Mahtra küla rahvas otsustas pool aastat tagasi, et loome õige küla külje all asuvasse rabasse matkaraja. Nüüd on Leva raba matkarada üks ligi kümnest tänavu suveks avatavast uuest looduse õpperajast.

"Need kased oleks justkui paar aastat tagasi istutatud, tegelikult kasvavad siin juba kaheksakümnendatest saati. See oli tollal ikka veider mõte rabasse kõrge kaasik rajada,” näitavad matkaraja ühed algatajad Age Tekku ja Maret Isak vaevalt meetripikkusi kaski. Erinevalt enamikust uutest loodusradadest, pole Leva rabas laudteed, kaskede kasvukoht on ka ainus, kuhu seda plaanitakse. ”Kui ikka tihedalt gruppidega käima hakatakse, tallab ära,” põhjendab Tekku.
Juuni esimesel nädalal panevad kooliõpilased rajale püsti märgid, et matkajad ära ei eksiks. Kuid infotahvlikesi, mis pikalt-laialt seletaks, mida parasjagu matkaja näeb, rajale ei tule. Leva rabas peab sammhaaval veidi vetruval pinnasel astudes ise ümbrusesse sisse elama ja silmadega põnevat otsima.

Raba kui jaapani aed. ”Siit on hunt läinud,” näitab Age Tekku kohe raja alguses. ”Liiklus on üldse tihe, kitsede ja sigade teed lähevad üle raba. Lastele on hea näidata,” lisab Maret Isak. Tegelikult ronivad lapsed aga raja alguses esmalt metssigade söögikoha juurde püstitatud torni. Maapinnale jäänud täiskasvanud said samas aga veel paar nädalat tagasi imetleda, kuidas tänavu kõik kevadlilled korraga õitsesid. Vilus metsaaluses kohtas veel viimaseid valgeid ülaselaike, hiljem, päikese käes, võis aga juba järjepanu imetleda esimesi kullerkuppe, piibeleheõisi, pääsusilmi, nurmenukke, kannikesi.
Kuigi rabasõbrad vaidlevad tihti, kas rabas on kõige kaunim villpeade ja jõhvikaõitega kevadel või punaka varjundiga sügisel, tasub Leva rabasse kindlasti minna ka vahepealsel ajal, suvel. Siis on Tuhala jõe algosas veepind õitsvate vesiroosidega kaetud. Vaatepilt kui jaapani aias.

Raba peidab saladusi. ”Ühel pool jõge nimetatakse siinkandis rabasaari mägedeks, teisel võhmasteks. Jõgi on täpselt piiriks,” räägib Tekku rabasaare poole astudes. Seal on raja piknikukoht ja tulevikus ka võimalus telkimiseks, et saaks rabasaarel veeta eksootilise hääli täis öö.
Teine piknikukoht tuleb Tuhala jõe äärde, paika, kus kivide vahel vesi pahiseb. Praegu on seal aga rajaosa, mis näitab loodusliku valiku reegleid. Mõni samm peale vesirooside kasvukohta on vees ilvese ja veel mõned meetrid edasi noore metssea rabaveest tumedaks tõmbunud karvaga kehad. Loomulikult pole need ”ametlikud” vaatepunktid. ”Neid polegi enne keegi märganud. Ilmselt on loomad pehmest jõekaldast sisse vajunud ning pole enam üles minna suutnud või on pihta saanud,” arutlevad matkajuhid. Veel mõni samm edasi on aga keegi kullilihaga maiustanud, vaid indiaanlaste peaehteks sobilikud suled on maas laiali.
Seni on aga matkajad kõige enam pilte klõpsutanud kuivanud jändrike rabamändide juures, mis saavad päikeseloojangu järel sünge ilme. Näpuga on katsutud vahest kõige enam männitüvel vonklevaid karu küüne jälgi. Nende kõrgus annab aimu, kui pikk võib olla tagajalgadele tõusnud metsaott. Teadjamad oskavad aga Leva rabas nautida rohket käpaliste valikut.

Sünnipäev matkarajal. Balti- Ameerika partnerlusprogrammi toetusel loodud rada on juba proovimas käinud nii õpilased, Mahtra Rahvakooli ruume seminariks kasutanud pangatöötajad kui ka Raplamaa missid. ”Ei teinud piuksugi, kui vesi üle kummiku tuli,” teatavad matkajuhid ja räägivad ka ühest toredast perest, kes poja 12. sünnipäeva külalised rabasse tõi, alles siis istuti lauda.
Mahtra rahvas on juba raja tarvis matkajuhte koolitanud ning plaanib ka nn linnamehe kahepäevaseid matku korraldama hakata, ning tõenäoliselt ei jää see matkarada ainsaks. Kui praegu tuntakse Mahtra kanti peamiselt kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva Eduard Vilde ”Mahtra sõja” ning ajalootundides talurahva ülestõusust räägitu järgi, siis kohalikud tahavad näidata, et samas on ka kaunis loodus. Mida rohkem vaatamisväärset turistidele pakkuda on, seda enam saab küla juurde tööd ja leiba.
Kuid juunis pannakse Leva rabarajale märgid maha, siis saab sinna ka üksi minna. Mahtrasse on parim Tallinna poolt sõita Raplasse suunduvat maanteed pidi, kuid külla on võimalik minna ka Tallinna –Tartu maantee kaudu. Ees ootab mõnus ligi 5-tunnine matk 4,5 kilomeetri pikkusel rajal, kus pole kõik ette ära tehtud.