Pesu saab pesta ka sapi ja pähklitega. Ajakirjanik Malle Pajula esitab raporti isiklike kogemuste põhjal.
Välismaa sugulastelt saadetud pakkide riietel oli küljes “välismaa lõhn”. Samamoodi lõhnasid ka siia jõudnud turistid. Nüüd olen saanud aimu, et see ainulaadne välismaa lõhn tuli tegelikult pesupulbrist!
Paksude üleriieteta aastaaegadel on varahommikuses liinibussis nüüd meilgi vahel õhus seesama välismaa lõhn.
Äsja selga visatud puhtad riided kõnelevad, milline pesupulber seisab nende omaniku pesumasina lähedal. Kuigi reklaamid lubavad imeodööre, näiteks mäestiku kargust ja kevade lõhna, pole minu nina neid veel pesuaine pakke avades kohanud.
Mismoodi õnnestub pesupesemine vahenditega, mil pole sees grammigi kunstlikku lõhnaainet ega plekki äratundvaid intelligentseid molekule?
Kuidas pesevad ained, millel on sees taimset sisu, mis toodetud mahepõllumajanduslikult ja vahel ka õiglase kaubanduse reegleid järgides?
Kas see, mis on sõbralik loodusele, peseb ka hästi?
Neid küsimusi endale esitades pesin nädala jooksul pesu vaid ökovahenditega (nendega, mida müüakse Eestis).
Kodune seebilõhn. Läinud aasta lõpul jõudsid looduspoodidesse müügile Indiast pärit pesupähkli koored.
“Pesen pähklikoortega pesu” – see kõlab äärmiselt omapäraselt. Ja pähklikoored tõepoolest toimivad! Masinasse tuleb need, justkui veresooni või juuri täis krobelised koored (vaata pilti) panna pisikeses riidest kotikeses. Mul oli selline (ühe suveniiri ümbris) juba olemas, kuid kotikese asemel kõlbab sama hästi ka vana viledamaks kulunud sokk, mis otsast sõlme keerata. Kuni kuue pähkli koorega kotike tuleb panna otse masina trumlisse.
Pesemise ajal piilusin toimuvat juba kerge murega: masina klaasi taga ei paistnud mingitki märki kergest vahust või pesuainest. Pesu välja võttes oli aga sellel üllatusena küljes kerge ja klassikaline seebilõhn, mis paljude jaoks puhtuse lõhna tähendabki. Seda aimdus ka juba kuivanud pesust. Ning mis eriti meeldiv, pähklid mõjusid kui
pehmendajad – eriti mõnusaks muutusid kampsikud ja puuvillane õlasall. Käitusin salliga nagu modell telereklaamides – tõstsin keset asist töökoosolekut korraks põse vastu ja nuusutasin mõnuga – see andis argisesse õhutikku kodusooja tunnet. Ja mis peatähtis, pesu oli puhas.
Teistkordsel pähklitega pesemise ajal taipasin, et tegelikult peaks koored enne loputamisprotsessi masinast välja võtma, sest muidu eritavad need ju pesevat ainet edasi. Sellest ka see kerge seebilõhn.
Muide, masinast võetud pähklid lõhnavad niiskelt nagu värskelt hapenduv kapsas, seega üsna aromaatselt. Natukese aja pärast on need aga jälle kuivad – koori võib kasutada madalal temperatuuril pestes järjest kuni kolm korda. Mina lisaksin viimase korra ajal siiski kampa mõne uue koore või natuke pesuainet. Koored on tõesti väga loodussõbralikud – peale kasutamist sobivad need ju hästi kompostiks.
Muidu head, aga vanu teksaseid ei pese. Kolmas pesukatse tõi esile mu lemmikuteks saanute nõrga külje – kirjule pesule väga headel koortel pole võimu, et pesta puhtaks vanu teksaseid, millel põlvede kohal jutt justkui sisse kasvanud mustust.
