3/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
SSK - TTU PUTUKAS

Urmas Tartes
Suvistel lkkehtutel on peale mnusa seltskonna alati veel ks hendav omadus. Seda nii Eestis, Soomes, Ameerikas, Aafrikas. See on verd imevate sskede pinin.

htuti verd imevad ssed kuuluvad kik kahetiivaliste (Diptera) seltsi pistessklaste (Culicidae) sugukonda. Kui kahetiivalisi kokku on seni maailmas kirjeldatud 125 000 liiki, siis pistesski on teada pisut rohkem kui 2000 liiki. Suhtelisele liiginappusele vaatamata on pistessed levinud kogu maailmas. Ainsad kohad maakeral, kus me neid ei leia, on krbed, sest ssed vajavad oma vastsete arenguks vett niisamuti nagu konnadki. Eestis krbeid pole, seetttu pole Eestis ka kohti, kus sskedest pris rahu viks saada. Sestap tasub nende vikeste ttute olendite elukombeid pisut lhemalt tundma ppida. nneks on ssed samal ajal ka prussakate krval hed enim uuritud putukad, kelle elusaladuste kohta on pris palju teada.
Eesti looduses on kokku loetud 30 liiki pistesski. Paljud pistessed toituvad taimemahlast, suur hulk aga imevad selgroogsete loomade lindude ja imetajate verd. Inimese naha sisse iminokka puurima vivad tulla hallassed (Anopheles), linnussed (Theobaldida), soomusssed (Mansonia), metsassed (Ades) ja laulussed (Culex). Oma liigilise vhesuse teevad nad kuhjaga tagasi arvukuse ja pealetkkivusega. Teemegi nendega nd lhemat tutvust.

Vesi-hk tpi lennumasinad. Kik ssed on tiesti tpilised tismoondega arenevad putukad. Nende elus on neli jrku: muna, vastne, nukk ja valmik. Arengutskkel munast valmikuni kestab kmmekonnast pevast nelja ndalani. See sltub peamiselt valitsevast keskkonnatemperatuurist, kuid ka paljudest muudest teguritest, nagu toidu hulk ja vee keemilised omadused.
ks emane ssk muneb tavaliselt 200300 muna, millest mne peva mdudes kooruvad vastsed. Kikide liikide vastsed elavad seisvas vi aeglaselt voolavas vees. Vastsed ujuvad iseloomulikult vongeldes vabalt ringi vi ripuvad vee pindkile kljes. Nad hingavad kik huhapnikku tagakeha tipus paiknevate torukeste kaudu. Ssevastsed svad pisiorganisme ja orgaanilist hljumit, mida veest vlja filtreeritakse. Vastsed nukkuvad samuti vees ja nukud ripuvad vee pinnakile all. Hda korral sukelduvad nukud mneks ajaks phja peitu. Koorunud ssk sirutab nukukestal ujudes kiiresti tiivad ja lendab minema.
Kikide liikide valmikud on tillukesed, vhem kui 1 cm pikad, suhteliselt kehvalt lendavad haprad putukakesed. Enamuse oma elust veedavad nad varjulistes psastikes, tihedas rohus ja metsaservades. Evolutsioonis on sskedel lendamiseks alles jnud ainult esimene tiivapaar. Tagatiivad on muutunud tasakaalu hoidmisel talitlevateks sumistiteks. Seetttu saadab sskede lendu iseloomulik, umbes 600 Hz sagedusega tiivapirin. Nad lendavad vaid niiske ja tuulevaikse ilmaga. Kuiva pikesepaiste ktte ssed ei tiku. Tuuline ilm on neile tiesti talumatu.
Kes sskede valmikuid tugevama luubiga uurib, neb, et pistesski eristab teistest sskedest pikk ettepoole suunatud iminokk ning vikeste likivate soomustega kaetud tiivad ja keha. Siiski on erinevatel sseliikidel pisut erinevad elukombed.


Hallassed. Hallasski on Eestis leitud nelja liiki. Nendest tavalisemad ning kohati arvukad on metsa-hallassk ja harilik hallassk. Ka hallassed on meil hed arvukamad ssed metsasskede krval. Metsa-hallasse vastsed elavad klmades allikalistes veekogudes ja ka talvituvad seal. Aastas on neil kaks plvkonda, esimese valmikud tulevad verd imema htu- ja tundidel juunis, teise omad augusti lpus. Sgisel, jahedamate ilmadega, imevad nad verd ka peval.
Harilik hallassk on kige kuulsam sseliik. Tema kuulsus tuleneb mitte ainult vere imemisest, vaid ta on ka ks suuremaid malaaria edasikandjaid kogu phjapoolkeral. Eestis pole suvi veel piisavalt soe ja pikk malaariatekitajate arenguks ja seetttu meil nneks selle raske haigusega probleeme pole. Hariliku hallasse vastsed elavad hsti valgustatud taimerikastes veekogudes. Hsti tunnevad harilikud hallassed ennast ka inimese lheduses, olles tavalised asulates ja majade lheduses. Talvituvad emasloomad on kevadel esimesed sskede seas, kes tulevad oma verist htuski nutama. Harilikku hallasske on vimalik ra tunda tema iseloomuliku, tagakeha psti hoidva istumisasendi jrgi.

Linnussed. Linnussed on suhteliselt kige suuremad ssed. Neid elab Eestis viis liiki. Nagu nimigi tleb, imevad linnussed eelkige verd lindudelt, kuid sobiva vimaluse korral ei tle mned liigid ra ka inimese verest. Nende vastsed elavad valimatult kikvimalikes tavalistes veekogudes. Inimeselt verd imevate linnusskede valmikud talvituvad sageli niisketes keldrites, lautades, koobastes ja urgudes, kust nad on kevadel hed esimesed vljalendajad.

Soomusssk. Soomussski on Eestis vaid ks liik. Soomussse vastsed elavad suuremates, taimedest rikaste veekogude phjamudas. Igal pool Eestis ei pruugi neid kohata. Soomussskede vastsed veepinnale ei tule, vaid puurivad oma hingamistorud taimevartes leiduvatesse husoontesse. Vastsed talvituvad ka vee all. Soomussskede aktiivseid rnnakuid tuleb taluda peamiselt taimedest rikaste jrvede kallastel.

Metsassed. Metsasski on meil kige rohkem. Seda nii liikide arvult (16) kui ka arvatavasti isendite arvult. Metsassed on ainsad ssed, kes munevad oma munad sgisel niiskele pinnasele vi ka rohule, kus need siis talvituvad. Kik lejnud ssed munevad otse vette vi ka veepinnale. Metsassed ei mune munasid lihtsalt suvalisse paika, vaid madalamatesse kohtadesse, mis kevadise lumesulamisveega vi ka vihmadega le ujutatakse ning kuhu tekivad viksed ajutised veekogud. Mned metsasskede liigid suudavad areneda ka soolases riimvees mererannal leiduvates loikudes ja happelistes rabajrvedes.
Metsasskede vereimemine toimub aktiivselt htutundidel ja varastel hommikutundidel. sel on liiga klm, peval jlle liiga kuiv ja tuuline. Niiskemas metsavilus pole metsasskedest rahu kogu peva jooksul.

Laulussed. Laulusski elab Eestis kolm liiki, kellest vaid kaks on tavalised ja arvukad. Laulussed on soojalembesed loomad, nad elavad kige meelsamini inimeste lheduses, kus leidub pikese kes soojenevaid vihmaveetnne, tiike ja muid (tehis)veekogusid. Piisab ka ndalaks unustusse jnud poolenisti vett tis kastekannust, et laulusse vastsed endale elupaiga leiaksid. nneks on laulusskede kallaletungid inimestele haruldased, sest tema toiduobjektiks on eelkige kodulinnud.
Laulusskede emasloomad leiavad endale talvitumispaiga keldritest ja koobastest. Laulusskede arvamisest vereimejate sekka poleks tarvis pikemalt juttu tehagi, kui mdunud sajandi 80. aastatel poleks meile hakanud levima laulusse ks alamliik majassk. Vlimuselt ei erine majassk laulussest mitte millegagi. Kll aga on majassk vga agressiivne vereimeja, kelle jaoks inimene on philine saakloom. Ta eelistab inimest rnnata htu- ja ka pimeduses. Majassk naudib oma elupaikadena inimese poolt loodud ehitisi. Nad munevad otsese pikese eest varjatud veeloikudesse mis tahes kohas majas. Keldris lekkivast vee- vi kanalisatsioonitorust tilkunud loik on majasse jaoks ideaalne munemiskoht. Nad suudavad areneda isegi veidi saastunud vees, niteks saunade heitvees. Ndalaks lillevaasi ununenud veest vime leida juba majasse vastseid. Kui kuuks ajaks kodust ra minna, siis vivad majassed tis arengu lbi teha kraanikausi vesilukus vi tualeti loputuskasti vees, toitudes seal arenevatest mikroorganismidest. Eriti aktiivsed on linnasse valmikud sgiseti ja ka talvel.
Majassk on levinud tielikult tnu inimtegevusele. Arvatakse, et ta tekkis Vahemeremaades, kust hakkas edasi levima le kogu maakera, kasutades ra majades aastaringi hoitavat sooja mikrokliimat, veetorude konstruktsioonilisi puudusi ja inimeste lohakust. Peterburis oli ta niteks olemas juba mdunud sajandi alguses. Pariisi kloaak vi niisked metrootunnelid on majasse jaoks olnud ideaalsed sigimiskohad.

Millal ja miks ssed inimesi rndavad. Verd imema tulevad ksnes emased ssed. Kik verd imevate sskede emasloomad peavad saama korraliku verekhutie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade kpsemine nuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid pevi niteks nektarit vi taimelehti sma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Ssk saab kogu vajaliku portsu ktte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale vrdlemisi ohtliku imemispingutusega.
Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib ssk lbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga vrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vltida imetava vere hbimist, sstib ssk ohvrisse oma sljenrmete eritist. Prast vereimemist lendab emane ssk vaevaliselt, raske khutie kes gades, mnda varjulisse paika seda seedima. Umbes ndala mdudes hakkab ta munema. Prast munemist vib emane ssk aga taas tulla verd imema. Selline vereimemise-munemise tskkel vib toimuda suve jooksul mitu korda kui just ssk enne ei hukku.
Isased ssed kasutavad oma iminokka ksnes taimedelt mahla imemiseks. Nemad ei tule kunagi loomadelt verd imema. sna ruttu, prast paaritumist isased ssed hoopis surevad. Nende seemnerakud hoitakse alles emaslooma suguteedes, kust neid siis jaokaupa munade viljastamiseks kasutatakse. Vaid mningate liikide, niteks majasse, emasloomad suudavad muneda ksikuid mune ka ilma verise khutiteta, kasutades vastsestaadiumis kogutud varuaineid ja taimedest imetud mahla. Enamikul sseliikidel ei hakka sugurakud ilma veresmata ldse arenema.

Mille jrgi ssed oma ohvri leiavad? Ssed orienteeruvad saagi leidmisel philiselt ssihappegaasi lhna jrgi. Nad suudavad juba mnekmne meetri kauguselt hus ra tunda psisoojaste loomade poolt vlja hingatud ssihappegaasi jlgi ning selle kaudu lennata ohvrini. Kui ssk on judnud ohvrile lhemale, siis orienteerub ta soojuskiirguse ja niiskuse jrgi. Vahetus lheduses, mne meetri kauguselt, kasutavad ssed ngemismeelt.
Enne vihma on ssed eriti aktiivsed, siis pole pikest ja hk on niiskem, vimaldades sskedel mugavalt lennata. Eelkige thendab saabuv vihm sskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda. Sellist vimalust oma jrglastele kllusliku elu tagamiseks ei jta kasutamata kski ema.

Kas sskede rnnak on ka ohtlik? Sse poolt tehtud pisteauk on nii pisike, et seda ei tunnekski. Kihelust tekitab torkekohta eritatav hbimist takistava slje allergiline reaktsioon. Kihelus mdub tavaliselt suuremate vaevusteta. Kll aga levitavad ssed selliseid haigusi haigusetekitajad elavad sskede sljenrmetes nagu niteks troopilistes piirkondades hallasskedega leviv malaaria ja kollapalavik. Eestis on siiski veel liialt klm, et need haigusetekitajad suudaksid areneda.
Viksem tenosus on, et sse iminoka klge jvad nakkust tekitavad pisikud. Enamik pisikuid ei talu huhapnikku, pealegi tisimenud ssk ei tule kunagi kohe teist korda jrjest imema. Kui aga natuke verd imeda saanud ssk eemale peletada, siis tuleb ta kll kohe tagasi ja enamasti mitte enam sama inimese peale. Kui ssk ei saanud niteks kollatppe nakatunud inimeselt khtu tis sa ja ta laskub kiiresti jrgmise inimese peale, on nakatumise tenosus tiesti olemas. Eestis on taolisi haigusi nneks vhe, pealegi igeaegsel avastamisel on olemas thusad ravimid.
HI-viiruse leviku algusaegadest on inimkonda erutanud teema, kas ka viirus viks verd imevate putukatega levida. Vaatamata intensiivsetele uuringutele pole seni siiski suudetud nidata, et HI-viirus leviks putukapistetega. Seda pole suudetud testada isegi piirkondades, kus on palju AIDSi-haigeid ja sski. Probleemil on siiski mitu tahku, sest rkida saame siiski ainult suuremast vi viksemast tenosusest.
Kui ssk tuleb verd imema, siis tema poolt eelnevalt imetud teiste inimeste veri ei satu uue ohvri kehasse. Kui me aga ei lase imema tulnud ssel ennast tis sa ega ei l teda ka maha? See thendab, et ssk lheb poolthja khuga lendu? HI-viirus vib psida sskedes nakatumisvimelisena kuni 48 tundi. Kuigi vhetenoline, on olemas teoreetiline vimalus, et meie kehale laskub surmatoovat viirust kandev putukas. Kui laseme tal rahulikult sa, ei tohiks siiski midagi juhtuda. Kui me ta aga maha lme ja juhtumisi on lheduses mni haav, siis ei anna keegi garantiid. Kuigi sellise juhtumi tenosus on oluliselt viksem, kui vimalus vulkaanipurskes hukkuda, on see siiski phimtteliselt olemas ning kasvab koos nakatunute arvu suurenemisega.
Kige kindlam on rahva- ja sserohketes kohtades kasutada sski peletavaid vahendeid. ksinda sgaval metsas vib rahulikult ka sski toita.

Mida teha, et sskede rnnakute segavat toimet vhendada? Kui lhemalt uurida verd imevate sskede fenoloogiat, siis leiame, et ainuke ssevaikne aeg looduses on hilissgisest varakevadeni. pevane keskmine temperatuur peab olema 89 oC. Alles siis muutuvad ssed aktiivseks. Seega pole meil muud vimalust sskedest tekitatud ebamugavustest hoidumiseks kui iseenda kitumises sskedega arvestada.
Looduslikud tegurid mjutavad sskede rnnakuid kige tugevamalt. Sltuvalt ilmastikust, vib sskede hulk erinevatel aastatel ja ka suve likes tugevalt varieeruda. Kui kevadel on vhe vihma ja lume sulamisest tekkinud veekogud kuivavad enne kui ssevastsed juavad valmikuks areneda, on sski vhe. Metsasskede munast koorunud vastne ei talu klmumist. Seetttu on aiapidaja vaenlaseks peetav klm jllegi vga thus sskede arvukuse vhendaja.
Samas on inimese kitumine paljuski soodustanud sskede arvukuse tusu. Kigepealt on inimeste arv maakeral muutnud vga suureks. Hinnatakse, et inimeste arv letab isendite hulgalt rottide hulga maakeral. Nii palju psisoojaseid loomi pole mitte kunagi varem maakeral elanud. See thendab, et sskedele on avatud enneolematult rikkalik toidulaud. Samas on inimene oma tihtipeale lohaka kitumisega loonud sskedele raarvamata palju elupaiku. Niteks on Ameerikas hinnatud, et ravisatud autokummidesse tekkinud mikroveekogudes areneb juba rohkem sski kui nende looduslikest elupaikadest.

pildipank/ Pauli Nieminen
Mida siiski teha, et sskede rnnakuid vhendada? Oma elamute mbruses tuleb jlgida, et kusagile ei jks pikaks ajaks seisma ajutisi veekogusid. Mis tahes unustusse jnud anumasse pangedesse, vannidesse, pudelitesse kogunenud vihmaveest leiame peagi sibavaid ssevastseid.
Aiatiikidesse tasub sisse tuua ssevastsetest toituvaid kalu ja rveluviisiga putukaid, nagu kiilivastsed, ujurid ja nende vastsed. Samuti tasub jlgida, et tiigil poleks madalaid soppe, kuhu kalad ligi ei pse, sest just seal on ssevastsetel rahulik kasvada. Akende ette tasub panna ssevrgud. Siis saab vhemalt toas rahu.
Majasskede vastu aitab kige thusamalt igasuguste lekkivate torude parandamine, et eriti keldrites ei tekiks mingeid veekogusid. Korterites saab sskedest suhteliselt lihtsalt lahti, kui silmas pidada, et kusagile ei tohi jda lahtist seisvat vett kauemaks kui ndal. Tihtipeale reklaamides palju kiidetud igasugused elektroonsed putukapeletid raiskavad lihtsalt raha ja omavad riedu ksnes tnu inimeste teadmatusele.
htusel ajal ue vi ka metsa minnes tasub ennast riietada heledasse, sest heledad riided kiirgavad vhem soojust ja segavad sellega sskede orienteerumist. Kui riided on piisavalt tugevad, siis sskede nokk sealt lbi ei lhe. Kui veel katmata nahale pris thusalt mjuvaid keemilisi ssetrjevahendeid mrida-pihustadapritsida, ongi sseprobleem jaanihtuks ja paljudeks teisteks mnusateks suvehtuteks lahendatud.



Urmas Tartes
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet