Kaheksandat korda valis Eesti Ornitoloogiaühing aasta linnu, seekord varblase. Varblane on ammustest aegadest elanud otse inimese kõrval ja edukalt kanda kinnitanud ka seal, kus ta ilma inimeseta hakkama ei saaks. Samas pole temas oma suure kaaslase vastu vähimatki usalduse märki: värvukest tihase või orava kombel peost toitu võtma juba ei õpeta, puuri pandud varblasest rahulikku toalindu ei saa.
Aeg-ajalt on inimene varblast pidanud oma suureks toidukonkurendiks; suurim ning ühtaegu kõige koomilisem ja kõige traagilisem varblasetapp sai teoks 1950. aastate puna- Hiinas. Aga paigus, kus mingit otsest tapatööd tehtud pole, on varblaste arvukus langenud, põldvarblaste hulk Inglismaal näiteks paarikümne aastaga nelja viiendiku võrra. Mitte keegi ei oska päris kindlat põhjust öelda. Asi võib olla kahanenud toidulauas. Varblase-projekti juhi, Eesti Ornitoloogiaühingu juhatuse esimehe Jaanus Eltsi sõnul võib inimene end multivitamiinidega kenasti elus hoida, varblane apteeki minna ei saa. Mürgitamine tapab putukad ja umbrohud, aga esimestest tunnevad puudust kasvueas pojad, seemned on tõhus kõhutäide igas eas värvukestele. Linnuteadlased ei välista ka varblaste seas laastamistööd tegeva kurja tõve olemaolu.
Ka enamik eestlasi kinnitab, et varblaste hulk on pigem kahanenud, tihti seostatakse seda hobuste kadumisega linnapildist. Spetsiaalseid varblaseuuringuid meil keegi kummatigi teinud ei ole. Vaid talilinnuloenduste paari viimast aastakümmet peegeldavad andmed näivad kinnitavat püsivat arvukuse langust.
Lindude käekäik peegeldab üsna adekvaatselt ka inimese elukvaliteedi muutusi, ehkki inimene ise sellest endale tavaelus aru ei anna. Sestap on linnukaugelgi inimesel põhjust meiega nii lähedalt seotud tiivulise allakäigu vastu huvi tunda. Loodetavasti saab see tõde varblaseaasta jooksul veidi selgemaks.