Kevadsuvised raied - uue moe kriitika

Asko Lõhmus

LOODUS ON PESAL ISTUVAT METSKURVITSAT KAITSNUD ÜMBRUSESSE SULANDUVA VÄLIMUSEGA. SEE EI PÄÄSTA, KUI TULEVAD SUURED MASINAD…

Kui Groznõis sai pommitabamuse sünnitusmaja, täitis see uudis suuri päevalehti ja põhjustas üleüldist protesti. Kui Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon, Eesti Looduseuurijate Selts, Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond ja Eesti Ornitoloogiaühing soovitasid lõpetada Eesti elustiku sesoonsel kõrghetkel - kevadsuvel - metsaraied, vastasid metsatöösturid, et see on vastuvõetamatu. Polevat tulus.

Looduskaitse lähtub sellest, et mitte igasugune majandamine, mis on küll võimalik, pole mõistlik. Kui vanasti ei tuldud suvisel pehmel pinnasel raiumise ja materjali väljaveoga lihtsalt toime, siis tänapäeva tehnika abil saab seda teha peaaegu igal ajal. Ja Eestis, kus varem peeti loomulikuks, et kevadsuvel puid ei langetata, raiutakse Antti Pae hinnangul sel ajavahemikul nüüd igal aastal 8400 hektarit (linnainimese mõõtühikutes on see 120 Kadrioru parki). Ennetades küsimust "ja mis siis?", kutsun teid ringkäigule suvel raiutavasse metsa, saatjaks loodusteadlaste arvamused ja mure.

RING ÜMBER PUUDE

Üks Eesti tuntumaid metsateadlasi Ivar Etverk paigutab suvise raie metsa seisundile kõige ohtlikumate töövõtete hulka [1 ]. Külmumata pinnasel trambivad masinad mulla tihedaks, halvendades puude edasisi kasvutingimusi. Metsadesse jäävad hiiglaslikud roopad, mis soodustavad pinnase erosiooni ja toitainete väljauhtumist. Mullateadlase Loit Reintami hinnangul katavad suvise raie tõttu ohustatud mullad 91% Eesti metsamaast.

Suvistel hooldusraietel pole võimalik vältida allesjäävate puude vigastamist (metsakaitse eeskirjaga keelatud!) ja sellele järgnevat kuivamist. Tugevasti saavad kahjustada ka alustaimestik, sealhulgas marja-, ravim- ja meetaimed, ning metsakõdus ja mullas peituv seeneniidistik. Ent, nagu rõhutab mükoloog Erast Parmasto, toituvad kõik Eesti puud mullaseente osalusel - järelikult kahaneb koos seenesaagiga ka puidutoodang. Marjasaak taastub alles 70- 80 aasta pärast. Küll aitab suvine raie levida nii tüvemädanikel kui ka juurepessul - Eesti okaspuude tarbimisväärtusele kõige ohtlikumal seenel.

Seega,võrreldes traditsioonilise talvise raiega, kahjustab suvine lageraie (mis moodustab 70% sel ajal raiutud metsa pindalast) märgatavalt järgmise metsapõlvkonna kasvutingimusi. Suvised hooldus-ja sanitaarraied on aga I. Etverki sõnul "täielik ahelreaktsioon kuni puistu likvideerimiseni" [1 ].

ANDMED NOA LAEVALT

Eesti asub kliimas, kus eluslooduse aktiivsus on koondunud suvepoolaastasse. Isegi püsisoojased loomad, kes tegutsevad aastaringselt, sigivad reeglina kevadel ja suvel. Suvise metsapinna ainsal ruutmeetril elab miljoneid pisiloomi, nende seas näiteks sadu tigusid, ämblikke ja mardikaid. Ja sadu tuhandeid niisuguseid, kellel pole veel eestikeelset nimetustki. Suur osa neist asub mullas ja paljud täidavad olulist rolli aineringes metsakõdu esmaste töötlejatena. Nende järel asuvad tegevusse seened ja bakterid, muutes orgaanilised ained taas taimedele kättesaadavaks.

