1/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Uputatud Vene sda

On sdasuvine prastluna ja htuhaku vaheline aeg. On veevli meie ees. On vaikne. Kuidagi kummastavalt vaikne, nii nagu saab olla vaid Tveris Venemaal Volga res. Vi ieti selle samuti kummastava veevlja res, mis on Volgast siin saanud, kui see 1940. aastal les paisutati. Vesi siin ei ole sinine ei roheline, isegi mitte vesihall. Vaid porikarva, verekarva pori karva. Olgu siis see mu hing, mis vee sherduseks maalib, vrvused on niikuinii subjektiivsed aistingud, mille aju meie siseobjektiivsuseks vormib.

Seisame seisva ja samas omasoodu silmale nhtamatult voolava laiakslitsutud Volga res Kaljazini linna kaldapealsel. Vi mis kaldapealsel. Kaldapealne on meie ees. Meie silmad seda ei ne. Sest see on vete meelevallas, uputatud, ja kui sellestki ei piisanud, siis hku lastud ja laiali pillutud.

Keset seda igavat ja kurba vett konutab hel tillukesel saarejupatsil kellatorn. Esmapilgul uskumatu ilmukana sellest maailmast, mis uue aja inseneride plaani kohaselt pidi kogu tiega ja hes tkkis jdavalt kaduma. See on kunagise Nikolajevski katedraali kellatorn, mille kahe sajandi eest projekteerinud arhitekt Tevakinski ega seda ehitanud Kaljazini misniku Uakovi meistrid ei oleks eales aimanud, et sellest saab kunagi smbol, mis ktkeb enesesse Venemaa hbi ja uhkuse.

2500 kla kadus
Kellatornist sada aastat vanem Nikolajevski katedraal on heroilises kommunistlikus ajaloos uppunud, nii nagu rahvarohke kesklinn selle mber, nii nagu pooled 12. sajandil tekkima hakanud Kaljazini linna 1300 majast, mis erinevalt paljudest Volga-rsetest linnadest olid suurenisti kivist. Haihtus Makarjevi mungaklooster, uppusid Kristuse Snni kirik, Kristluse Pstituskirik hes surnuaiaga, uppusid kaubaread je res. Haihtus tkike vene iidset kultuuri. Kaljazini paik- kond oli asustatud vhemalt alates varasest rauaajast. Vibolla just siin asus Svjatoslavli vli, kus 1339. aastal Tveri vrst Aleksandr Mihhailovit jttis hvasti sugulastega, et asuda hukatuslikule teele vitlema Ordu vastu. Kaljazini piires ji Ugliti veehoidla alla 1940. aastal 32 kla tielikult ja kaheksa osaliselt, le ujutati vi purustati 12 kirikut.
Vene Atlantiseks nimetatud Kaljazin pole ainus uputatud linn. Kaljazini linna korrastatud plaan kinnitati 1786. aastal. Stalin kinnitas Volga muutmise plaani 1930. aastate alul. Ja Staliniga uputamine pidama ei jnud. Aastatel 19301970 muundati Suur Volga veehoidlate ketiks. Kmme veehoidlat Volgal ja Kaamal tstsid les veed, mis laotudes mitmete kilomeetrite kaupa ei uputanud mitte ainult imeprasei Volga-rseid metsi ja laiuvaid luhtasid. Vee alla vajus tuhandeid klasid, kadusid isegi linnad nagu Tveri Korteva, Jaroslavli Mologa, Samaara Stavropol Volgal. Volga-Kaama paisude kaskaad ujutas le, uputas, purustas ja kandis uude kohta 2500 kla ja asulat nende 126 000 majapidamisega, 96 linna, tstusasulat ja slobodaad. mber asustati umbes 700 000 inimest. Hvis tuhandeid ajaloo- ja kultuurimlestisi. lem-Volga aladel kujunes vlja vene rahvus, riiklus ja kultuur. 1930. aastatel hakati sinna kogunenud rahvuslikku mlu hvitama industrialiseerimise ja progressi, uue nneliku ja teadliku elu loosungite all. Hakkas pihta Moskva-Volga kanali lkehitus, rajati esimesed kolm hdroelektrijaama.

Hvisid soome-ugri mlestised
Elekter ei olnud siin ainus ja vibolla mitte ka philine. Jgi muutus laevatatavaks ja mis peamine Moskva linn sai vajaliku hulga vett. Ning mis kige peamine sai suureprase vimaluse hvitada iidset ajalugu.
Meie arvame teadvat, et alasid Novgorodimaast kuni Tveri, Rostovi ja Vladimirini asustasid kunagi soomeugrilased. Neid on sealmail kputite kaupa siiani kasvi Tveri karjalaste vi segase pritoluga meteralaste nol. Kuid enamik soomeugri iidseid rahvaid on ajaloo tormides olematusse kadunud. Millal nad kadusid ja miks toimus keelevahetus? Krestomaatiline vene ajalooteadus, mida on toetanud ka ametlik arheoloogia, seletab asja lihtsalt. Veel vhemalt tuhande aasta eest elanud soomeugri rahvad taandusid lunast saabunud vene himude eest. Nad justkui haihtusid kusagile Phja- Venemaa avarustesse. Nd on see paradigma hakanud muutuma ja ha enam noori ajaloolasi ja arheolooge on veendunud, et vene kultuur moodustus soomeugri alge phjal. Nnda siis hvitas Volga le ujutamine ka soomeugri rahvaste mlestisi.
Novgorodlased kummardasid Ilmenit, Volga-rset Volgat, keda (naissoost jge) nimetati emakeseks Volgaks, kuulsusrikkaks Volgaks. Ivanova rahva arvates elas veel 19. sajandi lpul suurtes jgedes veekoletis, soomuskrokodill. On teadlasi, kes kinnitavad et Volga nimi prineb merjalastelt, soomeugri sugu rahvastelt, kes lem-Volga rseid alasid valitsesid ja siis htkki kusagile haihtusid.
Linnade ja klade, asulate ja tnavate nimed on muutlikud nagu Volga-rsed tuuled kord tulevad need siit, kord sealt, kord helt, kord teiselt valitsejalt. Kuid toponmid, kohanimed, on midagi jvamat. Kige jvamad on hdronmid, tleb Moskva riikliku likooli ajaloolasena lpetanud, ent praegu sltumatuse tarbeks giidina tegutsev Sergei Mihhailov.
Isegi Stalin, kes usinalt linnanimesid muutis, jttis jgede ja jrvede nimed ikka samaks.
Poola kirjanik Czesaw Miosz kirjutas oma esseeraamatus Teerne koerake: Samad jed voolasid Euroopas, kui htegi praegust riiki ega htegi praegu kneldavat keelt polnud veel olemas. Just jgede nimedes on alles kadunud himude jljed. Nad elasid nii ammu, et midagi kindlat ei saa vita ning petlased pstitavad vaid hpoteese, mida teised petlased peavad phjendamatuks.

