1/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis 3
Sammud omas Eestis (3)

Jalgsirnnak servast serva


Ingmar Muusikus ja Juhani Pttsepp sammuvad Eesti mandriosa kige phjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kige lunapoolsema punkti, Naha kla poole.
htejutti liigutakse kaks peva, kahe kuu prast jtkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli ji. Rnnakumuljedilmuvad jrjelugudena ajakirjas Loodus.
Novembris 2005 juti Tapa raudteejaama, kust 14. jaanuaril 2006 jlle teele mindi (pildil).

Tsaariaegne piima jahutamise hoone
Ingmar Muusikus
Reisin 14. jaanuari varahommikul, taliharjapeval, Tartust rongiga Tapale. Rong veereb, mina uurin kodutna Jrvamaa kohaprimuse raamatut Arad veed ja salateed seekord tahame oma rnnakul juda Lne-Virumaalt Jrvamaale.
Tapa raudteejaamas ootab tusasilmne hommik oma jiste-vesiste loikudega. Suur koer larbib loigust vett juua. Olen enne Ingmarit prale judnud. Kuni ta oma kodust, Jrvamaa pealinnast Paidest veel Tapale teel on, jalutan linnas ringi. Lhna jrgi leian kondiitriri.
Kas teil kuumi pirukaid on? ksin lootusrikkalt.
Ei ole meil siin veel midagi kuuma! vastatakse sbralikult.
hk tundub rske ning klm nagu riisisalatki, mida poest ostan.
Ilm on sant ja teed libedad, mrgib Ingmar saabudes.
Sber on jalga pannud erilised pksid, mis idee poolest peaksid kuivaks jma ka poriloiku kukkumisel. Libedus ja mahasadamisoht lbivadki punase niidina meie kaht kndimispeva.

Puust koer ei haugu. Mu sammumtja nitab, et tuldud on juba 91 090 sammu.
Edasi! Kell 9.25 hiivame end raudteejaamast teele, ning piltlikult eldes uisutame mda Pikka tnavat linna serva poole. Igast uest haugub meile jrele suuremaid ja viksemaid Tapa koeri.
Toredaks vahelduseks neme Pikk tnav 50 hoovis ht koera, kes ei haugu. Puust penil ei ole midagi selle vastu, et teda pildistatakse.
Pikk tnav nr 85 ues silmame aga sarvedega elukat, kelle mina pdraks, Ingmar seevastu hirveks mrab. Loom on joonistatud maja seinale.
Linna piiril teatab Ingmar, et temal sai 100 000 sammu tis ja pakub selle thistamiseks shokolaadi.
Shokolaadi maitse veel keele peal, juame majade vahelt otse krrepllule, mis pakub taldadele vahelduseks thusamat tuge. Kui juba pld, siis ilmselt ei ole me enam Tapal.

Kuidas pllud tekkisid? Viimaks ometi nnestub meil pildistada loomi.
Selsamal, lumest peaaegu puhtaks sulanud pllul pikutab kari metskitsi, neid paistab olevat kuus.
Saame vaevalt viiskmmend sammu lhemale, kui kitsed ajavad end jalule ja kaugenevad valgete taguotsade vlkudes.
Meiegi lheme le hiigelpllu edasi. Need siis ongi need Pandivere krgustiku kuulsad pllumajandusmaastikud, mtlen.
Folklorist Mari-Ann Remmel kirjutab raamatus Arad veed ja salateed (lk 23): Jrvamaa omapra peitub osalt juba tema nimes. Pole kahtlust, et Henriku kroonikaski mainitud vana maakonnanimi kajastab igiammust jrvederikast maastikupilti/---/ Tasapisi on aga nii jrvi kui jgesid, ojasid ja allikaid jnud aina vhemaks ning see protsess jtkub praegugi.
Kuhu need jrved, arad veed, siis kadusid?
Osa vajus maa sisse, nagu karstialadel veega ikka juhtub, jreldame.
Vi, folkloristide andmete jrgi jrved solvusid ja lksid mujale, kui naised neis mtlematult lapse tagumikku vi tistehtud mhkmeid pesid.
Nii need pllud siis tekkisid jrved lksid ra, nende asemele jid viljakad maad, kus misnik sundis ja maarahvas orjas.

Kuused-pulmalised. Astudes hetoonilises tasases maastikus, peab silm vaatamisvrseks kike, mis lausikmaalt esile tuseb.
Neme keset plde vikest tugevate kuuskede salka. Rgin Ingmarile loo sellestsamast Jrvamaa folklooriraamatust, et need kuused vivad olla riidu linud pulmalised, naljavaesed pruudid, kes ksteisele polevat teed andnud (Enne saagu meist kuused siia teeristi, aga vata mda ei lase.).
Edasisel teekonnal kohtame taolisi kuuskedeks tardunud pulmaronge hulganisti.
Kui tuulisel vljal saab tehtud 97 897. samm, mrkan ja hikan, et nol on klm.
Olemegi parajasti Nol, teatab kaarti uuriv Ingmar. Nol on nol klm.
No, Vao, Mo, jorisen, kohanimede osas ei ole jrvamaalased suurt pingutanud.
No on veel Virumaa, kaitseb kolleeg oma kodumaakonda.

Jl kimine. Prame maanteelt ra, tuule eest saame vhe varju, aga plluvaheteel on seda libedam, ukerdame teeservi pidi.
Ingmar pab kiiremini edasi juda joostes, aga peagi kukub, nagu oleks keegi tal jala alt ra tmmanud. nneks ajab kolleeg end kohe psti.
Peva lpuks on kukkumiste seis 3:1 Ingmari eduks.
Teisel peval me enam ei kuku, vist harjume jl kimisega.

Mtted kiviaedu vaadates. Karkuse lhistel jookseb kilomeetri pikkuselt pllu veeres sammaldunud, poole meetri krgune kiviaed. Kes kiviaeda ehitanud, teab, mis vaeva nuab selle t meeter.
Pllud olnud siinkandis vanasti nii kivised, et kivilt kivi peale hpates saanud le pllu minna. Hirmus olnud misnike sundus, kui nad orjarahvast kskisid kive korjata ning kiviaedu rajada.
Jrvamaa misaprimus on midagi niisugust, mida ei saa unustada, kirjutab Mari-Ann Remmel, mrkides koerte vahetamist inimeste vastu, kaardilauas mahamngitud jrvi ja srmeotstest varbaotsteni nlitud naharibasid.

letame maakonna piiri. Kell 12.51 nitab end korraks pike. letame Jrvamaa piiri.
Ingmar jb kuulatama: Meile on vastu tulnud sabatihased.
Mdume ka Jrvamaa krgeimast punktist endise punave raketibaasi varemeid kandvast Trevere mest (128 meetrit).
Peatume Reineveres, uurin puutkale njatudes sammumtjat 108 147. Sbra sammumtja on sassi linud.
le tee ues kib linnumaja mber kva sebimine.
Inimene, kes sdab lindusid, pakub kindlasti ka vsinud rndurile tassi kohvi, teen juttu.
Seal, kus toituvad vrvulised, vib jahti pidada ka raudkull, vastab Ingmar oma vanasnaga, ta on mrganud maja taga pllul rvlindu.
Uisutame edasi ilma kohvita lbi sngeilmelise von Kursellidele kuulunud Koigi misa.

Kuu liigub kogu aeg. Ingmar on kavandanud prast Koigit lbi-metsa-mineku, et otsem saada ning rohkem loodust nha.
Kohtamegi Roosna lhistel metssea- ja pdrajlgi. Neme mahajetud talukohti ning jahikantslit.
Kui puutvele vileibu sma istume, hakkab klm.
Pike loojub.
Selgub, et fotoka patareid on klmas enneaegu thjenenud. Soojendame neid peos, nnestub teha veel mned pildid. ks neist tuleb tiskuust.
Sber seab statiivi les he silohoidla lhistel ja nuriseb: Kuu liigub kogu aeg.
Minu meelest seisab Kuu metsa kohal kenasti, nagu latern posti otsas.

Pritsimees Krner aitab. Astume pimeduses Jrva-Jaani poole.
Ilm on linud klmaks, tundub, et j ei ole enam nii libe.
Prast Roosnat ks auto pidurdab. Pealambi tule valgel nen marki Audi 80.
Autos istub Tuve Krner, Jrva-Jaani priitahtlik pritsimees.
Olete kiiksuga mehed! Aga pole midagi, mina olen ka kiiksuga.
Selgub, et Tuve on samal peval hes teiste Jrva-Jaani meestega Koerust ra vedanud he vana pritsiauto. Sgisel tin Tallinnast trammi.
Ega neid sidukeid niisama veeta. Tuve Krner peab Jrva-Jaanis ainulaadset vana tehnika varjupaika.
Istume Audisse (sammumtja nit 18 812) ja sit lheb Jrva-Jaani kiriklasse, kus ootab maja.

Jljepildistaja ABC. Jrgmisel hommikul oleme tagasi Roosna servas. Kell 10 prame maanteelt metsa, eesmrgiga juda Jalgsemale. Metsa on pranud ka khrik, palun Ingmaril jlgi pildistada.
Kolleeg peab vikese loengu jljepildistamisest: kui pike paistab klg- vi vastuvalgusega, siis joonistub jlg hsti vlja, aga kui pikest pole, siis on asi nadi. Meil ei ole pikest kusagilt vtta.
Juame metsast vlja, sajab mingit vihma moodi asja.
Silmapiirini ulatub pld, le pllu viib tee oleme sellel kui slaalomisitjad, otsides tsi kll vhem-libedaid kohti tee keskel, tee res, plluserva peal.

Leevike-ilmaennustaja. Jalgsema paistab.
Dj-dj. Leevike hlitseb Jalgsema lhedal psas.
Kui leevike tuleb asula lhedale, on klm ilm varsti pral, teab Ingmar.
Mni pev hiljem juabki Eestisse suur klm.

Neli kru Sangaste leiba. Enne Jalgsema karstiala vaatamist juab Ingmar rkida loo lehmast, kes Jrva-Madise lhedal karstiauku vajus. Tema kis pildistamas, loomast oli nha ainult taguots ja ks tagajalg.
Jalgsema jrv ei ole siiski jdavalt karstiauku kadunud.
Kevaditi tuleb ta tagasi maa peale ning meelitab rndlinde enda juurde, sinikaelparte ja kajakaid kindlasti.
Nii rgib Jalgsema Pikka talu peremees Asu Mati, kes annab meile unu ja tleb: Teil oleks pidanud naelad all olema.
Pikka juurest tuleb meiega kaasa must taks, kes lonkab tagajalga.
Kurnatud olemisega taks sb neli kru head heledat Sangaste leiba.
No poiss, siis on kll kht thi, kui leib lheb.
Neljandast krust jb natuke jrele.

Ansomardi. Kui meie Jalgsema jrve neme, on ta kuiv mis kuiv. Klastame jrverset Ansomardi talu, kust vrsunud vennad Pitkad: teises ilmasjas langenud admiral Johan Pitka (18721944) ning esimeses ilmasjas hukkunud kirjanik Pero August Pitka-Ansomardi (18661915).
Ansomardi listab oma mitmetes kordustrkkides ilmunud Jalgsemaa Kitse-eide muinasjuttudes Jalgsema jrve.
Ta kirjeldab Pikest, Kuud ja thti vitlemas taevavlvil parema paiga prast, et kiigata kaunist veesilma: see jrveke olnud nii tlemata ilus, nii kirjeldamata kaunis, nii puutumata pha...
Samas kirjutab Ansomardi jrve heitlikust iseloomust, Jalgsema jrv vis kergesti vihastuda ja hoolimatu inimese ohvriks vtta.
Jrve lahkumise phjusena viitab Ansomardi Leedumaalt toodud noorikule, kes loputas jrves lapse pesu. Jrv vihastas ja... veeres vrsile vaga veeke.

Vhmuta peatuses. Teel Trjele nnestub meil mitmeid kilomeetreid kndida metsaveotraktori mnusalt konarlikus jljes. Kahte klge jvad raielangid.
Juame kitsarpmelise raudtee tammile. See raudtee hendas kunagi Trit ja Tammsalut. Istume endises Vhmuta peatuses, selg vastu jaamaputkat, samme on kogunenud 128 007.
Ootame kaua me ootame, rongi ei tule. 3. mail 1972 tegi susla oma viimase reisi. Peab ise edasi minema.

Kasukas jooksis ra. Karinu paekarjris rndab meid hletul jooksul valvekoer, kuid istub kohe maha, kui perenaine, karjri valvur Viivi Tamm ksib.
Sultan on 13-aastane ja nii tark koer, et teab ette, millal karjris lhkamistd tulevad siis kui puur on paar peva ttanud.
Nagu kik koerad, kardab ka Sultan pauku. Kui pauku on oodata, hoidub Sultan tuppa. Muidu on ta karjris teline peremees.
Kord ajas karjri sattunud noor pdrapull Sultanit taga, pruukis perenaisel sna elda juba ajas Sultan ise pdrapulli taga.
Khrikuid on Sultan perenaisele pdnud tosina, peaaegu terve kasuka jagu.
htegi khrikut ei ole Sultan aga pris ra tapnud. Khrikud on surnut teeselnud ning vimalusel minema jooksnud.
Jrva Teataja ajakirjanik Kaarel Aluoja kirjutab oma raamatus Loodusega sinapeal, et Karinu paemurdu kasutati juba enne Esimest maailmasda, 1956 t mehhaniseeriti, paasi viidi lubja tootmiseks Tamsallu, hiljem Rakkesse.

Karinu kivi juures. Karinu teeristil peatume ohvrikivi juures, millel misnik olevat lasknud vastuhakkajaid surnuks peksta.
Lohud kivil (neid on 56) on orjade lamamis- vi pisarajljed. Pimedustundidel kivat valges riides orjad kivil tantsimas.
Me ei oota pimedust ning orjadetantsu, lheme Karinu misast mda Kuusna suunas.

Lbi metsade Kuusnale. Karinu taga, Rava metskonna maadest alates juame jlle suurde metsa, see annab justkui meelerahu.
Kell 16.15 sidab meist aeglasel kigul mda politseiauto, kllap metsavaraste otsingul. Tunneme usaldust riigi vastu eneses tusevat. Viipame ja soovime politseile mttes jaksu.
Metsa vahel on hea vaikne kia, ei ole tuult.
Viimane kilomeeter kulgeb kiires tempos maanteel vudides, meie tagalakindlustaja kartograaf Leida Lepiku autotulede valguses.
Kuusna bussipeatuses tuleme rajalt ra.
Kahe pevaga lisandus 51 465 sammu, sammumtja nitab 142 555.



Juhani Pttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet