Arne Ader

Ainulaadse ja kardetavasti ka ainukordse
Linnueurovisiooni hindamine käis teatavasti
kahes laines: vox populi koguti kokku ülemaailmajaosel arvutihääletusel,
ekspertide voorus andsid oma hinnangu osalenud
riikide linnukaitseühingud, BirdLife’i rahvuslikud partnerid.

21. mai õhtupoolikul asub Eesti Ornitoloogiaühingu seitsmeliikmeline esindus täitma oma püha kohust – ühe asjaosalise, EOÜ projektijuhi Andres Kalamehe (AK) stammväljendust kasutades ärevusest märgade peopesadega” 20 konkurentriigi linnulaule reastama. Peale Kalamehe seavad kõrvu kuuldele veel kolm hinge ornitoloogiaühingu kontorist – ainsa daamina Krista Varusk (KV) ning Mati Kose (MK) ja Andrus Kuus (AKu). Lisaks veel ühingu nõukogu esimees Margus Ots (MO) ja nõukogu liige Olev Lüütsepp (OL) ning diktofoniga vehkiv ühingu lihtliige, nende ridade kirjutaja (TJ). MK kui tippfotograafi käes on muidugi ka fotokaamera, et pühalik protseduur filmi kaudu ajalukku raiuda.
Lühildase, aga mehise vaidlusega lepitakse kokku reeglid: korra kuulatakse kõik laulud ”kuivalt” üle (pole saladus, et mõnigi zhüriiliige ei tee seda sugugi esimest korda), teisel kuulamisel annab igaüks omaette igale laulule 10 palli süsteemis hääle, mille MK arvutisse toksib ja Excel kokku liidab. Kui kaks või mitu riiki saavad sellise matemaatika järel ühesuguse punktisumma, otsustab järjestuse lihthäälte enamus. Ja selleski ollakse ühte meelt, et hinnata tuleb ikka seda, mis tõesti kõlarist kostab, mitte seda, kui hea lauljana üht või teist lindu eelnevalt tuntakse. Väljamaal võib mõni kodune lemmik pealegi hoopis teisehäälsem olla.

Taustalauljaks lehm. Are you ready? karjatab TJ; AK klõpsutab arvutihiirt – ja ”laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal”.
It-it-it, alustab Belgia sinirind, ööbiku poolvend. Zhürii vaikib esialgu veel väärika stoilisusega.
Järgneb Acrocephalus paludicola. ”Kes see sihuke on?” on OL enne häbelikult pärinud. ”Tarna-roolind – tõeline haruldus, väljasurev liik,” teab MO autoriteetselt seletada, ”kae valgevenelasi, keda valisid!” Väljasurev haruldus teeb algul naljakat kurisevat häält, siis jätkab ikka musikaalse roolindude perekonna vääriliselt.
Bulgaarlastegi eest laulab roolind – soid ja roostikke vältiv sooroolind (oh neid linnunimesid!): itsitab ja improviseerib täie mõnuga kogu ettenähtud 30 sekundit. MK: ”Paneb varblast.” TJ: ”Kas see taustalaulja on lehm vää?” ”Ei ole, kimalane,” kinnitab MK ja klõpsutab kaadreid. ”Zzzzzz,” selgitab AK mikrofonist lähedalt mööda lennanud mesimummi tegevust.
Küprose mustpea-põõsalind teeb hoopis teistsugust häält kui eestimaine. OL: ”Dialekt on teine.” MK: ”Mina ei tea, kas kõik need lõunamaa omad laulavad kiiremini või!? Või käivad seal lindistusvahendid kiiremini?” KV (kelmikalt): ”Temperament on teine!”
Taanlased on tublid: eurolavale astub nende rahvuslind põldlõoke. Tore kodune tunne tuleb. Hindajad kuulavad mõtlikult.

Musträstas kireb kuke moodi. Eesti ööbikut muidugi hinnata ei saa, kuulata ei keela teda kummatigi keegi.
MK: ”No see on ikka parim laulja. Veljo (Runneli) lindistatud.” ”Seda ärge siis hinnake,” manitseb AK veel kord. Ööbik laulab hingestatult. Kuulajad kuulavad väga hingestatult. Tahaks nutta – nii ilus on!
Siis hakkavad arvutikõlareis lained vastu rannakaljusid murduma. Müha vahele kiljub merisk ehk meriharakas, pisikeste Fääri saarte närvilisevõitu esindaja hirmsuurel jõuproovil. ”Mere lapsed,” kommenteerib MK. AK naerab laginal.
Põhjanaabrid soomlased lähevad samuti kindla peale välja, nagu eestlasedki – no kes siis veel kastaneid tulest välja võiks tuua kui mitte musträstas! Laulu alustab ta kuke moodi kiredes, siis saab õiged viletoonid kätte.
Sakslaste käblik on rabe ja kiirustav, üldse mitte selline enesekindel tihnikuvalitseja, nagu meie harjunud oleme. TJ: ”Aga üks neljast kandidaadist oli sakslastel hoopis koduvarblane.” AK: ”No siis läks ju isegi hästi!”
Ja jälle üks roolind, meie jaoks tundmatu ja eksootiline mustpea-roolind, kes peab ajama läänepoolset ugri-mugrivärki ehk esindama hõimuveljesid ungarlasi. Keegi teeb kõlaris selget kurvitsalise häält ja TJ pärib hämmeldunult: ”Ega see veel ometi tema ei ole?” Aga hetk hiljem vaibuvad kurvad hõiked ehtsasse roolinnu lauluvadasse. MK ja MO arutavad asjatundlikult, et laul on meloodialt aed- ja rütmilt tiigi-roolinnu moodi.
Järgneb jäine ja tuline Island oma algusest peale laia publiku lemmikuks olnud rüüdiga. AK: ”Backi laulavad suurkoovitajad.” MK: ”Seepärast ta nii hästi peale lähebki!”
Kaheteistkümnendana astub püüne peale üliedukas Eurovisioonimaa Iirimaa. Kas läheb sama hästi ka Linnueurovisioonil? Objektiivselt on potentsiaal vägev: solistiks on suure praktika ja rohkete loorberitega laulumees laulurästas. Ent mine tea, sest eksperdid on skeptilised: ”Eestis peab vahesid, nagu mõte on laulus” (AK), ”pausid ja jõud ka” (MK), ”meil lõpetab ikka muusikalise fraasi” (AK) ”ja siis kordab” (MK); ”just-just” (AK). ”Käre kädin,” resümeerib MK, ”pargilind vist, laulab linnameloodiat.”
Luksemburgi laulab võidu poole lõunaööbik. ”Polegi pöialpoiss,” on MK pettunud. (Miniatuurne pöialpoiss on pisiriigi rahvuslind.) ”Kurat, see küll mingi ööbik pole!” sosistab TJ kirglikult. ”Jah, pole üldse välja peetud: närviline nagu elu Kesk-Euroopas ikka,” lisab OL mahedal bassihäälel. (Ja vist kõik mõtlevad ühiselt sama mõtet – m e i e ööbik on ikka see õ i g e ööbik.)

Õhtu üllataja – Malta. Aga õhtujuht AK kuulutab välja juba Malta esindaja atlantise tormilinnu, suurima üllataja. Kõlareist tulevad ammuvad ja mörisevad hääled. ”Pesa või?” küsib MO. ”Pesa jah,” teab AK vastata ning lisab tuntud laulumehena, ”siin on teatud rütmitunnetust ja stiili.” ”Eh-eh-ehh!” naerab AKu. ”Te võiksite pärast kuulata ka nende lastetegemise häält,” uhkustab TJ varjatult oma suure linnuhäältekoguga, ”see on veel hoopis vägev.” AK: ”Originaalne, aga mitte ilus – nagu Sloveenia transvestiidid!” (Kusjuures ta ei mõtle seda üldse pahasti!)
Slovakke esindav väike-kärbsenäpp on harva jutuga, nagu paar hindajatki. Lubatud kolmekümne sekundi sisse mahub vaid kaks tema lühikest laulustroofi. OL: ”Eeter on tühi. Kujutage ette, kui keegi Eurovisioonis ka enamik aega vait oleks!” MO: ”Back laulab märksa rohkem kui solist!”
Ka sloveenid on teinud sama vea ja saatnud tulle sellesama napisõnalise, ehkki sarmika lauliku. MO: ”Lühem laul.” MK: ”Viiendiku võrra kiirem.” MO: ”Nüüd tegi lõpu ka.” AK: ”Tjüütjüü- tjüü-tjüü.”
Hispaanlased üllatavad eestlasi taas eksootilise must-kivitäksiga. AK: ”Siin ei ole helilooja viitsinud isegi modulatsiooni sisse tuua, mis tavaliselt on kohustuslik.” ”Aga kivitäksi kohta on laul vägagi meloodiline,” vihjab MK esineja eestimaise sugulase veel hoopis kasinamatele oskustele.

