Käes on kõige pimedamad kuud ning nüüd on õige aeg katsetada ühe imelisema uurimisobjektiga – valgusega.
Kuulsad uurijad on vaielnud üksteisega valguse olemuse üle. Ta võib käituda lainena või hoopis nagu osakeste voog. Ja mõlemad katsed annavad õigeid tulemusi.
Nii ongi selgeks saanud, et katse tulemus sõltub sellest, mida tahame mõõta. Ja selles peitub üks looduse suurimaid, veel avastamata saladusi.
Proovime siis meiegi katsetada seda, kuidas valguse lained üksteisega liituvad. Võtame ühe tüki läbipaistvat plasti, näiteks CD kaane.
Tilgutame sinna Supertsement-nimelist liimi ja ootame, kuni see kuivab. Liim peab olema läbipaistev ja eriti hea oleks mõned kohad katta kahe-kolmekordselt.
Nii moodustuvad plastile ebatasasused, mida läbiv valgus loob imelisi kujundeid. Et need oleksid veel huvitavamad, siis teeme naela või nõelaga tilkadele väikseid auke või kriibime plasti pealispinda.
Kuidas need valguspildid siis tekivad?
Suuname plastist läbi laserpointeri kiire.
Laserit on vaja, sest temast väljuvad valguskiired on paralleelsed ja moodustavad kitsa vihu. Kui need läbivad kuivanud liimist “mäed ja orud”, siis valguskiirte osad murduvad erinevalt.
Seal, kus valguslained kustutavad üksteist, näeme tumedamaid alasid ning liitumisel tekkivaid heledamaid kohti.
Seda efekti nimetatakse interferentsiks.
Keerutame plasti aeglaselt käes ja näeme pidevalt muutuvaid kujundeid. Head katsetamist!

Ettevaatust laserpointeri kasutamisel! Ära näita sellega silma endale või kaaslastele!

Katseks vajalikud materjalid: laserpointer, CD kaas, Supertsement liim.