Urmas Tartes

Suvistel lõkkeõhtutel on peale mõnusa seltskonna alati veel üks ühendav omadus. Seda nii Eestis, Soomes, Ameerikas, Aafrikas. See on verd imevate sääskede pinin.

Õhtuti verd imevad sääsed kuuluvad kõik kahetiivaliste (Diptera) seltsi pistesääsklaste (Culicidae) sugukonda. Kui kahetiivalisi kokku on seni maailmas kirjeldatud 125 000 liiki, siis pistesääski on teada pisut rohkem kui 2000 liiki. Suhtelisele liiginappusele vaatamata on pistesääsed levinud kogu maailmas. Ainsad kohad maakeral, kus me neid ei leia, on kõrbed, sest sääsed vajavad oma vastsete arenguks vett niisamuti nagu konnadki. Eestis kõrbeid pole, seetõttu pole Eestis ka kohti, kus sääskedest päris rahu võiks saada. Sestap tasub nende väikeste tüütute olendite elukombeid pisut lähemalt tundma õppida. Õnneks on sääsed samal ajal ka prussakate kõrval ühed enim uuritud putukad, kelle elusaladuste kohta on päris palju teada.
Eesti looduses on kokku loetud 30 liiki pistesääski. Paljud pistesääsed toituvad taimemahlast, suur hulk aga imevad selgroogsete loomade – lindude ja imetajate verd. Inimese naha sisse iminokka puurima võivad tulla hallasääsed (Anopheles), linnusääsed (Theobaldida), soomussääsed (Mansonia), metsasääsed (Aëdes) ja laulusääsed (Culex). Oma liigilise vähesuse teevad nad kuhjaga tagasi arvukuse ja pealetükkivusega. Teemegi nendega nüüd lähemat tutvust.

Vesi-õhk tüüpi lennumasinad. Kõik sääsed on täiesti tüüpilised täismoondega arenevad putukad. Nende elus on neli järku: muna, vastne, nukk ja valmik. Arengutsükkel munast valmikuni kestab kümmekonnast päevast nelja nädalani. See sõltub peamiselt valitsevast keskkonnatemperatuurist, kuid ka paljudest muudest teguritest, nagu toidu hulk ja vee keemilised omadused.
Üks emane sääsk muneb tavaliselt 200–300 muna, millest mõne päeva möödudes kooruvad vastsed. Kõikide liikide vastsed elavad seisvas või aeglaselt voolavas vees. Vastsed ujuvad iseloomulikult vongeldes vabalt ringi või ripuvad vee pindkile küljes. Nad hingavad kõik õhuhapnikku tagakeha tipus paiknevate torukeste kaudu. Sääsevastsed söövad pisiorganisme ja orgaanilist hõljumit, mida veest välja filtreeritakse. Vastsed nukkuvad samuti vees ja nukud ripuvad vee pinnakile all. Häda korral sukelduvad nukud mõneks ajaks põhja peitu. Koorunud sääsk sirutab nukukestal ujudes kiiresti tiivad ja lendab minema.
Kõikide liikide valmikud on tillukesed, vähem kui 1 cm pikad, suhteliselt kehvalt lendavad haprad putukakesed. Enamuse oma elust veedavad nad varjulistes põõsastikes, tihedas rohus ja metsaservades. Evolutsioonis on sääskedel lendamiseks alles jäänud ainult esimene tiivapaar. Tagatiivad on muutunud tasakaalu hoidmisel talitlevateks sumistiteks. Seetõttu saadab sääskede lendu iseloomulik, umbes 600 Hz sagedusega tiivapirin. Nad lendavad vaid niiske ja tuulevaikse ilmaga. Kuiva päikesepaiste kätte sääsed ei tiku. Tuuline ilm on neile täiesti talumatu.
Kes sääskede valmikuid tugevama luubiga uurib, näeb, et pistesääski eristab teistest sääskedest pikk ettepoole suunatud iminokk ning väikeste läikivate soomustega kaetud tiivad ja keha. Siiski on erinevatel sääseliikidel pisut erinevad elukombed.

Hallasääsed. Hallasääski on Eestis leitud nelja liiki. Nendest tavalisemad ning kohati arvukad on metsa-hallasääsk ja harilik hallasääsk. Ka hallasääsed on meil ühed arvukamad sääsed metsasääskede kõrval. Metsa-hallasääse vastsed elavad külmades allikalistes veekogudes ja ka talvituvad seal. Aastas on neil kaks põlvkonda, esimese valmikud tulevad verd imema õhtu- ja öötundidel juunis, teise omad augusti lõpus. Sügisel, jahedamate ilmadega, imevad nad verd ka päeval.
Harilik hallasääsk on kõige kuulsam sääseliik. Tema kuulsus tuleneb mitte ainult vere imemisest, vaid ta on ka üks suuremaid malaaria edasikandjaid kogu põhjapoolkeral. Eestis pole suvi veel piisavalt soe ja pikk malaariatekitajate arenguks ja seetõttu meil õnneks selle raske haigusega probleeme pole. Hariliku hallasääse vastsed elavad hästi valgustatud taimerikastes veekogudes. Hästi tunnevad harilikud hallasääsed ennast ka inimese läheduses, olles tavalised asulates ja majade läheduses. Talvituvad emasloomad on kevadel esimesed sääskede seas, kes tulevad oma verist õhtusööki nõutama. Harilikku hallasääske on võimalik ära tunda tema iseloomuliku, tagakeha püsti hoidva istumisasendi järgi.

Linnusääsed. Linnusääsed on suhteliselt kõige suuremad sääsed. Neid elab Eestis viis liiki. Nagu nimigi ütleb, imevad linnusääsed eelkõige verd lindudelt, kuid sobiva võimaluse korral ei ütle mõned liigid ära ka inimese verest. Nende vastsed elavad valimatult kõikvõimalikes tavalistes veekogudes. Inimeselt verd imevate linnusääskede valmikud talvituvad sageli niisketes keldrites, lautades, koobastes ja urgudes, kust nad on kevadel ühed esimesed väljalendajad.

Soomussääsk. Soomussääski on Eestis vaid üks liik. Soomussääse vastsed elavad suuremates, taimedest rikaste veekogude põhjamudas. Igal pool Eestis ei pruugi neid kohata. Soomussääskede vastsed veepinnale ei tule, vaid puurivad oma hingamistorud taimevartes leiduvatesse õhusoontesse. Vastsed talvituvad ka vee all. Soomussääskede aktiivseid rünnakuid tuleb taluda peamiselt taimedest rikaste järvede kallastel.

Metsasääsed. Metsasääski on meil kõige rohkem. Seda nii liikide arvult (16) kui ka arvatavasti isendite arvult. Metsasääsed on ainsad sääsed, kes munevad oma munad sügisel niiskele pinnasele või ka rohule, kus need siis talvituvad. Kõik ülejäänud sääsed munevad otse vette või ka veepinnale. Metsasääsed ei mune munasid lihtsalt suvalisse paika, vaid madalamatesse kohtadesse, mis kevadise lumesulamisveega või ka vihmadega üle ujutatakse ning kuhu tekivad väiksed ajutised veekogud. Mõned metsasääskede liigid suudavad areneda ka soolases riimvees mererannal leiduvates loikudes ja happelistes rabajärvedes.
Metsasääskede vereimemine toimub aktiivselt õhtutundidel ja varastel hommikutundidel. Öösel on liiga külm, päeval jälle liiga kuiv ja tuuline. Niiskemas metsavilus pole metsasääskedest rahu kogu päeva jooksul.

Laulusääsed. Laulusääski elab Eestis kolm liiki, kellest vaid kaks on tavalised ja arvukad. Laulusääsed on soojalembesed loomad, nad elavad kõige meelsamini inimeste läheduses, kus leidub päikese käes soojenevaid vihmaveetünne, tiike ja muid (tehis)veekogusid. Piisab ka nädalaks unustusse jäänud poolenisti vett täis kastekannust, et laulusääse vastsed endale elupaiga leiaksid. Õnneks on laulusääskede kallaletungid inimestele haruldased, sest tema toiduobjektiks on eelkõige kodulinnud.
Laulusääskede emasloomad leiavad endale talvitumispaiga keldritest ja koobastest. Laulusääskede arvamisest vereimejate sekka poleks tarvis pikemalt juttu tehagi, kui möödunud sajandi 80. aastatel poleks meile hakanud levima laulusääse üks alamliik – majasääsk. Välimuselt ei erine majasääsk laulusääsest mitte millegagi. Küll aga on majasääsk väga agressiivne vereimeja, kelle jaoks inimene on põhiline saakloom. Ta eelistab inimest rünnata õhtu- ja ka ööpimeduses. Majasääsk naudib oma elupaikadena inimese poolt loodud ehitisi. Nad munevad otsese päikese eest varjatud veeloikudesse mis tahes kohas majas. Keldris lekkivast vee- või kanalisatsioonitorust tilkunud loik on majasääse jaoks ideaalne munemiskoht. Nad suudavad areneda isegi veidi saastunud vees, näiteks saunade heitvees. Nädalaks lillevaasi ununenud veest võime leida juba majasääse vastseid. Kui kuuks ajaks kodust ära minna, siis võivad majasääsed täis arengu läbi teha kraanikausi vesilukus või tualeti loputuskasti vees, toitudes seal arenevatest mikroorganismidest. Eriti aktiivsed on linnasääse valmikud sügiseti ja ka talvel.
Majasääsk on levinud täielikult tänu inimtegevusele. Arvatakse, et ta tekkis Vahemeremaades, kust hakkas edasi levima üle kogu maakera, kasutades ära majades aastaringi hoitavat sooja mikrokliimat, veetorude konstruktsioonilisi puudusi ja inimeste lohakust. Peterburis oli ta näiteks olemas juba möödunud sajandi alguses. Pariisi kloaak või niisked metrootunnelid on majasääse jaoks olnud ideaalsed sigimiskohad.

Millal ja miks sääsed inimesi ründavad. Verd imema tulevad üksnes emased sääsed. Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega.
Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vältida imetava vere hüübimist, ”süstib” sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist. Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima. Umbes nädala möödudes hakkab ta munema. Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema. Selline vereimemise-munemise tsükkel võib toimuda suve jooksul mitu korda – kui just sääsk enne ei hukku.
Isased sääsed kasutavad oma iminokka üksnes taimedelt mahla imemiseks. Nemad ei tule kunagi loomadelt verd imema. Üsna ruttu, pärast paaritumist isased sääsed hoopis surevad. Nende seemnerakud hoitakse alles emaslooma suguteedes, kust neid siis jaokaupa munade viljastamiseks kasutatakse. Vaid mõningate liikide, näiteks majasääse, emasloomad suudavad muneda üksikuid mune ka ilma verise kõhutäiteta, kasutades vastsestaadiumis kogutud varuaineid ja taimedest imetud mahla. Enamikul sääseliikidel ei hakka sugurakud ilma veresöömata üldse arenema.

Mille järgi sääsed oma ohvri leiavad? Sääsed orienteeruvad saagi leidmisel põhiliselt süsihappegaasi lõhna järgi. Nad suudavad juba mõnekümne meetri kauguselt õhus ära tunda püsisoojaste loomade poolt välja hingatud süsihappegaasi jälgi ning selle kaudu lennata ohvrini. Kui sääsk on jõudnud ohvrile lähemale, siis orienteerub ta soojuskiirguse ja niiskuse järgi. Vahetus läheduses, mõne meetri kauguselt, kasutavad sääsed nägemismeelt.
Enne vihma on sääsed eriti aktiivsed, siis pole päikest ja õhk on niiskem, võimaldades sääskedel mugavalt lennata. Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda. Sellist võimalust oma järglastele küllusliku elu tagamiseks ei jäta kasutamata ükski ema.

Kas sääskede rünnak on ka ohtlik? Sääse poolt tehtud pisteauk on nii pisike, et seda ei tunnekski. Kihelust tekitab torkekohta eritatav hüübimist takistava sülje allergiline reaktsioon. Kihelus möödub tavaliselt suuremate vaevusteta. Küll aga levitavad sääsed selliseid haigusi – haigusetekitajad elavad sääskede süljenäärmetes – nagu näiteks troopilistes piirkondades hallasääskedega leviv malaaria ja kollapalavik. Eestis on siiski veel liialt külm, et need haigusetekitajad suudaksid areneda.
Väiksem tõenäosus on, et sääse iminoka külge jäävad nakkust tekitavad pisikud. Enamik pisikuid ei talu õhuhapnikku, pealegi täisimenud sääsk ei tule kunagi kohe teist korda järjest imema. Kui aga natuke verd imeda saanud sääsk eemale peletada, siis tuleb ta küll kohe tagasi ja enamasti mitte enam sama inimese peale. Kui sääsk ei saanud näiteks kollatõppe nakatunud inimeselt kõhtu täis süüa ja ta laskub kiiresti järgmise inimese peale, on nakatumise tõenäosus täiesti olemas. Eestis on taolisi haigusi õnneks vähe, pealegi õigeaegsel avastamisel on olemas tõhusad ravimid.
HI-viiruse leviku algusaegadest on inimkonda erutanud teema, kas ka viirus võiks verd imevate putukatega levida. Vaatamata intensiivsetele uuringutele pole seni siiski suudetud näidata, et HI-viirus leviks putukapistetega. Seda pole suudetud tõestada isegi piirkondades, kus on palju AIDSi-haigeid ja sääski. Probleemil on siiski mitu tahku, sest rääkida saame siiski ainult suuremast või väiksemast tõenäosusest.
Kui sääsk tuleb verd imema, siis tema poolt eelnevalt imetud teiste inimeste veri ei satu uue ohvri kehasse. Kui me aga ei lase imema tulnud sääsel ennast täis süüa ega ei löö teda ka maha? See tähendab, et sääsk läheb pooltühja kõhuga lendu? HI-viirus võib püsida sääskedes nakatumisvõimelisena kuni 48 tundi. Kuigi vähetõenäoline, on olemas teoreetiline võimalus, et meie kehale laskub surmatoovat viirust kandev putukas. Kui laseme tal rahulikult süüa, ei tohiks siiski midagi juhtuda. Kui me ta aga maha lööme ja juhtumisi on läheduses mõni haav, siis ei anna keegi garantiid. Kuigi sellise juhtumi tõenäosus on oluliselt väiksem, kui võimalus vulkaanipurskes hukkuda, on see siiski põhimõtteliselt olemas ning kasvab koos nakatunute arvu suurenemisega.
Kõige kindlam on rahva- ja sääserohketes kohtades kasutada sääski peletavaid vahendeid. Üksinda sügaval metsas võib rahulikult ka sääski toita.

