Oled sa näinud, kuidas latikas ennast vees ümber pöörab?

Või kuidas roosärg oma punaseid uimi liigutab?

Oled sa üldse roosärge vees ujumas näinud?

Mina küll ei olnud, kuni ma Eesti põllumajandusülikooli Võrtsjärve limnoloogiajaamas käisin ning sealses järvemuuseumi suures akvaariumis roosärge uimi liigutamas ja ujumas nägin. Väga lummav oli.

Muuseas – limnoloogia tähendab “järveteadus”. Võrtsjärve ääres elavad ja töötavad järveuurijad.

Lisaks roosärjele ujusid seal akvaariumis haug (ta võis oma poolteist kilo kaaluda), kaks kohakala, latikas, väike säinas, ahven ja kopsakas nurg (üpris latika moodi, aga ei ole latikas).

Kõik nad on meie kodumaa kalad, kõik nad on Võrtsjärve kalad.

Ükski ei söönud seal akvaariumis teist ära, aga ma mõtlen, et nemad, kalad, olid võib-olla natuke närvis sellepärast, et inimesed neid parajasti vaatasid. Mine tea, mis seal akvaariumis öösel juhtuda võib!

Ma siiski loodan, et haug roosärge nahka ei pista, sest talle on akvaariumis muu söök ette nähtud.

Igapäevases elus oled ikka harjunud nägema elutuid kalu.

Turu peal näed karpkala ja vikerforelli kastides lebamas. Hea, kui mõni veel oma pooloimetus seisukorras sabaga lööb.

Tõsi, supermarketis ujuvad tuurad, aga nemad on ka potti panemiseks.

Tavalises poes on ainult konservid. Räimed, aga kahjuks tomatikastmes. Heeringad, aga fileeritud, mis tähendab katkilõigutud. Tindid, kilekotis, krimpsus, kuivatatud.

Seepärast on nii hea näha elusaid kalu ujumas ning mõtelda, et nii kalade elu käibki.
Järvemuuseumi ukse taga laiub Võrtsjärv ja seal nad kõik samamoodi ujuvadki – heleda kõhuga haugid ja sakilise seljauimega kohad.

Kui sul aega on, ja kui sul õnnestub vanematele auk pähe rääkida, siis sõitke Võrtsjärve äärde kalu vaatama.

Helistage limnoloogiajaama ette, küsige Ain Järvaltit, tema on seal jaama juhataja.
Või kui teda ei ole, siis küllap keegi teine on, kes teile kaladest rääkida oskab.
Ja veel – Võrtsjärve teadlastel on plaan kõik oma järve kalad järvemuuseumi akvaariumis ujuma panna.