Heiko Kruusi

Eesti: metsade maa! Tallinn: roheline linn! Müüdid. Tegelikult jäävad puud üha enam ette majadele ja autodele, ehk inimestele, kes ei ole küll loodusest päris võõrdunud, aga kellele lihtsalt raha meeldib rohkem.

Tallinn areneb pöörase kiirusega. Seejuures küllaltki tehnokraatlikult. Mis on tehnokraatia taga? Areng muidugi. Tallinnas tormab see areng üsna rohmakalt edasi. Kive lendab ja kännud järel.
Kas loodus mahub kaasaegsesse paduurbaniseerunud keskkonda? Mahub, neid näiteid võiks tuua sadu, aga toon ühe. Lõuna- Itaalias ei panda püsti ühtki maja, kui selle ümber ei kasva puid, põõsaid ja muru. Seejuures on ruumi sealkandis vähem: Napoli, Sorrento ja muud linnad on palju tihedama asustusega kui meie laiutav ja priiskav Tallinn. Pinda on seal vähem, aga ruumi on rohkem, sest ruumi suhtutakse sõbralikult. Iga ruutmeeter kasutatakse ära. Kus on maja- ja autovaba pinnake, sinna istutavad lõunaitaallased rohelisi asju, sest meist vanema kultuurühiskonnana on nad mõistnud: loodus on nende enda heaks, tagades elu kvaliteedi.

Kadriorg ja Schnelli tiik – Tallinna parimad. Positiivseid näiteid on leida ka Tallinnast. Kadrioru park meelitab endiselt jalutama, murul vedelema, pinkidele lugema või lobisema, (salaja) õlut rüüpama, lapsevankritega kärutama, palun väga, tegema kõike, mis pähe tuleb ja ei kahjusta loodust ega kaasinimesi. Peeter I käsul rajatud park on endiselt kaunimaid paiku Tallinnas – ehkki purskkaevud enam ei purska ja mõni sopp vajaks sagedamini luuda.
Lossi ette on siin plaanis taastada paari sajandi tagune barokne park, mille idee on sadade kõrgete ja vanade vahtrate ja kastanite vikatina linnaelanike ja looduskaitsjate hulgas palju vaenlasi soetanud. Esialgu ei ole Jüri Kuuskemaa mõte vanaaegse ja võrdlemisi tasapinnalise pargiosa rajamiseks reaalsesse töhe rakendunud, aga kavas see endiselt on.
Tiigi ääres püüavad mõned vanamehed ja poisikesed isegi kala, seda, mis luikedest järgi jääb. Vesi ei paista läbi ja tiigi tagumises osas vohavad vetikad.
Teine üks kuulsamaid, suuremaid ja vanemaid parke Tallinnas on Schnelli tiigi ümbrus. Viimastel aastatel on linn selle oivalisse korda seadnud: jalgteid katavad kohati kivid, tiiki on puhastatud, sellel sõidavad paadid ja vesirattad, muru on pügatud, suvavõsa mõnel pool maha raiutud ja uhked võimsad puud puha alles jäetud. Jalgrattateedel kihutavad ratturid, muruplatsidel lebavad noored, pered lastega, kamp joodikuid läheb isegi ujuma. Keegi avalikult alkohoolseid jooke ei joo, selle eest hoolitsevad politseinikud. Täielik õlle- ja siidrikeeld Tallinna parkides tundub kuumal suvepäeval muidugi loomuvastane, politseinikud võiksid pigem valvata, et keegi vägijookide mõjul kaklema ei kipuks, aga õllepudelite äranaksatamine puhkajate ja logelejate käest on üks lihtsamaid viise seadust järgida.

Pirita metsad kruntideks. Konflikti satuvad loodus ja linn peamiselt kellegi erahuvides – ning mõnigi kord toetab erahuve riik. Kui riigivõimude vahetus ümbruses Kadriorus ja Toompea nõlvul on pargid säilinud ja maad pole kruntideks müüdud, siis veel ühes Tallinna kauneimas paigas, Pirita jõe kaldail, on maad juba mõõdetud.
Näiteks Pirita ürgoru maastikukaitsealale ehitatud miljonärivillade puhul on Eesti ajakirjandus endise keskkonnaministri Villu Reiljani ja teiste riigiametnike musta rolli juba avastanud, jätkuv ahnusementaliteet ähvardab sel moel kõiki Eesti looduskaitsealasid. ”Kinnisvaraarendus teenib loomulikult kellegi konkreetseid huve,” kommenteerib Eesti Looduskaitse Seltsi juhatuse liige Jaan Riis, ”aga tundub, et seda seltskonda, kes üldisi huve silmas peab, ei esinda vähemalt Tallinnas keegi.”

Kinnisvaraarendajatest loodusearmastajad. Tuleb välja, et kinnisvaraarendajad ja nende kliendid, kellele linnaloodus just nagu kõige rohkem ette jääks, tegelikult armastavad loodust. Sest uusi krunte müüakse ju rohelusse. Näiteks Pirita linnaosas läheb lähiajal 400 hektarit metsa elamute alla.
”Inimestele müüakse elamist rohelusse,” seletab Riis, ”aga kui need elamised saavad valmis, siis loodust ju enam säilinud ei ole, ei praegustele ega tulevastele linnaosa elanikele.” Sloganiks peaks sel juhul olema mitte ”osta maja loodusesse”, vaid ”osta maja looduse asemele”.
Majad ja üha uued krundid söövad loodust. Selle Eesti poliitikute poolt ”paratamatuks arenguks” kuulutatud muutuse põhjus on tegelikult labane. Aga minu võimuses ei ole siinkohal läbinähtavaid altkäemaksu skeeme paljastada.
”Kui palju on Tallinnas ja kesklinna piirkonnas tühje maju, renoveerimata hooneid, haigutavaid hambakohti tänavatel!” loetleb Riis. ”Vanade majade renoveerimine, sundüürnike väljatõstmine on keerulisem ja kallim kui uue maja ostmine niinimetatud rohelusse.”
Siin peaks vahele astuma linn, mille funktsioon on planeeringute kaudu raamistada ja suunata oma arengut – Tallinna linn ja tema valitsus ei ole endaga aga toime tulnud ja nii elabki kinnisvaraarendus oma anarhistlikku elu.

Ametnikud teevad kingitusi. Omanikele ja nende järeltulijatele tagastatavate maadega Tallinnas on üks konks: sageli on need endised ehitusplaneeringuta heina- ja metsamaad, tagastatud ehitusmaadena. Linnavalitsus oma muutuvas koosseisus on üheksakümnendate algusest alates maaomanikele seaduse- ja loogikavastaselt teinud kingitusi põhjendusega, et linn ongi see koht, kus ehitatakse, kuigi maade tagastamise käigus ei ole ametnikel kohustust ega isegi õigust määrata maa sihtotstarvet.
”Tegelikult peavad linnas olema haljasalad ja linnametsad, nagu tänavad ja majadki,” teab Riis arenenud riikide kogemustest. Kinnisvarafirmad kasutavad aga ehitusõigust loomulikult ära. Linn on aga püsiva üldplaneeringuta dÏinni pudelist lasknud ja seda põrgulist enam pudeliga ei püüa – krunditondi peale on Tallinna eri servis liiga palju kulutusi tehtud.
Näide üldhuvide kaotusest erahuvidele ehk suurele rahakotile ja halvale maitsele. Endine Scheelide maa Pirita-Kosel kuulus looduskaitse alla. Kui see tagastati, ostis maa Urmas Sõõrumaa. Park tehti kruntideks, ühe ostis endine linnapea Robert Lepikson jpt. Haljasalale ehitamist põhjendasid uued omanikud selle võttega, et need on parkehitised.
Linnalooduse üks aktiivsemaid kaitsjaid Jaan Riis usub, et keegi ei vihka puid: ”Inimesed ju ei vihka puid, kui nad oma kodu iga hinna eest parki tahavad teha.”