Euroopas on raske leida kohta ja aega, et looduses omaette olla. Ometi leidub Edela-Shveitsis Valais’ ja Berni kantonite piirialal Jungfrau- Aletsch-Bietschhorni rahvuspark, laiaulatuslik puutumata looduse saar. Seal asub ka Alpide suurim jäätumiskese, mis kuulub koos unikaalsete, inimtegevusest vähe mõjutatud mägimetsa- ja alpiniidukooslustega UNESCO looduspärandi nimistusse

Berner Oberlandis võib matkaja kaduda päevadeks või isegi nädalateks võimsate liustike, moreenvallide, jääkoskede ning teravate tippude keskele. Kuid 1933 asutatud kaitseala südamesse ei vii hõlpsaid radu, matkaja peab turjale vinnama seljakoti koos mitme päeva söögitagavara, laagrivarustuse, köite ja matkatehniliste vidinatega. Just seda tegid läinud suvel üheksa reisi- ja loodushuvilist inimest Eestist: bioloogid, geograafid, geoloogid.

Berni Alpides Alpides. Suured mäed Berni Alpide mäemassiivil jäävad Interlakeni kuurortpiirkonnast 25 kilomeetrit lõunasse. Koguni üheksa tippu on kõrgemad kui 4000 meetrit. Eigeri, Mönchi, Jungfrau, Aletschhorni ja Finsteraarhorni tippudelt saavad alguse Euroopa mõõtkavas väga suured liustikud. Berni kõrgmaa jää- ja lumeplatood katavad enam kui 500 ruutkilomeetri suuruse maa-ala.
Pea sama ulatuslikke jäävälju võib Mandri-Euroopas kohata vaid tunduvalt jahedama kliimaga Norras. 24 kilomeetri pikkune majesteetlikult siuglev Grosser Aletschgletscher ehk Suur Aletschi liustik on aga pikim Euroopas.
Ka Alpide pikkuselt teine ja neljas liustik, 16-kilomeetrine Fieschergletscher ning 13-kilomeetrine Unteraargletscher paiknevad samas mäegrupis. Kuigi näiteks Kaukasuse mäestik ületab kõrguselt Alpe, on sealne pikim, Bezengi liustik üksnes 17 kilomeetrit pikk.

Neli liustikuharu. Aletschgletscher alustab oma teekonda 3700 meetri kõrgusel paiknevatelt lume- ja firniväljadelt. Tema keskosas laiub avar ja ulatuslik jääplatoo Konkordiaplatz, kus 2750 meetri kõrgusel ühinevad neli suurt liustikuharu: Jungfraufirn, Ewigschneefirn, Grüneggfirn ja Grosser Aletschfirn.
Edasi vonkleb Aletschi liustik allamäge. Poolteise kilomeetri laiust ning 900 meetri paksust jääjõge palistavad kaljudelt lahti murtud ja väiksemaks jahvatatud kivimimaterjalist külgmoreenid.
Kui mitme jõe ühinedes veed peajões segunevad ruttu, siis liustike puhul näitavad need triibud lõpuni ära selle hoovuse, millisest liustikuharust jää pärineb. Aletschi liustikus leidub arvestuslikult 27 miljardit tonni jääd, mis vastab umbkaudu Peipsi-Pihkva järve veemahule. Euroopa pikimal liustikul Aletschi liustik allpool Konkordiat. Liustikupinnal on näha pinnamoreenid, mis eraldavad liustiku hoovusi – justkui mitmerealine kiirtee.

Liustik sulab. Kuigi Aletschgeltscheri pikkuseks on kirjanduses märgitud 24 km, pärineb see mõõtmistulemus 1973. aastast. Viimase saja aasta vältel on liustiku ots taandunud keskmiselt 20 meetrit aastas. 1850. aastatel, kui Šveitsis alustati glatsioloogiliste uuringutega, oli liustiku pikkuseks 26,5 km, praegu vaid 23 km. Kliima soojenemise tõttu lüheneb liustikukeel ja madaldub jääväljade pind. Eriti ilmekalt on see näha Konkordiaplatzi kõrval kaljudel asuva Konkordiahüti järgi.
Kui 1877. aastal rajati praeguse hüti vaarisa, sai kaljudelt kerge vaevaga astuda vaid paarkümmend meetrit madalamal asuva liustiku pinnale. Sellest ajast on jääkihi paksus kahanenud kiirusega pool kuni meeter aastas. Nüüd saab liustikult hütti ronida vaid mööda 100 meetri kõrgust metallredelit, millele kruvitud infotahvlid tähistavad liustiku taset eri aegadel.
Suured liustikud suudavad õnneks senini kliima soojenemisele vastu seista. Ometigi on Alpi liustike kogupindala viimase 155 aasta jooksul kahanenud poole võrra, seda just väiksemate liustike kadumise arvelt.

