Ekskursioon Saaremaale jäi ära! Jah.
Luunja Keskkooli neljandikud-viiendikud pidid sõitma kolmepäevasele klassiekskursioonile Saaremaale. Et: praamisõit, telgiööd, Kuressaare linnus, Kaali kraater ja muu säärane.
Kõik juba õhinas kaasapakitava kraami nimekirju koostamas ja telgipüstitamist õppimas, kui selgus: Saaremaal on meningiit.
”Saaremaa-reis ei ole ohtlik,” veensid õpetajad ja helistasid arstidele, kes kinnitasid sama: meningiidi poolest võib saarde sõita küll.
”Mina oma last sinna ei luba,” jäid aktiivsemad lapsevanemad kindlaks.
Reisil Luunja-Lümanda-Luunja oli kriips peal.
Kurbtus ja meelepaha laskusid lastele.
Ja siis: tühja sest kolmest päevast Saaremaal, lähme parem pühapäevaks-esmaspäevaks Hiiumaale.
Lapsed: ”Hiiumaale!”
”Kas seal saame ka telkida?”
”Kas ujuma võib minna?”
”Kaua praam sõidab?”
”Kas Hiiumaa on Eestis?”
Õpetaja: ”Buss väljub pühapäeva hommikul kell seitse!”

Pühapäeva hommikul Luunjas bussi peale ronides tabab lapsi ebameeldiv üllatus: Tartus peale tulnud õpetajad (nüüd ja edaspidi nimetame kõiki täiskasvanuid ”õpetajateks”) olid hõivanud magusaimad ja parima vaatega kohad – bussi tagaistme...
Mäo rist.
Türi.
Õpetaja Kristi (oma klassile): ”Istuge paigal!”
Õpetaja Kristi õpetaja Katrini lastele: ”Arvestage, et te peate selle õpetajaga veel kaheksa aastat koos olema!”
Haapsalu koos linnuse ja pargiga. Praam. Kasiinosse minna ei või, jama. No hea küll, siis lähevad kaubaks Eurovisiooni kiirloteriipiletid. Käive on märkimisväärne, tulud, nagu aimata võib, miinustes.
Lapsed: ”Millal me ujuma läheme?”
”Ma hüppan siit praami pealt!”
Ujuma ei lubata; kes teab, kas saarelgi saab, külm ju. Või noh...
Ujuma ei lubata, järelikult on praami peal samahästi kui igav. Igav on ka kajakal, kes targa merelinnuna on ennast praami taha õhupadjale riputanud. Suur laev sõidab ja tekkiv õhuvool veab linnu kaasa, ilma et too peaks tiibade lehvitamisega vaeva nägema...

Hiiumaa!
Sirel röögib õitseda.
Lapsed: ”Millal me ujuma võime minna?”
Suuremõisa loss.
Lapsed: ”Kaua me ujuda võime?”
Pühalepa kirik.
Lapsed: ”Kuna me mere juurde jõuame?”
Kärdla ja terve hunnik kogukaid viineripraade.
Lapsed: ”Kas me nüüd läheme ujuma!”
Õpetajad: ”Varsti.” ”Lähete viiekaupa, viieks minutiks, esimese käskluse peale tulete välja!”
Enne koolibussi saabumist on rand tühi.

Siis on lapsed vees, kes jalgupidi, kes üleni. Õpetajad on veepiiril, riietes, veidi alasoojustatud nägudega. ”Meestel” vees, mõistagi, pole häda midagi.
Õpetajad: ”Nüüd jooksuga välja!”
Lapsed (läbisegi ja pisut võdistades): ”Jumala soe vesi oli!”
Õpetajad vaatavad jutustajaid leebelt öeldes umbusklike silmadega.
Lapsed: ”Õpetaja, millal me telkima hakkame?”
Ristimägi. Igaüks peab tegema risti, millest aga saab. Saab rohust ja okstest ja kividest ja kommidest.
Tahkuna tuletorn, ”Estonia” mälestusmärk.
Lapsed: ”Lähme siin ka ujuma!”
”Kas kella lüüa võib?”
Õpetaja: ”Hukkunute mälestuseks PEAB kella lööma!”
Kell: ”Kummmmm!”
Lapsed: ”Kas me läheme nüüd telkima?”
Õpetajad: ”Kel telki pole, magavad kooli aulas.”