Mida teha, et sääskede rünnakute segavat toimet vähendada? Kui lähemalt uurida verd imevate sääskede fenoloogiat, siis leiame, et ainuke sääsevaikne aeg looduses on hilissügisest varakevadeni. Ööpäevane keskmine temperatuur peab olema 8–9 oC. Alles siis muutuvad sääsed aktiivseks. Seega pole meil muud võimalust sääskedest tekitatud ebamugavustest hoidumiseks kui iseenda käitumises sääskedega arvestada.
Looduslikud tegurid mõjutavad sääskede rünnakuid kõige tugevamalt. Sõltuvalt ilmastikust, võib sääskede hulk erinevatel aastatel ja ka suve lõikes tugevalt varieeruda. Kui kevadel on vähe vihma ja lume sulamisest tekkinud veekogud kuivavad enne kui sääsevastsed jõuavad valmikuks areneda, on sääski vähe. Metsasääskede munast koorunud vastne ei talu külmumist. Seetõttu on aiapidaja vaenlaseks peetav öökülm jällegi väga tõhus sääskede arvukuse vähendaja.
Samas on inimese käitumine paljuski soodustanud sääskede arvukuse tõusu. Kõigepealt on inimeste arv maakeral muutnud väga suureks. Hinnatakse, et inimeste arv ületab isendite hulgalt rottide hulga maakeral. Nii palju püsisoojaseid loomi pole mitte kunagi varem maakeral elanud. See tähendab, et sääskedele on avatud enneolematult rikkalik toidulaud. Samas on inimene oma tihtipeale lohaka käitumisega loonud sääskedele äraarvamata palju elupaiku. Näiteks on Ameerikas hinnatud, et äravisatud autokummidesse tekkinud mikroveekogudes areneb juba rohkem sääski kui nende looduslikest elupaikadest.

pildipank/ Pauli Nieminen

Mida siiski teha, et sääskede rünnakuid vähendada? Oma elamute ümbruses tuleb jälgida, et kusagile ei jääks pikaks ajaks seisma ajutisi veekogusid. Mis tahes unustusse jäänud anumasse – pangedesse, vannidesse, pudelitesse kogunenud vihmaveest leiame peagi sibavaid sääsevastseid.
Aiatiikidesse tasub sisse tuua sääsevastsetest toituvaid kalu ja rööveluviisiga putukaid, nagu kiilivastsed, ujurid ja nende vastsed. Samuti tasub jälgida, et tiigil poleks madalaid soppe, kuhu kalad ligi ei pääse, sest just seal on sääsevastsetel rahulik kasvada. Akende ette tasub panna sääsevõrgud. Siis saab vähemalt toas rahu.
Majasääskede vastu aitab kõige tõhusamalt igasuguste lekkivate torude parandamine, et eriti keldrites ei tekiks mingeid veekogusid. Korterites saab sääskedest suhteliselt lihtsalt lahti, kui silmas pidada, et kusagile ei tohi jääda lahtist seisvat vett kauemaks kui nädal. Tihtipeale reklaamides palju kiidetud igasugused elektroonsed putukapeletid raiskavad lihtsalt raha ja omavad äriedu üksnes tänu inimeste teadmatusele.
Õhtusel ajal õue või ka metsa minnes tasub ennast riietada heledasse, sest heledad riided kiirgavad vähem soojust ja segavad sellega sääskede orienteerumist. Kui riided on piisavalt tugevad, siis sääskede nokk sealt läbi ei lähe. Kui veel katmata nahale päris tõhusalt mõjuvaid keemilisi sääsetõrjevahendeid määrida-pihustadapritsida, ongi sääseprobleem jaaniõhtuks ja paljudeks teisteks mõnusateks suveõhtuteks lahendatud.