Liustik liigub. Ewigschnee ehk “igavese lume” liustikult laskudes jõudsime Konkordiale. Meie tähelepanu köitsid kuni paari meetri kõrgused liustikuseened, mille jääst jala otsas seisis kivilahmakas. Kui liustiku pind ereda suvepäikese käes madalamaks sulab, pakub suurem moreenitükk enda all olevale jääle varju. Liustikuseened võivad aastaid püsida, kuni nad kas ümber kukuvad või koos jääjõe allapoole liikumisega sedavõrd sooja kohta jõuavad, et ka kivi poolt pakutavast päikesevarjust väheks jääb.
Veel märkasime, et liustiku pind oli hiigelsuurte tardunud ummiklainetena kergelt lainjas. Neid, ülalt vaadates aastarõngaid meenutavaid kaarjaid moodustisi nimetatakse ogiivideks – ja omamoodi aastarõngad nad tõepoolest ongi. Ogiivide vallide kaugus üksteisest näitab jää aastast liikumisteekonda. Konkordia ülaosas on ogiivide vahe umbes sada meetrit, mis viitab sellele, et liustik liigub seal keskmise kiirusega 100 meetrit aastas ehk 30 cm ööpäevas. Konkordiast allpool ulatub Aletschgletscheri voolamiskiirus 200 meetrini aastas, kuid ogiivid pole seal enam hästi nähtavad.

Liustik laskub metsa. Seal, kus Aletschi liustikukeel 1580 m kõrgusel hääbub, algab Rhône’i jõge toitev Massa kanjonorg. Mõlemal pool liustikukeelt, kohati jääpinnast tunduvalt kõrgemal asub Aletschi metsareservaat – Aletschwald. Subalpiinne hõredavõitu mets ulatub 2200 meetri kõrguseni. Seal kasvavad põhiliselt seedermänd, mänd, lehis ja kuusk. Väga liigirikkad on metsavööndi ülemisel piiril algavad alpiaasad, kus on elupaiga leidnud sajad taimeliigid: sõnajalad, rododendronid ja loomulikult alpi jänesekäpp ehk eedelveiss.
Kärestikuliste mägijõgede ääres võib trehvata ilusat sabakonnalist alpi vesilikku. Läikivmust alpi salamander peitub mägiojade kaldarusu vahele ning suudab edukalt toime tulla 3000 meetri kõrgusel.
Nende mägede võimsaim pesitseja lind – habekotkas – kadus Šveitsi taevalaotustest enam kui sada aastat tagasi. Täna on seda vägagi ohustatud röövlindu Lõuna- Euroopas loendatud siiski kuni paarsada pesitsuspaari, kuid mitte Shveitsis.

Euroopa südames. Metsavööndis võib kokku sattuda lagritsaga. See Eestiski tõestatud liik on sage külaline matkaonnide naabruses. Uruhiirtest on kõrgmägede eluga kohastunud näiteks lumehiir. Tihti kohtab matkaja oma teel otsekui valvepostil seisvaid hallsuslikuid ehk alpi suslikuid. Kividel peesitavad alpi ümisejad. Arvukas on punahirv ja metskits, samuti mägikits. Alpidest pärineb ka meie kodukitse tõenäoline esivanem – pulstikkits. Uuesti kogub jõudu reintrodutseeritud alpi kaljukitse populatsioon. Need loomad jäävad silma oma võimsate, kuni 85 cm pikkuste mõhklike ja tahapoole veidi kaardus sarvedega.
Meie matkarühm sihtis rohkem tippe ja kurusid, märkasime pelglikke loomi vähe. Konkordia hüti kõrval, päikeselistel kuivadel kivi- ja rohunõlvadel, nägime ümisejaid volksamas. Alpihüttide kõrval ootas oma noosi tõeline “röövlind” – matkatoitu eelistav, hakist natuke suurem varese sugulane, kollase nokaga mägikrook.
Regulaarselt üle me peade lendas teraslinde, mis lõi pisut kummastava tunde. Olime ju looduse poolest vägagi ürgses kohas, eemal igasugusest inimasustusest, kuid mitu korda päevas kostev lennukivõi helikopterimürin tuletas meelde, et asume siiski vana Euroopa tsiviliseeritud südames.