Buss peatub koolimaja ees. Kui õpetajad tagapingist viimaks õue jõuavad, on esimesed telgid püsti. Kahjuks ainult natukene vale koha peal. Laager kolib koolimaja eest koolimaja taha.
Õpetajad: ”Lähedal on kiik ja lõkkeplats...”
Kiikumine, vorstikesed, tuulehaug, rahvaste pall, petank, kiikumine.
Osa ”mehi” jääb koolimaja juurde. Asfalteeritud korvpalliplatsile püstitub kaasavõetud minigrill. Telkide vahele roomab magus shashlõkilõhn...
Õpetajad: ”Öörahu kell üksteist, hommikul äratus kell pool kaheksa.”
”Mille peal te magate?”
”Kus sinu magamiskott on?”
Veerand tunni pärast saavad pedagoogid rahulikult hingata: kõigil telkijatel on matid all ja magamiskotid ümber.
Lapsed: ”Õpetaja, meil on palav!”
Kaheteistkümne ajal võib väljas istuja märgata vaid üksikuid sokiväel pissima hiilijaid.

Kui viimane õpetaja seitsme ajal ärkab, on pooled telgid juba kokku pandud. Hommikusöök kooli sööklas. Mannapuder ja tee lähevad normaalselt üles. Järele jäetud saiadest-vorstidest-juustudest uhavad õpetajad võileibu teha. Bussi.
Lapsed (veidi väsinud häälega): ”Millal me ujuma läheme?”
”Mis kell praam väljub?”
Kukka kivi, ümbermõõt 46 meetrit! Giid räägib loo, kuidas armukade vanapagan muutnud nägusa peretütrega talu vihahoos kiviks.
Lapsed: ”See peab täiega suur kivi olema.”
”See on nagu mobiiltelefon, antenn on seal.”
”See on Stalini hauakivi.”
Õpetaja: ”Kuidas see kivi siia sai?”
Lapsed: ”Ei tea!”
”Ee, jää tõi...” Luunja keskkooli ekskursantidest piisab täpselt, et kätest kinni hoides ümber kivi ulatuda.

Tagasiteel bussi pihib giid: ”Selle vanapagana- legendi mõtlesin ma ise välja...”
Soera talumuuseumis uurivad lapsed: ”Miks see kukk seal peal on?”
Giid: ”See on tuulelipp.”
Lapsed: ”Ma teadsin!” Hiiu talu juurde kuulub kindlasti ka paat, see siin on, tõsi küll, pisut päevinäinud.
Lapsed: ”Jumala äge süst!”
”See läheb kohe põhja!”
”Põhi tõrvaga üle ja käib küll.”
Tagasi koolimaja juurde, seal ööbimise eest peab maksma ja nüüd on vastav ametimees kohal.
Lapsed arvavad, et nad oleksid võinud sama hästi ka mere ääres ööbida.
Giidi anekdoodid jätavad enamiku reisilistest külmaks. Buss on üldse kahtlaselt vaikne... isegi ujuma ei kiputa endise hooga. Üks pedagoogidest üritab rappuvas bussis varbaküüsi lakkida...
Reigi kirik. Seltskonna väljumisel pole eilset sära...
Kiriku seinal sibab palju putukaid...
Lapsed: ”Vaata kui suur sipelgas!”
”Äää, sipelgmänn!”
”Äkki need sipelgad teevad midagi keldrikakandile?”
”Need on vist ründesipelgad.”

Kirikus on jahe, palju pinke ja kellanöör... Korjanduskarpi kukuvad sendid.
Kell on 10.48, lapsed: ”Kas me läheme nüüd praami peale?”
”Kas sa loll oled või, me läheme tuletorni!”
Teed Kõpu poolsaarele palistavad tolmused puud. Tuletorn. Jube trepp.
Lapsed: ”Kas lifti pole, või?”
”Siia tippu läheme, või?”
”Jess!”
”Nii madal!”
”Kardad?”
”Jah!”
”Ma ütlen: minu ema siia ei tuleks!”
”Ma ei vaata alla.”
Mobiilimastile osutades: ”Tahaks SINNA otsa.”
”Mina ei tahaks!”
”Eestit polegi näha!”
”Loll, me olemegi Eestis.”
”Normaalne!”
Edasi. Hiiumaa kõrgeim mägi. Vana jõe org. Mehed teevad mütsi märjaks, õhus lösutab hingemattev palavus.

Bussis süüakse. ”Õpetaja, meil on veel küpsist ja õuna ja krõpsu ja vorsti!”
”Vorsti ärge igaks juhuks enam sööge.”
Giid räägib loo, kuidas Sääretirbis läinud ühel giidil kaks last kaduma.
Luunja omad jäävad alles ja saavad preemiaks ujumise. Reipus on tagasi.
Enne praami peale istumist ostab giid kulutamata jäänud raha eest jäätist.
Õpetajad manitsevad, et seltskond praami peal jälle meeletutes kogustes lotopileteid ei ostaks.
Praam. Suur, mitte selline, mis Vormsile loksudes mööda sõidab.
”Eesti paistab juba!” Kerli ja Kadri bussis. Vaade Kõpu tuletornist.