6/2006



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Lubjaahi jutustab oma eluloo

Oma igapäevase tegutsemisega loome pidevalt midagi uut – osa sellest kaob, aga osa säilib ka tulevastele põlvedele. See, mis säilib, on pärandkultuur. Maa pärandab meile hulgaliselt ainelist ja pärimuslikku, sageli ei oska me seda märgata või peame niivõrd iseenesestmõistetavaks, et ei oska hinnata olemasoleva väärtust.

Hästi säilinud lubjaaahi Raikküla vallas Nõmmkülas
Multikultuurses ja järjest hägustuvate piiridega maailmas säilib rahvus, kui säilib tema kultuur. Ilma oma juuri tunnetamata oleme rahvusena tunduvalt altimad omaks võtma kõike uut, sageli meie kultuuriruumi sobimatut. Sagedased elukohavahetused ja koondumine linnadesse vähendavad teadlikkust oma kodukoha ajaloost, seeläbi ei osata väärtustada ka pärandkultuuri.
Aastal 2000 Lembitu Tarangu eestvõttel alanud pärandkultuuriobjektide inventuur kogus populaarsust, 2005 algas Interreg IIIa programmi rahastusel ja riigimetsa majandamise keskuse juhtimisel Eesti ja Soome ühisprojekt “Metsandusliku pärandkultuuri kaitse ja rakendamine” – inventeeritakse pärandkultuuriobjekte Rapla-, Harjuja Läänemaal. Teavitatakse metsaomanikke, loodetakse omanikukaitse tekkele.

Päranduse laugas. Pärandkultuuri objekte leidub kõikjal me ümber. Eestis kasutatav tüübistik loetleb sadakonda objekti, aga nimekirja ei saa veel pidada lõplikuks. Igal pärandkultuuri objektil on oma lugu. Info kogumine objekti või piirkonna kohta (appi tulevad arhiivid, kaardid, kohalikud elanikud jms) annab näiteks seni elutuna paistnud kodulähedasele kivivarele hoopis teise vaate, tekib võimalus kodukoha kultuuriväärtusi ka teistele tutvustada.
Rahvatraditsioonis on paikadele pandud omad nimed. Kohanimega tähistati tee või oja, heinamaa või rändrahn, talukohtadest rääkimata. Sageli ei leia neid üheltki maakaardilt, ometi on tegu ainulaadsete, sageli ka vaimukate nimedega, mille tekkel oma legend. Nii on näiteks Kastna külas Kuldkepi laugas või Vana-Nurtus Kaarliaruna tuntud kunagine mõisaheinamaa. Mõned taolistest nimedest on kasutusel ka tänapäeval (näiteks Kassivõllimägi Eidaperes või Niidiaia Haimres), valdavalt kaovad nad siiski koos inimestega, kes neid veel mäletavad.
Maaomanikul on voli ristida kinnistu oma suva järgi, tulemuseks tähenduslike ja ilusate omamaiste nimede asendamine mittemidagiütlevatega (Kangreeni, Palgijupi, Päranduse jms).
Tänases kultuuritraditsioonis kannavad ajaloolisi kohanimesid mälus sageli edasi jahimehed, et orienteerida metsas ennast ja kaaslasi.

Kivi tuli põllult kaasa võtta.Kiviaedu leidub kogu Eestis, nad erinevad ehitusstiililt ja kasutatud materjali (lubjavõi raudkivi) poolest. Kiviaiad piiritlevad kõlvikuid, külateid – aed tähistab ikka piiri. Kiviaedade jaoks koguti kive põldudelt. Mõnes talus olnud reegel, et üle põllu minnes pidi alati ka kivi aeda kandma. Metsadest võib leida ka kilomeetritepikkusi aedu, mille rajamise põhjus on praegu ebaselge.
Lubjaahjudes põletati meie rahvuskivi ehitusmaterjaliks. Lubja põletamine andis sissetulekut mõisatele ja hiljem ka taludele. Nii võib metsamaastikus leida ka küllaltki lähestikku paiknevaid ahje, neist igaüks ometi eri talu maal. Mõnest kuni kümnemeetrise läbimõõduga paekivist laotud koonusjas ahi täideti lubjakivi tükkidega. Ahju seinad kaeti saviga, et ahi tulele vastu peaks, kivide alla ja vahele laoti puitmaterjal. Ahju kütmine kestis kuni nädala, siis lasti ahjul jahtuda ja saadud lubi paigutati maasse n-ö kustutamiseks (veega reageerimine). Kustutatud lupja kasutati sideainena kivimüüritistes enne tsemendi kasutuselevõttu.

Mis on karr? Vaigutuslangid annavad märki mitmekülgsest metsakasutusest ligi pool sajandit tagasi. Enne naftast plasttoodete valmistamise tehnoloogiat oli tööstusele oluline tooraine ka puuvaik. Nii tehti raiesse minevates männikutes puu tüvesse kalasabakujulised sooned ehk karrid, mida mööda puuvaik valgus koonusjatesse topsidesse. Mitmesugustel põhjustel on paljud vaigutuslangid raiumata jäänud ja võimsad männipuud kannavad ajas edasi üht omapärast metsamajanduse viisi. Tänased metsamehed jätavad selliseid puid raielangile alles ka nende kultuuriloolise väärtuse tõttu.

Maaparanduse hävitav mõju.Viljakamates metsades võib leida kuni meetrikõrgusi kivihunnikuid. See viitab metsastunud põllule. Meie metsasus praegu kasvab, ületades juba poole maismaa pindalast. Eelmisel iseseisvusperioodil küündis see vaid 20 protsendini. Oli talude hiilgeaeg, Eesti võid ja peekonit teati ka piiri taga ning seetõttu hariti viljakad maad põlluks.
Alati ei laotud põllult korjatud kive aedadeks, vaid kuhjati lihtsalt kokku. Ajaloo keerdkäigud (ennekõike nõukogude okupatsioon) muutsid maaasustust ning põllud kasvasid metsa. Metsamaastikus säilib pärandkultuur paremini, lugematu hulk kiviaedu ja taluvaresid on hävitanud põllumaade maaparandus.

Miks tee ei rohtu? Talve- ja põlisteed säilivad vaatamata nende vähesele kasutusele loodusmaastikus. Seda selgitab raba- ja sootaimestiku aeglane taastumine. Miks ei ole võsastunud aga viljakat metsatukka läbiv põlistee? Loodusfilosoof Hermann von Keyserling pakub ühe selgitusena inimeste bioenergiat, mis sageli aastatuhandeid samas kohas kulgenud teepinda ladestub.
Teed kulgevad loogeldes mööda kõrgemaid alasid. Leitavad on nad vanadelt kaartidelt. Hea silm eristab üle raba kulgeva talvetee ka aerofotolt.

Reheahju künkake. Sirelipõõsas, vana õuepuu või vundamendikivid viitavad taluasemele. Sageli püsib võsastumata ka õueosa. Meie metsades leidub tuhandeid põlistalusid, talveteede äärde rajatud kõrtsikohti, metsavahikordoneid või saunikukohti, millest võib olla säilinud veel mõni palkseina nurk või ainult vundamendikivid ja künkake kunagise reheahju kohas.
Sellistes kohtades liikujaid tuleb manitseda tähelepanelikkusele – iga eluhoone juurde kuulus ka kaev.
Need on vaid mõned näited meid igapäevaselt ümbritsevast pärandkultuurist. Iga ajalooline objekt räägib oma loo. Veel on külades inimesi, kes neid mäletavad. Meie kultuuripärandi säilimisel ja oma koduümbruse väärtustamisel on nende lugude ülestähendamine ja paikade leidmine tähtis ning igaühele jõukohane tegevus.

Jürgen Kusmin (1980) on metsateaduste magister, pärandkultuuri inventeerinud ja uurinud alates 2003. aastast. Lugemist.
• www.metsaselts.ee – artikleid pärandkultuurist
• www.eha.ee/kupits – Eesti ajalooliste halduspiiride kaardiserver (taustakaart aastatest 1839–1882)
• www.maaamet.ee – ajalooliste kaartide kaardirakendus (taustakaardid 20. sajandi algusest ja keskpaigast)
• Pärandkultuur Eesti metsades (toimetanud Toivo Meikar). Tartu, 148 lk.
• Tarang, Lembitu. 2001. Pärandkultuuri kaitsest metsas. – Eesti Mets, 4–6. Lk. 16–17, 24–25.
• Jõgisalu, Harri. 2006. Vesiratta Talumuuseum. Kirjastus Ilo, 248 lk.



Jürgen Kusmin
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?