Kätte on jõudmas suvi. Põllud ja niidud kattuvad lopsaka heina- ja nurmetaimedega. Kogu suvine lille- ja kõrreilu võib aga kujutada ohtu õietolmuallergikule – inimesele, kellel on tekkinud ülitundlikkus taimede poolt toodetava õietolmu suhtes.

Õietolmuallergia vallandab inimese organismis sellise immunoloogilise reaktsiooni, mille tõttu tekib põletik. Enamlevinud allergianähtudeks on silma sidekestapõletik koos silmade turse ja pisaravooluga, ninalimaskesta põletik püsiva vesise nohu ja aevastamisega, kihelev sügelustunne kurgus, kauakestev köha ja kiuned rinnus hingamise ajal. Allergial on ka oluline osa astma arengus ning ägenemiste tekkes.
Kõrrelised kitsamalt ning heintaimed üldisemalt (lisaks kõrrelistele peetakse heintaimedeks veel liblikõielisi, kuid nende õietolm reeglina vaevusi ei põhjusta) toodavad põhiosa mai lõpust kuni septembri alguseni õhus olevast allergiat tekitavast õietolmumäärast Eestis. Kui kask ja lepp õitsevad aprillis-mais ning puju sügisel, siis suvel tekitavad allergikutele vaevusi just kõrrelised.

Eestis leidub üle 150 liigi kõrrelisi 53 perekonnast. Tavalisemateks allergia tekitajateks loetakse rukist ja põldtimutit, aga ka punast aruheina, aasnurmikat, harilikku keraheina, lõhnavat maarjaheina, raiheina, vill-mesiheina ja pilliroogu. Rukis ja põldtimut on laialdaselt kasvatatavad kultuurtaimed. Põldtimut, mis toodi Ameerikast Euroopasse alles 18. sajandi keskel, on meil hästi kohastunud liik, mida kohtab nii põllul kui teeservas, nii puisniitudel kui aia-umbrohuna. Kuna teatud kohad allergiat tekitavate valkude struktuuris on kõikidel kõrrelistel küllalt sarnased, on leitud, et enamus kõrreliste allergikuid annavad ülitundlikkuse testimisel reaktsiooni põldtimuti allergeeni ekstraktile. Seetõttu kasutatakse paljudes keskustes, eriti Euroopas, põldtimuti allergeeni kui nn näidisallergeeni kõrreliste allergia diagnoosimisel.
Ka keraheina, välise kuju poolest tuntud laialt levinud kõrstaime, ja raiheina kasvatatakse mõnes paigas kultuurina, meil Eestis on need üldlevinud metsikult kasvavad kõrrelised. Pilliroog õitseb juulis ja augustis ning sarnaselt teiste kõrrelistega on ta tuultolmleja. Aasnurmika ja punase aruheinaga on kokkupuudet olnud küll igal inimesel, kes oma kodu- või suvemaja ümber muruplatsi hooldab. Nimelt kuuluvad poodides müügilolevatesse muruseemnesegudesse põhikomponendina just nende kahe heina seemned. Punane aruhein õitseb suve algupoolel, aasnurmikas aga varakevadest hilissügiseni. Kui muruplatse mitte pügada, võivad heinakõrred kuni meetrikõrguseks sirguda ning ohtralt õietolmu anda.
Kõrreliste õietolmuterade läbimõõduks on 5–50 µm (tavaliselt jääb nende läbimõõt alla 30 µm), sarnaselt kõigi taimede õietolmuga on nende ülesandeks transportida isassugurakud emasõites paiknevaile emakasuudmeile. Õietolm kandub edasi putuk- või tuultolmlemise teel. Et tolmlemise edukust kindlustada, toodavad tuultolmlevad taimed õietolmu väga suurtes kogustes. Tuultolmlevad taimed on ka enam allergiat tekitavad, nende terad on väiksemad ning sisenevad hõlpsalt hingamisteede limaskestadesse.

Õietolm võib rikkuda suve. Mida teha, et õietolmuallergiaga seotud vaevused kaunist suve ära ei rikuks? Juba kindlaks tehtud kõrreliste õietolmuallergia korral tuleb vältida heinatöid, rukki- ja timutipõllu läheduses viibimist, lakas magamist. Allergiku eluruumides ei tohiks olla kuivkompositsioone kõrrelistega. Kui õietolmu sisaldus õhus on eriti kõrge (jälgida www.ilm.ee ja TV3-s edastatavaid teateid), püüda viibida peamiselt siseruumides või ka merel või järvel, kus õietolmu õhus on vähem. Õietolmurikkal ajal ei tohiks allergiku pesu õues kuivatada. Kui ülitundlikkusnähud tekivad esmakordselt, on abisaamiseks põhjust arsti poole pöörduda.