Meie metsades elab ühtekokku ehk 15 000 liiki. Valdav osa neist ei suuda suvises metsas müttavate traktorite eest kuhugi pageda. Suurematel ja liikuvamatel loomadel jäävad raieohvriks eelkõige pesad ja pojad. Selle mõju avaldub järgmises põlvkonnas.

Arvandmeid mõju hindamiseks teatakse kõige paremini lindude kohta. Nende pesitsemine saavutab haripunkti mais, juunis ja juulis, mil Eesti metsades kasvatab järglasi üheaegselt miljoneid paare (võib arvata, et lastetubade tippaeg on sarnane veel paljudel teistelgi olestel). Isegi hooldusraielankidel, kus suur osa puid kasvama jäetakse, nurjub lindudel suvise raie tõttu 70% pesitsustest. Kokku tapavad kevadsuvised raied igal aastal umbes 50 000 -100 000 pesakonda, kusjuures 90% metsalindudest on vastavalt kaitstavate loodusobjektide seadusele kaitse all - seega on neid ohustav häirimine keelatud. Häirimise tõttu hukkub palju pesakondi ka raiealaga piirnevas vööndis ja väljaveoteede ääres, nii et tegelik mõju on ilmselt tunduvalt suurem. Linnud moodustavad vaid murdosa metsa elustikust.

PUHKETUND

Metsade puhkeväärtus on väljaspool kahtlust. Ja loodusesse puhkama minnakse meil eelkõige suvel. Ent millist puhkust võimaldab kilomeetrite taha kostev saagide jõuramine, langevad tüved ja tossavad lõkked? Võin mullusuvise kogemuse põhjal öelda, et saagimine algas metsades hommikul kell pool kuus ja lõppes veidi enne keskööd. Suured loomad põgenesid ja

linnud olid vakka. Põgenesin minagi mööda väljaveosihtide kuni meetrisügavusi roopaid.

Nõnda palju siis loodusretkedest, taustaks avaliku arvamuse küsitluse andmed: viiendik eestimaalastest on viimase kolme aasta jooksul kaotanud oma armsa metsa, samal ajal kui metsades kehtestatud looduskaitselised piirangud puudutasid vaid 0,2%küsitletutest ehk sada korda vähem inimesi [2 ]!

MAJANDUSOSAKONNAS

Metsatöösturite vastuväited sesoonse raiekeelu kehtestamisele hõlmavad raiest saamata jäänud tulu ja ettevõtete seisakukulusid, sealhulgas tööhõiveprobleeme. Ent arvestades tulevastele puiduvarudele suvise raiega tekitatud kahjusid, on tulud, vähemalt pikaajalises perspektiivis, väga küsitavad.

Kulutuste poolele võib lisada kevadise puidu halva kvaliteedi, mida tuleb spetsiaalse töötlemisega parandada. Ka tööhõivemure tekitab küsimusi: kevadel ja suvel on ju teisi tegevusi nii metsameestel (metsauuendus)kui ka põllumeestel (põlluharimine). Metsauuendusega, nagu teada, on meil olukord halb, eriti eramaal. Põllumajandusega täpselt niisamuti. Vahest aitaks just sesoonne raiekeeld mõlema valdkonna seisu parandada? Muide, puiduvarujaist palju rohkem inimesi teenib Eestis endale elatist metsast marju ja seeni korjates [2] ,kevadsuvine raie aga kahandab märkimisväärselt metsaandide varusid.

Kui kehtestada sesoonne raiekeeld, kirjutab Antti Pae, jäävad vee peale valdavalt väliskapitalil põhinevad firmad, kohalikud puiduettevõtted lõpetavad aga pankrotiga. Sellest väitest järeldub kaks asja. Esiteks - sesoonne raiekeeld on võimalik ka tänapäeval. Teiseks - kodumaise metsatööstuse edu põhineb metsade laastamisel. Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada tööstiili, mille suudab hauda ajada hallidest aegadest pärit säästev tava. Küsimusele, kas Eesti metsamajandus üldse peab olema säästlik, vastavad eeskätt

POLIITIKA JA SEADUSANDLUS.

Riigikogu on vastu võtnud keskkonnastrateegia, mille kohaselt peame muu hulgas ennetama ja vältima keskkonnakahjustusi, saavutama keskkonnanõuete järgimise majanduses ning edendama traditsioonilist looduskaitset ja loodushoidu.

Vastu on võetud ka metsapoliitika, mis riigikogulaste tahtel "kajastab eeskätt meie metsade kõrgeid ökoloogilisi väärtusi " ja seab metsade efektiivse majandamise lahutamatuks kaaslaseks säästvuse. See tähendab, et peame oma metsi ja metsamaid hooldama ning kasutama sellisel viisil ja sellises tempos, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali .

Kevadised ja suvised raied rikuvad eranditult kõiki ülaltoodud strateegia-ja poliitikasätteid. Nagu ka säästva arengu seadust, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni või eespool öeldut kaitstavate loodusobjektide seadusest ja metsakaitse eeskirjast.

AEG KOMPROMISSIDEKS

Kuidas on võimalik, et metsas, mis Eesti kliimas sesoonselt ometi muutub (just nõnda nagu põllumaad või aiapeenrad), ei ole majandamise aastaajalised muutused võimalikud ega vajalikud? Vilja ja muid põllusaadusi varutakse talveks ette, miks ei saa ette varuda puitu? Kuidas saab kaubandus pidevalt ümber kujuneda sõltuvalt sellest, kas lähenemas on rannahooaeg või jõulud? Miks võtavad inimesed endiselt puhkust valdavalt suvel - on ju olemas solaariumid ja basseinid?

Kompromissi otsimine majanduse ja loodushoiu vahel on vajalik. Vahest oleks parem tõesti, kui suuri veokeid liiguks vähem, nagu soovitab Antti Pae. Ent kevadsuviste raiete peamist kriitikat see ei tõrju. Ka looduskaitsjad on valmis "kompromissiks " lubada suvel valgustusraiet ja eemaldada üraskipuid. Sealtkaudu loodusele sündiv kahju on ju väga väike. Paraku ka tööstust huvitav kasum.

Näen olukorra lahendamiseks nelja sõlmpunkti.

Esiteks, töösturitel tuleb mõista, et looduse seisukohalt on ka neli kuud kompromiss. Sest lume ja külmunud maaga (metsalangetuseks sobivat) aega on meil ju tegelikult mitte kaheksa kuud, vaid sootuks vähem. Sesoonset keeldu soovitanud organisatsioonid on püüdnud arvestada kõige teravamaid probleeme ja reaalseid väljavaateid.

Teiseks, võimalus keeldu rakendada on tõesti olemas: planeerida suveperioodile puhkused ja aruandlus, rakendada inimesi vastavalt metsauuendus-või põllutööle.

Kolmandaks, sesoonsele raiekeelule võiks üle minna järk-järgult.

Võib-olla sobiks alustuseks vahemik jüripäevast jaanipäevani, mille pakkus kohtumisel valitsusväliste organisatsioonidega välja metsaameti peadirektor Andres Talijärv. Sellest rangem vahemik võiks sisalduda säästva metsanduse sertifikaadi nõuetes.

Neljandaks,kasutada metsatööstuse investeeringuid puidu ettevarumise ja hoidmise süsteemi kujundamiseks ning - vaatega tulevikku -metsa teiste võimaluste arendamiseks. Vastavalt metsaseadusele on puidu saamine ikkagi vaid ü k s metsa üheksast kasutusviisist ning mitte esimesena mainitu.

On jälle kevad. Seisan ja vaatan, kuidas värsket kasemahla niriseb kändudest porisse.

KIRJANDUS:

1.E t v e r k,I.,1992. Looduskaitsenõuded metsatööde tegemisel. Eesti metsade kaitse ja kasutamine.Tln.

2.Mets ja inimene.Sotsioloogiliste Uuringute Keskus.1999. Trt.