Autorid: Eeva-Liisa Hallanaro, Marja Pylvänäinen,Tiit Randla

Kunagi pisikesena, või noh, nii... noore inimesena,juurdlesin, et kui mulle pakutaks valida, kas reisida kusagile ekvaatori lähistele või kaugele põhja, kumma retke ma siis valiksin. Kaalusin asja nii- ja teistpidi ning leidsin, et põhjas on huvitavam.
Miks?
Aga vaat selle pärast, mõtlesin
ma, et soojal lõunamaal on metsad tihedad ja
soojad nagu vildid, sees ja all ja kohal terve
müriaad erinevaid elukaid. Loogiline, et kõike
elusat on palju – mis viga soojas ja niiskes kohas elada. Aga vaat põhjas, mõtlesin ma, on kivid ja jää, paar samblikku ning mõned kidurad puhmapuud. Ümber selle ilu võib kohata üksikuid linnukesi, vees ujuvad vetikad-putukad ja külmade pilkudega kalaloomad. Vaat selline viletsuses ja kitsikuses hakkama saamine on põnev. Mitte nii, et banaan kukub ise suhu, aja vaid lõuad laiali.
Vahepeal on pisut tarkust juurde tulnud. Kõigepealt, et põhja pole vaja kaugelt otsida, Eesti on kenasti põhjas kohal. Ja: ega see põhi
nüüd nii liigivaene ka pole.
“Põhja-Euroopa loodus” kinnitab, et kirjeldataval alal on tänaseks kokku loetud umbes 60 000 liiki taimi-loomi-seeni. Mida pole kaugeltki vähe!
Kuidas osa nendest toredatest organismidest põhja-aladel hakkama saavad, kuidas nad siia ülepeakaela sattusid ja mis neid ees oodata võib,sellest kõigest saab raamatust lugeda. Lisaks on raamat ilus: ilusad pildid, ilusad ja selged graafikud, kena küljendus.
Mulle lugejana jääb mulje, et koostajatele on antud piisavalt vahendeid ja aega, millega nad on mõistlikult ümber käinud. 1997. aastast kestnud töö tulemus on tõsine entsüklopeedia, mis peaks riiulis olema igal põhjaeurooplasel –on ju inimesed need, kes suudavad oluliselt muuta keskkonda ja sellega seoses mõjutada liikide mitmekesisust.