Heiko Kruusi

Kas teadsite, et seentest saab teha ruloosid, lambivarje, paberit, ja et see on imelihtne. ”Igaüks saab sellega hakkama,” arvab seenekunsti huviline Helle Väärsi. Miks peaks üldse seentest midagi tegema? Esiteks saab neist peaaegu sama head paberit kui puidustki. Teiseks saab kodusel teel ilma keemia abita valmistada tänu seentele värvilist paberit – näiteks jänesvaabikust tumepruuni ja punapoorikust oranzhi.

Seentega mängimine on vahva asi,” põhjendab looduskunsti õpetaja Helle Väärsi oma kolm aastat kestnud seentehuvi. ”Materjali hankimises pole midagi keerulist – puuseeni on kõik metsad täis – igaüks võib neid korjama minna.” Väärsi sõnul saab seentest paberile – mis on tema arvates peaaegu sama hea kui tavaline – kirjutada, trükkida ja joonistada. Seentest kaussidest saab pakkuda kommi ja küpsist – täpselt samuti nagu papptaldrikult. ”Ainult suppi ei saa süüa, aga tavaline papp laguneks ju samamoodi vees,” põhjendab ta.

Tehnoloogia rajas ameeriklanna. Eestis on seentest paberitegemine ja nendega värvimine suhteliselt uudne asi ja sellega tegelejaid väga vähe. Maailmas sai see tehnoloogia laiemalt tuntuks ligi 10 aasta eest, toimunud on aga juba kümme ülemaailmset sümpoosionit. Eestlased on käinud viimastel suurüritustel. ”Enne paberitegemist oli maailmas rõhk seentega lõngavärvimisel, kaks viimast sümpoosionit on tegeldud rohkem seenepaberiga,” teab Väärsi. ”Seene kasutamise võimalusi hakkas kunagi uurima ameeriklanna Miriam Rice 70-ndatel.” Rice luges vanadest ürikutest, et indiaanlased kasutasid üht teatud seent värvimiseks. Rice katsetas aga uusi võimalusi, arendas uusi tehnoloogiaid, millest kasvasid välja ülemaailmsed seentehuviliste sümpoosionid.
”Praeguseks on ta päris eakas daam,” räägib Väärsi. ”Käisin eelmisel sügisel Rovaniemis sümpoosionil ”Seen ja kiudaine” ning Rice oli ka seal aukülalisena kepi najal.” Ehkki just Rice’i peetakse seenekunsti teerajajaks, avastati Norras paralleelselt vanu ülestähendusi uurides esivanemate kadunud kunst: Norras olid noored naised omal ajal värvinud juukseid punaseks vereva ja verkja vöödikuga.

Vanad eestlased seenekunsti ei tundnud. Viimasele sümpoosionile viis oma leiutised näha ka Helle Väärsi. ”Iga maa näitab seal, mida ta kahe viimase aastaga on uut teinud. Mina viisin enda välja mõeldud kausid ning katsetasin ka reljeefpildi tegemisega. Need võeti hästi vastu – midagi sellist polnud keegi enne teinud.” Nüüdseks on Helle korraldanud kaks seentest valmistatud asjade näitust Tallinnas. ”Rahvas on neid vaatamas käinud, aga neile ei mahu ikka pähe, et need asjad on tehtud seentest! Vaatavad küll, et seen… seenepaber. Siis taipavad: seentest paber… ei saa olla!” naerab Helle külastajate reaktsioone.
Kas vanad eestlased tõesti ei osanud seeni kasutada? ”Ei ole teada, et eestlased oleks seda kunsti tundnud. Seentevärvimisega tegelev Uve Ramst Loodusmuuseumist on seda uurinud, aga eestlaste vanadest ürikutest ei loe kusagilt vastavaid märke välja,” teab Helle Väärsi.

KUIDAS KODUS TEHA SEENEST PABERIT

Kõigepealt on vaja korjata puuseeni. Seda saab teha aastaringselt, puuseened kasvavad metsas kogu aeg, ei pea ootama sügist.
Kodus tuleb seen tükeldada – see on hästi vaevaline töö, kuna puuseened on kõvad. Siis tuleb varuda võimas toidumikser. Helle Väärsi näiteks kasutab Looduskoolis köögikombaini.
Hakitud seenele lisatakse vesi ja siis purustatakse mikseris. Sellest, kui palju vett panna, sõltub, milline paber tuleb, kas õhem või paksem. Kui tahetakse valmistada rulood või lambivarju, peab segu olema vedel nagu lurrsupp. ”Lobri ehk vee-seene segu peab olema nii vedel, et praktiliselt tundub nagu seeni polekski sees,” jagab Väärsi oma kogemusi. Vedela seguga saavutab efekti, et ruloo ja lambivari hakkavad läbi kumama.
Järgmise etapi jaoks on vaja resti, kuhu seenemass kuivama panna. Suurepäraselt sobib raamiga sääsevõrk. Restile pannakse trikotaazh- või linane riie, mille peale tõstetakse segu, üleliigne vesi valgub nõnda läbi sääsevõrgu välja. Seenemass jääb riide peale. Koos riidega tõstetakse segu ajalehtedest alusele kuivama ja üle laotatakse ka veel teine riie – segu on nüüd kahe riide vahel. Peale tuleb panna ajalehed – need imavad endasse vett. Ajalehti vahetatakse niikaua, kuni nad enam väga märjad ei ole. Segu jäetakse päevaks-paariks kuivama. Siis ongi paber valmis.

Reljeef paberil. Et saada paberisse reljeefi, on Helle Väärsi teinud eelnevalt linoollõike, mis pannakse segu alla. Segu ja linoollõike vahele käib veel riie. Kuivamise ajaks lisatakse kõige peale raskuseks näiteks telliskivi. Väärsi lisab, et reljeef kuivab kauem, kuna vahetult segu all on kummimaterjal, mis ei lase õhku läbi.

Mustritega paberist kausid. Mustritega kausi tegemine on keerulisem – seda on kõige kergem õppida RMK Sagadi Looduskoolis Helle Väärsi juhendatud kursustel: aga võib-olla suudab mõni osavnäpp allpooltoodud juhendite järgi siiski ise hakkama saada.
Kausside jaoks läheb seent rohkem kui näiteks ruloo tarvis. Tehakse paksem lobri ehk seene-vee segu – peab tulema täiesti tihke mass. Vormiks on kauss, sisse läheb riie, peale segu. Väärsi kasutab riidena marlit. Mustritega kausse tehakse erinevatest seentest. Näiteks kasekäsnak annab heledat tooni, jänesvaabik tumepruuni. ”Mustritegemine on päris paras nikerdamine,” tunnistab Väärsi. Algselt peab laduma alussegu kummuli kausi peale, et teha sisemine muster, pärast tõstma segu kausi sisse, et teha välimine muster. Peenmustri materjal – mingi kiri või ornament –tuleb tõsta alussegusse pintsettidega.

Värviline paber seentest
• jänesvaabikust saab tumepruuni tooni
• heledast kasekäsnakust saab helevalget
• punapoorikust saab oranzhi
• verevat ja verkjat vöödikut lisades kasekäsnakule saab roosat
• kasekäsnakule lisades rohetiksikut (pole puuseen) saab rohelist tooni