline kangelane!” Oli siis sel kangelasel veel tükk tegemist oma haritud perest pärit pruudiga, kes säherdusi sõnu polnud eales kuulnud. Kuid korda saanud seegi.

Kellatorn kui veemärk
Aeg kulgeb vääramatult. Nüüdseks on tammid väsinud, nendesse on tekkinud mõrasid, milles kasvab rohi ja hakkavad sirguma pisemad puud. Hävitatud imekaunid Volga-äärsed kaasikud ja männikud kipuvad vägisi naasma.
Kuid kuidas ikkagi Kaljazini Nikolajevski katedraali kellatorn saarejupatsile püsti jäi ega õhku lastud? „Põhjendati sellega, et jätame alles, sellest saab laevadele hea veemärgi,” selgitab Mihhailov kavala naeratusega. Tõepoolest kaval mõte – jäädvustada vähemalt üks märk toimunud genotsiidist Volga looduse ja asukate vastu. Jõulise sümbolina see toimibki, ning küllap pole juhuslik seegi, et Jaroslavli meistrimehed restaureerisid torni aastatel 1960–1963 ja 1990–1991. Nikita Hruðtðovi ajal ja Boriss Jeltsini ajal.
Kaljazin meie taga ärkab pärastlõunasest leitsakust. Paadimees tuleb uudistama, ega ei taha me üht väikest veesõitu teha. Aga ei taha, mitte mingil juhul ei taha – sinna uputatud ootuste ja lootuste, elavate ja surnud aedade kohale. Pööran ringi, kõmbin ülesmäge. Päike jääb otse hüvakätt ja valgustab kunagiste jõukate ja asiste Volga kaupmeeste kivimaju, mis üleujutusest üle kõrgusid ja jäid ning nüüd ehk isegi liiga hoolega säravheledaks võõbatud. Maja ees letil on raamatud, raamatud. Leti taga vene naine, vaid vene naisele omaste silmadega, mille sügavkurbuse varjutab igapäevaelus askeldus.
Tühisemate ja vähemtühisemate trükiste seas avastan äkisti ühe väärikalt joonistatud kaanega raamatu. „Goroda pod vodoi”, loen imestusega ja juba on see mul tugevalt peos. Raamat ongi viimane. Kuid vene naine ei söanda seda mulle müüa. Tagakaas on veidi rikutud, ütleb ta. Püüan talle julgustavalt naeratada, et mis seal siis ikka, pole hullu. Häbi on, ütleb ta. Vaatan ta silma, ja poetan siis, et tehku väike hinnaalandus. Naise näole ilmub kui Volga sügavustest naeratus, ta jätab mõne kopika alla ja raamat ongi minu. See ei päästa, kuid aitab mõista.