Samuti ei jaksanud koored ära võtta ööseks umbsesse spordikotti unustatud niiske rätiku läppunud lõhna. Ka pähklitel küljes olnud juhend soovitab määrdunud pesu korral kasutada lisaks soodat, pesuvalgendajat või sapiseepi. Päris valget pesu ma koortega pesta ei proovinud.
Kõõmataoline puru. Kui aus olla, siis see katsenädal polnud mul esimene kord ökopulbritega pesta. Olin varem kasutanud päris pikalt Sodasani pulbrit, kuid mu kogemus sellega on natuke kõhklev. Kirju pesu pesi Sodasan igati korralikult puhtaks, kuid veel pesumärgadel puhastel T-särkidel oli valge kõõmataoline puru, mida sai alles
kuivamise järel maha raputada.
Vähemalt minu masin seda pulbrit perfektselt välja ei loputanud. Lisaks ei kasutanud ma oma rumalusest looduspoodides müüdavat valgendajat – üks kaltsukast leitud valge lemmikpluus ning suguvõsa pärandvara hulka kuuluvad pitsist äärega valged voodilinad olid seitsmenda pesukorra ajal kergelt hallikad. Pluusi viskasingi lõpuks seetõttu prügikasti.
Sümpaatne tankla. Põnevusega võtsin järgmisena ette valge pesu pesemise. Öko-talukaubast (Tallinnas Herne 6) leidsin plastikpudeli Sodasani vedela pesuvahendiga, mil peal kiri “color”, kuid ka märge, et sellega võib ka valget pesu
pesta.
Vedelal ainel on küll plastikümbris, kuid sama kauplus pakub Eestis veel ainulaadset, kuid äärmiselt sümpaatset võimalust samasse taarasse suurest kanistrist edaspidigi pesuainet tankida.
Ostsin ka plasttopsis Sodasani valgendaja.
Oli ka kilepakikeses valgendajat, kuid selle kinnituskrõpsu vahelt lekkis ainet juba esmavaatlusel minu korvi mahesepiku ja -juustu peale.
Panin vastavalt juhendile nii vedelat ainet kui ka valgendajat. Igati positiivselt läks – valgendi mõju oli tõesti tuntav. Valge pesu puhul peakski ilmselt alati seda ökopulbritele lisama.
Ainus häda – valgendipurgil olev kiri hoiatab, et seda saab kasutada vaid kangastel, mis värvikindlad, st pesta võib neid kangaid, millel värv ka valgendiga töötlemise järel peal püsib.
Katsetamata ei saa raudkindalt kunagi midagi teada. Iseseisva perenaise-elu algusaastatest mäletan hästi potitäit üleni valget pesu, mil valgendaja toime järel polnud peal enam ühtki mummu ega triipu. Ökovalgendaja on muidugi pehmetoimelisem, sest ta on kloorivaba. Ei riskinud mustriga valge puhul seda siiski proovida.
Küll aga pesin sama pesuvahendiga (ilma valgendajata) värvilist pesu. Tegi oma töö ära.
Sapp läks mustuse kallale. Et pähklikoortega pestud teksastel oli ikka kintsu kohal pruunikashall sissekulunud triip sees, võtsin ette samast poest ostetud sapiga plekieemaldaja (Sodasan).
Sapiga plekieemaldajat on müügil nii seebina kui ka geelja vedelikuna.
Enne masinasse panekut määrisin geeli ikka uhkes koguses pükste kintsuosale ning panin püksid koos teiste värviliste asjadega ja eelmises katses kasutatud pesuainega pesema.
Minu meelest läksid püksid probleemsest kohast tuntavalt puhtamaks. Sapp oli läinud ka juba vana sissekasvanud mustuse kallale.
Igaks juhuks küsisin eksperthinnangut pükste omaniku käest, kes vastas, et on vist küll parem ning kergitas sapist kuuldes delikaatselt kulmu. Nii ideaalne sapp küll polnud, et oleks võtnud ära kuudevanuse mahlapleki samas pesus kaasa keerelnud särgilt. Seda polnud juba varem võtnud ka kange vahend.
Küll oli aga pesul välja võttes kerge keemialõhn juures. Selline, mida võib kohata garaazhis purke ja pudeleid lahti korkides.
Panin pesu kuivama ja läksin kodust välja. Tagasi tulles, ust avades tundus korraks, et kodus olnud laps ja koer on avastanud India köögi. Õhus oli vürtsi. Selga paneku ajaks polnud riietel aga enam mingeid lõhnaüllatusi.
Õhkõrn kuuseseep. Järgmiseks võtsin ette komplekti vedelast pesuainest ja taimse toorainega pesupehmendajast Ecover (Looduspere pood Viru keskuse bussiterminalis). Pehmendajat ma muidu üldse ei kasuta, aga katse on katse.
Ökopehmendaja oli sünteetiliste lõhnaaineteta, ometi eritus pudelist kerget kreemilõhna, väga peent ja maitsekat muide. Pesule see pärast tuntavana külge ei jäänud.
Pesuainel oli kerge värskelt purustatud kuuseokaste lõhn. Pesu kuivades oligi pigem tunda kuuseseebi lõhna (vahendis on sees taimset seepi). Kirju pesu pesid ja pehmendasid veatuna ära mõlemad.
Talongiseep kasutusse. Minu üks kolleeg riivib väikelapse pesu pestes masina pulbrisahtlisse klassikalist pruuni pesuseepi, esivanemate pesuainet. Sama on teinud ka sõbranna, kes kasutab niiviisi ära isal talongiajastul kogunenud varusid. Mõlemad kiidavad. Minu lihtne riivikene tegi seebi liiga pulbriks – st ma ei viitsinud pikalt riivida, kuigi seep on selleks tegevuseks palju pehmem kui ehtne parmesani juust. Võtsin terava noa – sellega läks see töö väga kiiresti.
Paraku tulid küll mõned tükid natuke suured, nii pidin masina poole töö pealt seiskama, et pesuaine sahtli võre taha kinni jäänud seebitükikesi trumli poole teele lükata. Vannitoa põrand sai seetõttu muidugi natuke märjaks. Pesu oli aga jällegi kenasti puhas.
Mustade riiete nappus. Katseperioodil oli minu pesukast pidevalt tühi – selle põhja jäid vaid kerge mustriga valged linad, käterätid ja pluusid, mida valgendajaga pesta ei julgenud. Perel oli kasutuses suur varu puhtaid riideid, kuid sageli mitte lemmikuid.
Toppisin mustade riiete nappuses masinasse ka särgi, mis oli eelmisel päeval seljas olnud vaid tunni ning ainult päeva kantud teksased. Pidevalt olid olulised riided kas kuivamas või pesus. Lõpuks hakkas kostuma kerget rahulolematust.
Minu vaimustus pähklikoortest aga kestab. Siiani katsun vahel päeva jooksul paar korda mõnuga seebipehmet kampsunit või salli. Jään kindlasti hooti ka teiste ökoainete juurde, samas uusi katsetades. Kuigi mitmed ökovahendid on natuke kallimad, pole hinnavahe ületamatu.
Enda üllatuseks aga avastasin katse käigus, kuivõrd olen ära harjunud intensiivselt lõhnavate pulbritega, kuigi need mulle ei meeldi. Olematu või vaevu tuntava lõhnaga pesu masinast võttes oli alul justkui midagi puudu.
Ökovahenditega pestes tekkis minus järjest enam tunne, et tänapäeva eurooplane on juba nii puhta elu peal, et tegelikult vajab ta kangeid pulbreid üliharva. Higi ja pori tulevad ju ka sortsu ökovahendiga maha.
|
