Kapten Saarso kirjad ookeanilt: teine kiri

Roomassaare - Vändsburg - Kopenhaagen

Teekond Kopenhaagenisse algas vaikse tuulega, mis sundis kasutama mootori abi. Kuigi jälgisin radarit, õnnestus mul ikkagi Rootsi kalurite triivivaid lõhevõrke mitte märgata ja need ümber sõukruvi mässida. Tahtsin nimelt kõrvale hoida suurematest laevateedest, sest nii on väikesele jahtlaevale ohutum. Et sõit Dragdeni faarvaatris mootori abita tundus mulle kehv väljavaade, otsustasin sisse sõita Gotlandi SE rannikul asuvasse Vändsburgi. Seda pisikest ja hubast kalasadamat olime külastanud ka suvel tagasiteel Bornholmilt Saaremaale.

NELJAPÄEV, 16. DETSEMBER 1999, ATLANDI OOKEAN

Oleme teel Mindelost (Cabo Verde) Recife'sse (Brasiilia) ületanud põhjalaiuse 4°30'. Ilm on soe (u.30° C) ja vesi samasugune. Kogu ülesõit on siiani kulgenud kirdepassaadis, vasakul halsil, paktaaktuules (vasakult puhuv tuul). Täna öösel tabas meid äikesepagi ja lõhkus pisut geenuapurje, kui seda rullisime. Vigastus on aga väike ja esimeses sadamas saab purjemeistrilt parandamise tellida. Elu passaadis on mugav ja üksluine, kapteni seisukohalt tõeline sanatoorium: sinine meri, hommikuti tekil mõni lendkala, kes soolatuna juba poole tunni pärast hea maitseb. Eile nägime paaril korral liblikaid. Jääb arusaamatuks, kuidas nad saavad lennata 600 meremiili kaugusele Aafrika mandrist. Samuti pidime äärepealt otsa sõitma kaðelotile. Läksin just vööri purjesid ja taglast üle vaatama, kui silmasin teda ees kursil paarikümne meetri kaugusel. Minu hüüde peale jõudis Pruuli laeva kurssi muuta, samal ajal andis ka loom väikese edasikäigu. Seejärel ta sukeldus, jättes pinnale suure pruuni väljaheitelaigu.

Eilne päev kasutati pilsis (ruum laeva põhjas) olevate konservide revideerimiseks. Et senini pole me suutnud leida saladuslikku lekki vöörpiigis (vööri kõrgeim osa), on pilsis pidevalt vett. Konservikarbid roostetavad säärases keskkonnas kiirelt. Soojus paneb konservi paisuma ja roostes karp puruneb. Järgneb roiskumine ja hais. Nüüdseks on aga kõik jälle ornungis. Töö käigus, mida saatsid mahlakad kommentaarid, läks "suurde lattu " umbes 10% konservivarudest.

Viimase ilmateate järgi peaksime olema juba jõudnud lõuna poole doldrumit - ekvatoriaalset vaikusvööndit. Hakkan arvama, et öine äike seda tähendaski. Olime jõudnud vaikusvööndisse, mille normaalne laius on 100 -200 miili. Mõnedel andmetel võib see kohati piirduda ainult mõne miiliga. Igal juhul olime ja oleme veelgi valmis läbima doldrumit, kus on palav, niiske ja umbne, tuulevaikusele toovad vaheldust vaid tugevate vihmavalingutega äikesepagid. Minu kindel plaan on läbida doldrum jõumeetodil, see tähendab mootori jõul piki meridiaani S-kursil sõites. Teadupärast pole meie reisi tingimus vältida masina abi.

Meeskond on tänaseks, mil Tallinnast väljasõidust on möödunud kaks kuud, mereelusse sisse elanud ja tundub, et heas vormis. Tõsi, tuleb tunnistada, et pidevalt hädaldatakse palavuse üle. Päikesekreemi varud kahanevad nagu kevadine lumi. Siiski näib, et ka troopikakliima oma tugeva päikese ja niiskusega mehi ei murra ning pisitasa lepitakse-harjutakse. Igal juhul on meeskond tubli, arvestades, et tegu ei ole elukutseliste meremeestega.