Reportaa vee alt
Kultuurivaramu tielik uputamine oleks olnud tahtmise korral vlditav. Rbninski hdroelektrijaamale oli veel ks projekt, madalama tammiga, neli meetrit madalama veepinnaga. Oleksid jnud alles linnad ja suur hulk klasid, ja ka Volga oleks jnud voolama oma sngi, mitte hiiglaslikuks veekoguks les paisutatud. Kuid ehituse kigus, 1. sdakuul 1937. aastal veti vastu otsus tammi krgust tsta. 1. sdakuul (jaanuaril)! Oli ka ideid kaitsta philisi ehitusmlestisi tammidega. Hollandis ju elatakse allpool merepinda, miks siis ei viks elada allpool jepinda, kirjutab raamatu Goroda pod vodoi autor ja koostaja V. I. Jerjohhin. Ka laevade jaoks on veetaseme tstmise krval teine variant: svendamine. Keset seda igavat ja kurba vett konutab hel tillukesel saarejupatsil kellatorn. Esmapilgul uskumatu ilmukana sellest maailmast, mis uue aja inseneride plaani kohaselt pidi kogu tiega ja hes tkkis jdavalt kaduma. See on kunagise Nikolajevski katedraali kellatorn, mille kahe sajandi eest projekteerinud arhitekt Tevakinski ega seda ehitanud Kaljazini misniku Uakovi meistrid ei oleks eales aimanud, et sellest saab kunagi smbol, mis ktkeb enesesse Venemaa hbi ja uhkuse. 2500 kla kadus Kellatornist sada aastat vanem Nikolajevski katedraal on heroilises kommunistlikus ajaloos uppunud, nii nagu rahvarohke kesklinn selle mber, nii nagu pooled 12. sajandil tekkima hakanud Kaljazini linna 1300 majast, mis erinevalt paljudest Volga-rsetest linnadest olid suurenisti kivist. Haihtus Makarjevi mungaklooster, uppusid Kristuse Snni kirik, Kristluse Pstituskirik hes surnuaiaga, uppusid kaubaread je res. Haihtus tkike vene iidset kultuuri. Kaljazini paik- kond oli asustatud vhemalt alates varasest rauaajast. Vibolla just siin asus Svjatoslavli vli, kus 1339. aastal Tveri vrst Aleksandr Mihhailovit jttis hvasti sugulastega, et asuda hukatuslikule teele vitlema Ordu vastu. Kaljazini piires ji Ugliti veehoidla alla 1940. aastal 32 kla tielikult ja kaheksa osaliselt, le ujutati vi purustati 12 kirikut. Vene Atlantiseks nimetatud Kaljazin pole ainus uputatud linn. Kaljazini linna korrastatud plaan kinnitati 1786. aastal. Stalin kinnitas Volga muutmise plaani 1930. aastate alul. Ja Staliniga uputamine pidama ei jnud. Aastatel 19301970 muundati Suur Volga veehoidlate ketiks. Kmme veehoidlat Volgal ja Kaamal tstsid les veed, mis laotudes mitmete kilomeetrite kaupa ei uputanud mitte ainult imeprasei Volga-rseid metsi ja laiuvaid luhtasid. Vee alla vajus tuhandeid klasid, kadusid isegi linnad nagu Tveri Korteva, Jaroslavli Mologa, Samaara Stavropol Volgal. Volga-Kaama paisude kaskaad ujutas le, uputas, purustas ja kandis uude kohta 2500 kla ja asulat nende 126 000 majapidamisega, 96 linna, tstusasulat ja slobodaad. mber asustati umbes 700 000 inimest. Hvis tuhandeid ajaloo- ja kultuurimlestisi. lem-Volga aladel kujunes vlja vene rahvus, riiklus ja kultuur. 1930. aastatel hakati sinna kogunenud rahvuslikku mlu hvitama industrialiseerimise ja progressi, uue nneliku ja teadliku elu loosungite all. Hakkas pihta Moskva-Volga kanali lkehitus, rajati esimesed kolm hdroelektrijaama. Hvisid soome-ugri mlestised Elekter ei olnud siin ainus ja vibolla mitte ka philine. Jgi muutus laevatatavaks ja mis peamine Moskva linn sai vajaliku hulga vett. Ning mis kige peamine sai suureprase vimaluse hvitada iidset ajalugu. Meie arvame teadvat, et alasid Novgorodimaast kuni Tveri, Rostovi ja Vladimirini asustasid kunagi soomeugrilased. Neid on sealmail kputite kaupa siiani kasvi Tveri karjalaste vi segase pritoluga meteralaste nol. Kuid enamik soomeugri iidseid rahvaid on ajaloo tormides olematusse kadunud. Millal nad kadusid ja miks toimus keelevahetus? Krestomaatiline vene ajalooteadus, mida on toetanud ka ametlik arheoloogia, seletab asja lihtsalt. Veel vhemalt tuhande aasta eest elanud soomeugri rahvad taandusid lunast saabunud vene himude eest. Nad justkui haihtusid kusagile Phja- Venemaa avarustesse. Nd on see paradigma hakanud muutuma ja ha enam noori ajaloolasi ja arheolooge on veendunud, et vene kultuur moodustus soomeugri alge phjal. Nnda siis hvitas Volga le ujutamine ka soomeugri rahvaste mlestisi. Novgorodlased kummardasid Ilmenit, Volga-rset Volgat, keda (naissoost jge) nimetati emakeseks Volgaks, kuulsusrikkaks Volgaks. Ivanova rahva arvates elas veel 19. sajandi lpul suurtes jgedes veekoletis, soomuskrokodill. On teadlasi, kes kinnitavad et Volga nimi prineb merjalastelt, soomeugri sugu rahvastelt, kes lem-Volga rseid alasid valitsesid ja siis htkki kusagile haihtusid. Linnade ja klade, asulate ja tnavate nimed on muutlikud nagu Volga-rsed tuuled kord tulevad need siit, kord sealt, kord helt, kord teiselt valitsejalt. Kuid toponmid, kohanimed, on midagi jvamat. Kige jvamad on hdronmid, tleb Moskva riikliku likooli ajaloolasena lpetanud, ent praegu sltumatuse tarbeks giidina tegutsev Sergei Mihhailov. Isegi Stalin, kes usinalt linnanimesid muutis, jttis jgede ja jrvede nimed ikka samaks. Poola kirjanik Czesaw Miosz kirjutas oma esseeraamatus Teerne koerake: Samad jed voolasid Euroopas, kui htegi praegust riiki ega htegi praegu kneldavat keelt polnud veel olemas. Just jgede nimedes on alles kadunud himude jljed. Nad elasid nii ammu, et midagi kindlat ei saa vita ning petlased pstitavad vaid hpoteese, mida teised petlased peavad phjendamatuks. Reportaa vee alt Kultuurivaramu tielik uputamine oleks olnud tahtmise korral vlditav. Rbninski hdroelektrijaamale oli veel ks projekt, madalama tammiga, neli meetrit madalama veepinnaga. Oleksid jnud alles linnad ja suur hulk klasid, ja ka Volga oleks jnud voolama oma sngi, mitte hiiglaslikuks veekoguks les paisutatud. Kuid ehituse kigus, 1. sdakuul 1937. aastal veti vastu otsus tammi krgust tsta. 1. sdakuul (jaanuaril)! Oli ka ideid kaitsta philisi ehitusmlestisi tammidega. Hollandis ju elatakse allpool merepinda, miks siis ei viks elada allpool jepinda, kirjutab raamatu Goroda pod vodoi autor ja koostaja V. I. Jerjohhin. Ka laevade jaoks on veetaseme tstmise krval teine variant: svendamine.
Mlu pole siiski jdavalt uputatud. Kui vimalikuks sai, ilmus raamatuid pealtngijate tunnistustega, arhiividokumente. Need on koondatud muuseumidesse, sealhulgas ka Kaljazini koduloomuuseumisse. Liigub ka folkloorseid mlestusi, nii nagu lugu, mille pajatas meile Mihhailov.
Tahad vi ei taha, kuid ka kige hullematel, despootlikumatel aegadel jvad ringlema jutud. Ja rahva hulgas liikus 1930. aastate lpul ja 1940. aastate alul jutt, et lespaisutatud Volgasse on klade ja linnade kaupa uputatud inimesi hes nende majade ja varadega. hvarda kui palju hvardad, hirmuta kui palju hirmutad, jutud levivad ikkagi. Mida teha, et neid summutada? Televisiooni ei olnud, kuid oli raadio. Ja Stalin kiitis heaks talle soovitatud plaani teha reportaa vee alt ning siis saab selgeks, et ajakirjanik seal kellegi laipu ei kohta. Meldud, tehtud. Kuid nii, nagu Vene muinasjutus ikka juttu pajatatakse khku, elus aga nii khku asjad ei ki. Lpuks ometi leiti sobilik ajakirjanik, ustav ja energiline. Nimeks tal Boriss Polevoi. Jah, seesama, kes hiljem meisterdas valmis heroilise ja auhinnatava raamatu Jutustus telisest kangelasest. petati siis seesinane Boriss Polevoi akvalangiga sukelduma ja mindi temaga Kaljazinisse. Lindistamist tol ajal ei tuntud, reportaa vee alt kanti le otse. Seda kuulasid pnevusega nii Siberi ktt kui Ukraina kaevur, Leningradi kirjanik kui Novgorodi parteijuht. Sukelduti vee alla ja Polevoi hakkas kirjeldama nhtut. Kuid mida sa kirjeldad, kui vesi on sogane, nnda et vaevalt neb julgestuseks kaasa sukeldunud akvalangisti. Polevoi ei lasknud end segada, pdis kndida mda kunagist kaldapealset ja kirjeldas inimthje majavaremeid. Kuni kukkus hte lahtisesse kanalisatsioonikaevu. Vallandus ropp tlkimatu sim, mis vaibus, kui akvalangist tal kraest kinni sai haarata ja vlja tirida. Sim kandus le kogu kuuendiku planeedist. Asjaosalised sattusid paanikasse, kartsid karmi karistust. Kuni Stalin hmas Vot see on teline kangelane! Oli siis sel kangelasel veel tkk tegemist oma haritud perest prit pruudiga, kes sherdusi snu polnud eales kuulnud. Kuid korda saanud seegi.

Kellatorn kui veemrk
Aeg kulgeb vramatult. Ndseks on tammid vsinud, nendesse on tekkinud mrasid, milles kasvab rohi ja hakkavad sirguma pisemad puud. Hvitatud imekaunid Volga-rsed kaasikud ja mnnikud kipuvad vgisi naasma.
Kuid kuidas ikkagi Kaljazini Nikolajevski katedraali kellatorn saarejupatsile psti ji ega hku lastud? Phjendati sellega, et jtame alles, sellest saab laevadele hea veemrgi, selgitab Mihhailov kavala naeratusega. Tepoolest kaval mte jdvustada vhemalt ks mrk toimunud genotsiidist Volga looduse ja asukate vastu. Julise smbolina see toimibki, ning kllap pole juhuslik seegi, et Jaroslavli meistrimehed restaureerisid torni aastatel 19601963 ja 19901991. Nikita Hrutovi ajal ja Boriss Jeltsini ajal.
Kaljazin meie taga rkab prastlunasest leitsakust. Paadimees tuleb uudistama, ega ei taha me ht vikest veesitu teha. Aga ei taha, mitte mingil juhul ei taha sinna uputatud ootuste ja lootuste, elavate ja surnud aedade kohale. Pran ringi, kmbin lesmge. Pike jb otse hvaktt ja valgustab kunagiste jukate ja asiste Volga kaupmeeste kivimaju, mis leujutusest le krgusid ja jid ning nd ehk isegi liiga hoolega sravheledaks vbatud. Maja ees letil on raamatud, raamatud. Leti taga vene naine, vaid vene naisele omaste silmadega, mille sgavkurbuse varjutab igapevaelus askeldus.
Thisemate ja vhemthisemate trkiste seas avastan kisti he vrikalt joonistatud kaanega raamatu. Goroda pod vodoi, loen imestusega ja juba on see mul tugevalt peos. Raamat ongi viimane. Kuid vene naine ei sanda seda mulle ma. Tagakaas on veidi rikutud, tleb ta. Pan talle julgustavalt naeratada, et mis seal siis ikka, pole hullu. Hbi on, tleb ta. Vaatan ta silma, ja poetan siis, et tehku vike hinnaalandus. Naise nole ilmub kui Volga sgavustest naeratus, ta jtab mne kopika alla ja raamat ongi minu. See ei psta, kuid aitab mista.



Tiit Kndler
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet