Pihlakal on pihlaka mekk

Juhan Lepasaar

Kevadel tegi isa meile pajupilli asemel vile pihlakakoorest, öeldes: "Puhkuge seda pilli, saate eluks ajaks pihlaka meki suhu." Pihlakas on sitke puu ning tema koorgi paju omast paksem ja tugevam. Õppisime pihlakapilli tegemise ära ja pidasime seda pajupillist etemakski. Proovisime ka teisi puid: lepakoor on rabe, aga lepapilli puhudes saime ilusad punased näpud ja veel punasemad huuled; toomingakoorest pill tegi suu paksuks. Nii saime teada, et igal puul on oma mekk.

Pihlaka õied levitavad kevadel kirbet lõhna - veidi magusat, veidi uimastavat. Paljudele inimestele see ei meeldi. Sügisepoole maalivad küpsed pihlamarjad metsapildile punaseid laike. Muidugi olime varmad marju mekkima. Ja peagi saime selgeks, et mõnel pihlapuul olid need punasemad, suuremad ja maitsesid paremini. Kollase tooniga marjad olid eriti mõrud, võtsid silmast vee välja.

Aga meie tädi teadis, kuidas pihlakaid magusaks teha: ta korjas suure sületäie marjadega oksi ja viis need pööningule. Ise seletas, et muidu söövad linnud marjad enne ära, kui nääripoisid oma külmadega tulevad.

Kui külmad tulid, meenutasime tädile lindude eest pööningule peidetud pihlamarju. Ta tõi need tuppa ja siis saime tõelist pihlaka mekki tunda. Küll maitsesid külmapoiste näpistatud pihlakobarad hästi!