PÜHAPÄEV,19.DETSEMBER 1999, ATLANDI OOKEAN

Eile kell 14.50 laeva aja järgi ületasime ekvaatori. Kuna keegi meist polnud seda meritsi varem teinud, tuli mul õigel ajal vöörikantslis koht sisse võtta, et siis teistest pisut varem lõunapoolkerale jõudnuna mehi henseldada (esmakordselt ekvaatori ületajat eksamineerima). Panin selga traditsioonilise triibulise meremehesärgi ja vahetasin püksirihma logiliinijupi vastu, milles mõistagi rehvisõlm. Enne reisi mulle kingitud ahing kulus nüüd Neptuni volitatud esindaja tunnuseks hästi ära.

Algatuseks valasin "vanale " kolm suutäit Viru Valget. Siis jõin ise tubli portsu merevett, olles tõotanud surmani kinni pidada laevakorrast, austada meretraditsioone ja hoolitseda meeskonna eest. Selle kinnituseks lasin endale pähe kallata ämbri vett. Meeste jaoks oli mul valmis mõeldud igale kaks "kordamisküsimust", neist üks konksuga ja naljaga pooleks. Lisaks pidi iga mees tegema ühe meresõlme. Järgnes tõotus ja mehine lonks ekvaatorinapsi, mis koosnes mereveest, viinast ja punase pipra pastast. Lõpuks pang vett pähe. Mõistagi pidi särk seljas olema, mis on üldine henseldamise nõue. Järgnes seltskondlik osa väikese viinaga.

Tegelikult algas pidulik päev eile kell 00.00, sest Kaido sai 42 aastat vanaks. Laulsime ta keskööl üles, kuna ta seisab teise tüürimehega nullist neljani vahti. Pruuli oli talle kingiks valinud pesuehtsa kootud neegrimütsi, meie Riisaloga leidsime kena postkaardi, millel paljaste rindadega Aafrika iludus. Aarne valmistas ise suure õnnitluskaardi, Margus küpsetas öises vahis keeksi ja Indrek pidas kõne. Oli kõigiti kena meresünnipäev ja Kaido paistis päris rahul. Juhtub harva, et sünnipäeval esimest korda ekvaatori ületad.

ESMASPÄEV, 7.VEEBRUAR 2000, BUENOS AIRES

Aeg on vahepeal edasi liikunud ja nüüd püüan kõik olulise, mis siiani aset leidnud, kirja panna. Ajas tagasivaade jäi pooleli seal, kus olime jõudnud Gotlandi saarel asuvasse Vändsburgi sadamasse.

Vändsburgis võtsime tankid kütust täis. Riisalo pani akvalangi selga ja asus sõukruvi ning võlli ümber mässitud võrkudest puhastama. See pole enamasti kerge töö, sest kunstkiududest võrgumaterjalid sulavad kiirel hõõrdumisel vastu metalli ning tekitavad raskesti lõigatava puntra. Töö võttis pisut aega, aga tehtud sai, ja nii võisime jälle merele minna.

Vändsburgi sadam väärib tähelepanu, kuna Rootsi riik on rajanud selle Gotlandi saare lõunaosa idakaldale paika, kus niigi oli juba varem väike sadam kohalikele kalapaatidele. Vändsburg Nya Hamn e.Vändsburgi uus sadam aga ehitati kümmekonna aasta eest sadamavõrgu parandamiseks, eelkõige kalurite ja rannavalve tarvis. Laevade arvu järgi ei usu küll, et vajadus eriti karjuv oli. Tegu on lihtsalt riigi poliitikaga, mis ei pea maanteid mereteedest paremaks. Sadam kuulub riigile ja on kõigi meelest enesest-mõistetav infrastruktuuri element. See on maantee lõpp ja meretee algus, võimalus tormi eest kindlat varju leida. Säärasest suhtumisest oleks Eestil mõndagi õppida.

20. oktoobri õhtul kell 19.00 andsime Vändsburgist otsad ning õige pea saime soodsat E-tuult, mis meid päris kiiresti edasi aitas.

