Navitrolla - Issanda loomaaia Mati Kaal

Karl Martin Sinijärv

Uhahhahhaa, naeris põline linnamees ja tindiinimene, kui toimetaja palus väärt ajakirjale looma(elamuse)st kirjutada. Kus see vaene kiviküla kodanik ikka looma näha saab, loomaaias vast ehk, muidu hea, kui seeneriigiski kodus suudab olla, eristada kogritsat kratisitast ja kivimamplit kitsepuravikust. Või vastupidi. Aga päris metsaeluline loom - no seda näeb paremal juhul kord aastas kas bussiaknast (kits, juhuslik jänes) või praetaldrikul (põder,metssiga).Ega ei julgeks muidugi vaatama jääda ka, kui mõni sihandne otus keset vaba loodust vastu rõmistaks. Loom on ju suur, suurem kui inimene isegi ja mine tea, mis tal pähe võib tulla, kui ta juba vastu tuleb. Tõsi küll, ega loom loll ole. Üldjuhul läheb ta targasti vastassuunas, kui inimjala tatsumist kuuleb. Sest nii mõnegi inimjalapaari vahetus läheduses võib kõlkuda kuri jahipüss. Viimase aja kõhedust tekitavad looma-uudised linnameedias ongi puudutanud selliseid kaheldava väärtusega olevusi nagu hübriidhunt (pidada kuulujärgi tasane kuri murdja olema, kellel inimesehirm sootumaks kadunud, karjaline kuuluvus niisamuti, nälg aga seda suurem) või muidu mõnus metsaott, kes aga pissiva inimese joonelt õnneks pidada võtma (et tuleb siin mingi kahejalgne kökats ja märgistab minu maa-ala). Need on muidugi kuulujutud, sest mida muud hää meedia ikke mõistab veeretada, kuid igaks juhuks ma enam metsas ei pissi. Mine sa isahane tea.

Nojah, ja nii ma siis mõtlesin ja juurdlesin. Ei tulnud ühtegi ilusat loomakohtingut (close encounters of the fourth kind) meelde, kui välja arvata üks igapidi ontlik metsseaperekond, kes mu minevakevadise Itaalia-käigu aegu akna alt mööda jalutas, ürgorg taga kohisemas, jõeke vagurasti mühisemas,koidiku-udu kiira-käära. Too oli tõega iluskena vaatepilt ja hiljem säälsamas üle-jõe-metsas ringi räntsates vaatasin ka vähe hoolsamalt ette. Isegi minu laiskadesse kõrvadesse oli muu vaigu vahele kinni jäänud kuuldus, nagu triibulisi karjatavad emanotsud naljamõistmise koha pealt kitsid oleksivad.

Siis äkki meenus, õieti jäi pilk pidama seinaveerele. Muidugi! Loomade maaletooja, õieti antud kontekstis linnaviija, on ju hää sõberkunstnik Navitrolla. Siirdusin ja uurisin järele. Tõesti, vähe on loomi, keda Navitrolla oma retkedelt Ürgmaa piirile kaasa toonud ei oleks ja pildile pinninuks. On head loomad ja pahad loomad, on loomad, kes lähevad auku vaatama, on väikene loom (tal on sünnipäev), on lõvi, kes kord läheb ära ja siis tuleb tagasi, on loomad, kes peale veeuputust nõu peavad, on siga, kes sõbrustab sarvedega koeraga, on kass, kes midagi lakub, on nuusutajad ja liblikaõgijad, on jänesepoeg, kes magas Hyakutake komeedi maha, on janune kaelkirjak, on sebrad lumes, on kolm karu, on lammas all lohus, on lambad, kes puud lakuvad, on kuri koer ja on kuri siga, on karu, kes nosib kaktust kõrbes imeliku augu lähedal, on suur jänes, ihne jänes, jänes soos ja lihtsalt jänes, on koer, kes ei osanud olla koer, on koer, kelle käes on taevavärava võti, on lõbus morsk, on ämblik, liblikas ja õunauss, on kirjakute heategija, on kinnisvaraekspert ja küllap ka paar juristi, ühesõnaga nagu taevas, nõnda ka maa peal. Ja kõike seda saab linnainimene turvaliselt ja mõõduka raha eest nautida igavesest ajast igavesti.

Seega: seni, kuni meil on Navitrolla ja Mati Kaal, pole linlasel veel põhjust häbi pärast maa alla vajuda. Terviseks!