Maakera sees on üks teine maakera, mis on välimisest palju suurem. Selle vahva sõdur Shvejki poolt vahendatud uudisega tuleb nõustuda ka tänapäeval. Kuigi maailm globaliseerub, arvutiseerub ja virtualiseerub, jääb oma silm ikka kuningaks. Või mullaks, kui näiteks Pakistanist rääkida.
Pakistan on maailma rahaarvult teine islamiriik. Pakistan katsetas nelja aasta eest tuumapommi. Pakistani armee on maailma suurimaid. Pakistan on sõjajalal Indiaga ja pingelistes suhetes Afganistaniga. Pakistan on terroristide taimelava. Pakistani riigi 54- aastase ajaloo jooksul on seal toimunud neli sõjaväelist riigipööret.
Kuid Pakistan võib olla ka imeilus, rahumeelne ja õpetlik. Nagu ikka, pöörab maailm ette oma suurema külje, kui sellega lähemalt tutvuda. Nii näiteks on Pakistani 145 miljonist elanikust peaaegu pooled alla 15 aasta vanad. Milline kadestamisväärne tulevik, võrreldes Eestiga. Samas on keskmine eluiga 61,5 aastat. Peaaegu nagu Eestis.
Pakistani probleemid algatas tegelikult Euroopa. Õigemini Suurbritannia. Vallutanud India, asusid inglased seal toetama hindusid, mitte moslemeid. Ja kui aastal 1947 India iseseisvus välja kuulutati, läks tõeliseks tapatalguks. Isegi Delhis pidasid hindud moslemitele jahti nagu rottidele. Tapeti mitte kümneid tuhandeid, vaid kümneid miljoneid. Moslemitel ei jäänud muud, kui panna panus oma riigi loomisele. Mis tõi aga endaga kaasa siiani suurima põgenikuvoolu Pakistani, mis tol ajal asus nii Indiast idas kui läänes. Hiljem Bangladesh eraldus Pakistanist, seegi ei toimunud valutult.
Kui eestlased mäletavad asju, mis toimusid 1940. aastal, miks siis ei peaks pakistanlased mäletama asju, mis toimusid kümme aastat hiljem? Hullemast päästab pakistanlasi nende rahva noorus. Ja kui mineviku poolt vaadata, siis olid sealsed maad ühed maaviljeluse algalad. Kuid minevik voolab läbi sõrmede, kui olevik ei muutu tulevikuks. Nõnda tasub ikka ja alati kasutada oma pead ja selle küljes olevaid silmi.