Järgmisel päeval purjetasime hea käiguga paktaaktuules, ilm oli sügiseselt karge ja päikesepaisteline. Sel päeval leidis aset kaks sündmust. Esiteks tuli, õigemini lendas laeva rasvatihane, kes vajas puhkust. Läänemerel on see tavaline nähtus, ka mujal olen varem näinud kuivamaalinde, kes laeva maandudes on väsimusest ja näljast kaotanud hirmu inimese ees. Olen kohanud kalalaevas parvedena varblasi, hakke, rätsusid ja teisi linde. Kahjuks hukkuvad neist paljud. Meie tihane lendas kajutisse, maandus mitmes kohas, pani oma põhjaliku pitseri logiraamatu mustandile ja istus seejärel Tiit Karuksi õlale. Nokitses natuke juuste kallal ja ronis siis otse pea peale. Istus seal päris tükk aega ja vaatas ringi. Teise päevasündmusena tuleb nimetada kohtumist mootorlaevaga Paul Keres, mis oli teel Ventspilsi. Ajasin vahitüürimehega raadio teel pisut juttu. Muidugi saime kaasa parimad soovid ja jäime sideni.

22. oktoobri esimesteks tundideks oli ilm juba päris karmiks läinud. Puhus 18 -20 m/s otse tagant. Sõitsime ainult täisgroodiga allatuult ja tegime 9 sõlme keskmist käiku. Halsi vahetamiseks (kursi vahetamine) eelistasin kindluse mõttes pautida (purjekat vööriga vastutuult pöörama), kuna halss (siin: laeva allatuult pööramine) täisgroodiga oleks olnud pisut ohtlik. Nõnda jõudsime hommikul poole viieks Drogdeni tuletorni juurde, kus lasin groodi alla võtta. Edasi liikusime mootori jõul mööda kitsast faarvaatrit Kopenhaageni sadama poole. Olime jõudnud Taani väinadesse, sinna, kust edasi läheb vesi soolaseks. Hommikul enne seitset jõudsime kai äärde.

Kopenhaagenist eraldi pole mõtet pikalt rääkida. Linn oli oma endise koha peal ja sama toimekas nagu varemgi. Meile oli varakult kaikoha reserveerinud Eesti suursaadik hr. Jüri Kahn. Küllap arvas sadamakapten, et kui juba niisugused mehed laevale seismispaika otsivad, on tulemas mõni suurem purjelaev. Nõnda oligi meie kaikoht kesklinna reisiterminaali juures, kus ruumi jätkunuks ookeaniaurikule. Hiljem selgus, et reisipraamide kaptenid eelistasid meid oma vahetus läheduses mitte näha - meie endi ohutuse huvides. Nõnda andsime otsad lahti ja sildusime varsti kõigiti heas ja varjulises jahtklubis.

Eesti saatkonnas ootas soe söök ja kuum saun ning väga lahke pererahvas.

25.oktoobri keskpäeval andsime Kopenhaagenist otsad lahti ja võtsime kursi Sundi väina. Sadamast väljudes kuulsime, et reidil ankrus olevad laevad andsid vilet, millele ei osanud algul seletust leida. Kohe aga kutsus meid raadio teel välja mootorlaev Iida. Kapten soovis head reisi ja teatas, et ootab reidil õhtuni laadungit.

Kui ei saa, võtab punkri ja sihtsadamaks Pärnu. Jälle eesti mehed ees. Päris kena oli kuulda.

Sund ja Kattegat möödusid vaikse pärituule ja kehvapoolse nähtavusega. Passi aga radarit, sest laevaliiklus on päris tihe. Kronborgi lossist möödudes rääkisin poistele kukest kõige kõrgema torni tipus, kes igal reedel alla võetakse. Sellele järgneb ikka pärimine, et miks võetakse ja millal tagasi pannakse. Vastus on, et siis, kui ära pissib. Seda lugu räägiti ka mulle, kui esimest korda Sundist läbi sõitsin.

26. oktoobril kell 15.42 pöörasime Skageni neeme juures kursi westi ja olime jõudnud Põhjamerre, täpsemini Skagerraki väina, mis on tuntud üpris tuulise kohana. Ei läinudki kaua, kui tuul pöördus vastu ja hakkas jõudu koguma. Kuna prognoos oli kehvapoolne, oli mul plaan Hirtshalsi või Hanstholmi sisse minna, et oodata soodsat ilma Põhjamere ületamiseks. Polnud mõtet hakata pika halsiga merele loovima. Otsustasin mootori jõul vastutuult Hirtshalsini välja pingutada. Läks küll kaunis vaevaliselt, kuid öösel kell 02.12 olid otsad Hirtshalsi sadama lootsikaatri poorti kinnitatud. Laevadel olid lipud sirged: saime õigel ajal varju.

Enne Hirtshalsi sissesõitu küsisin raadio teel sadamalt luba, mille mõisatagi sain. Jutt räägitud, kutsus meid välja Eesti Merelaevanduse mootorlaev Dirhami. Ajasin pikalt juttu vahitüürimees Antsuga. Ta oli just enne vahti juhuslikult Õhtulehte lugenud, kus meie reisist kirjutati. Ütles, et loo autor Mari on tema tuttav. Seesama armas tütarlaps Mari oli suvel Lennuki pardal ülesõidul ja kirjutas sellest lehte loo. Ärasõidul tõi meile kaks purki maitsvat moosi. Nüüd avanes võimalus Marile tüürimees Antsu kaudu moosi eest tänusõnad edastada. Nii pisike on see maailm.

Hirtshals jättis mulle väga hea mulje. Suuri ja väikesi aluseid saalib sisse-välja. Kaidel liiguvad toimekad mehed, seljas tunked, peas rummuga nokkmütsid, paljudel kõhud pruntis ja põsed meretuultest ning Taani õllest punased. Töökas rahvas, praktiline ja mitte pealetükkivalt sõbralik. Hirtshals on väikelinn, mille pulsilöögid määrab sadam ja Põhjamere kala. Veetsin palju tunde kaidel kõndides ja taanlaste enamasti puukerega laevu takseerides. Need laevad on viimistletud nagu värvilised puukingad. Kõik pardal on aegadepikkuse praktika põhjal viimse üksikasjani paika pandud. Ei mingit luksust ega iluasju, kuid ometi kena värvi all ja silmal hea vaadata. Mitte igal maal ei müüda nii palju piltpostkaarte tavalis-

test püügilaevadest. Taanlased on ühitanud praktilised vajadused ja ilu. Kõige selle taga on tunda inimpõlvede jooksul talletatud meretraditsioone ja suhtumist. Ühe kalalaeva besaanpurjel (neid kasutatakse lengerdamise vähendamiseks ja püüniste merre laskmise ) oli kujutatud Euroopa Liidu tähering, mille keskel rahvusvaheliselt tuntud þest: keskmine näpp kokku surutud sõrmede vahel püsti. Niisugune on Taani kaluri nägemus Euroopa Liidust.

Külastasime Hirtshalsis asuvat Euroopa suurimat akvaariumi, kus on esindatud kogu Põhjamere elustik. Väga põhjalik ja läbimõeldud ekspositsioon. Seda vaadates tikub vägisi pähe mõte, et meil pole oma mere vähese soolsusega vedanud: Läänemere elustik on liigivaesem ja üldpildis kuidagi kiduram.

Hirtshalsis tekkis tunne, et oleme jõudnud ilmamerele. Selles sadamas sai mõndagi mällu ja fotodele talletatud.

29.oktoobri õhtuks oli täispunker võetud ja vaatamata keskpärasele ilmaprognoosile, andsime otsad lahti, sihtsadamaks Southampton Inglismaal.

TOIMETUSELT.

Käsikirjas on tehtud väiksemaid muudatusi. Püütud on säilitada autori isikupärast ütlemis- ja kirjutamisstiili. Mõned purjetamisalased mõisted ja väljendid on toimetajate lahti seletatud, võibolla alati mitte kõige õnnestunumalt. Seletused on kursiivkirjas.