Eurovisioonil mitu topeltesinejat. Sinirindki on eurolaval väljas kahe riigi nimel – rootslaste arvatavasti tundra-sinirind pistab teiste kõrval rinda belglaste arvatavasti luha-sinirinnaga. Tal on armas salu-lehelindudest taustaansambel, aga solist ise on üsna laisk laulma.
Eesti rahvuslind suitsupääsuke kaitseb hoopis Ukraina euroau. ”Nagu sihuke laudameeleolu,” arvab AK. ”Eks nad pesa juures ju laulagi,” kostab Eesti suurim pääsukeseautoriteet MK.
Ja jälle üks topeltesineja: musträstas peab laulma lisaks soomlastele ka veel ühendkuningriiklaste eest. ”Miks punarinda pole?” on MK õiglaselt nördinud. Punarind ju brittide rahvuslind ja ülimeeldiv laululind veel peale selle. Aga punarinna haprale figuurile pole seekord paraku lootnud ükski riik. ”See on üks kvaliteetsemaid lindistusi,” arvab AK inglaste poolminuti kohta ja AKu noogutab.
Jugoslaavlased on oma lauljaks kuulutanud siisikese. ”Kurat, siisike ei laula niimoodi,” on MK nõutu. ”Jugoslaavlased on ehk jätkuvalt ikka põranda all,” arvab OL muheldes. ”No on ju puurilind,” on TJ nõudliku häälega. ”Puur puuriks,” ei jäta MK jonni, ”aga minu meelest pole see üldse siisike!” Naer hindajate ridades. ”No olid ikka targad kommentaarid,” on KV kolleegidest siiras vaimustuses.
”No nii,” tõstab konferansjee AK häält, ”sellised olid siis meie tänase linnueurovisiooni kakskümmend esinejat. Näen teie nägudel teatud...” ”...totrat naeratust,” jõuab MK ette.
Siis pannakse laulud uuesti algusest peale arvutist jooksma ja seltskond kribib nohinal riste hindamisridadele. Veerand tundi hiljem manab MK võlurikäel kuvarile Exceli tabeli ning algab hinnete ettelugemine ja summeerimine.

Soomalsed said teise koha. ”Võitjas pole vist kahtlust,” ei malda TJ kokkuvõtet oodata. ”And the winner is...”Aga kõiki Exceli võimalusi valdav MK kruvib pinget ning tutvustab hoopis muud statistikat: näiteks kõige heldemaid ja kõige kitsimaid punktijagajaid. Kõik saavad lausuda vabandusi ja häbeneda (mis küll enam midagi ei muuda).
Ja siis on MK kokkuvõtetega valmis: ”Karta oli, et kommerts võidutseb – sellel UK lindistajal oli õnnestunud linnule kõige lähemale hiilida.” Lisaks paljastab MK tüki siseinfot: inglaste laulu hankimisega olnud korraldajail kõige rohkem probleeme. Lõpuks salvestus siiski tuli ja tasuks on nüüd vähemalt Eesti poolt mäekõrgune võit – 64 punkti 70-st võimalikust. Soome musträstas kogus 56 punkti, mida MK peab selgeks märgiks eestlaste kindlameelsusest – nina aina suurte riikide tuulde ei seata! Ühtlasi peab hinnete esitaja kirgliku kiidukõne koduse rästalaulu kiituseks.
Päris vähe kaotavad Soome solistile kaks roolindu: nii Ungari mustpea- kui ka Bulgaaria soo-. Järelhääletusel jääb ugrilik ühtsustunne üheselt peale: häälteenamusega 7:0 võidavad madjarid. Kõik naeravad laginal ja plaksutavad. ”Vaat see oli ilus!” hõiskab AK.
50 punktiga järgneb üllatusmöögija, tormilind Maltalt, punktiga kaotab talle Valgevene hukuohus haruldus tarnaroolind. (Kusjuures roolindude teaduskeelsed lühendid on MK-l vahepeal sassis mis hirmus, aga õiglus saab jalule!) 47 punktiga järgneb Taani põldlõoke ja viimased kolm punktikohta tuleb jälle lisahääletusega paika panna: nii küproslane mustpea-põõsalind, publiku lemmik rüüt Islandilt kui ka Belgia sinirind on põhivoorus kogunud 46 silma. Just siin esitatud järjestusse seab nad kahevooruline järelhääletus. ”Willem van den Bossche närib küüsi,” muutub AK sarkastiliseks, ”vaat nii palju teile siis Flandria ja Eesti koostööprojektist!” Sellest lausungist inspireeritud TJ arvab, et ”ja küllap mõjutas esikolmikut Zoltan Waliczky vaim!” (Zoltan on brittide Kuningliku Linnukaitseühingu ungarlasest projektijuht, MK otsene leivaisa...) ”Hehe- hee,” itsitab seltskond.
Ja olgu üles öeldud ka kolm kõige kasinamaga leppima pidanud laulikut. Jugoslaavia ja siisike kogusid 24, Slovakkia ja väike-kärbsenäpp 28 ning Saksamaa ja käblik 30 punkti.
AK küsib erutusest väriseval häälel, kas ta tohib nüüd Eesti punkte sisestama hakata, ja hakkabki seda veel värisevamate kätega teoks tegema. Küllap terendab ta vaimusilmas suur ekraan tema enda naeratava näoga: ”Here are the Estonian votes...”
”Võidate teie, võidavad linnud,” hüüab TJ pateetiliselt ning väsinud, kuid õnnelik ja hingestatud nägudega zhürii suundub endale kohvi valama.