Minu piltide tagamaad

Toomas Neemre

Omaenda ja teiste looduspiltnike töid vaadates olen ikka arutlenud, milline peaks olema õige suhe pildi ja saateteksti vahel. Et kas loodusfoto võib ka iseseisvalt äratada vaatajas tundeid või alateadlikke reaktsioone, mis on saatnud pildistajat harvadel selguse ja imetabasuse hetkedel? Siis, kui tõeluse salapale end paljastab ja igapäevasuse eesriie viivuks paotub, lubades fotograafil kombata maailma varjatumaidki saladusi...

Saab ju hea pilt oma sisu just nägemismeele kaudu tulnud vahetuist muljeist, millel poleks justkui midagi ühist sõnalise kattevaraga.

Meie aeg on pealiskaudne ja paljusõnaline, ning aina mürarikkamaks ta muutub. Et mitte hulluda, muutuda kõikeahmivaks teabenarkomaaniks, peame haarama ümberringi voogavat infot üha valivamalt. Näib uskumatuna, et seda kuulmis- ja nägemisfiltrit on tulnud viimastel aastatel hakata kasutama ka inimsuhetes. Sest ilma enam ei saa. Ei jõua vaadata kõike, mida sulle näidatakse, ei jõua kuulata kõike, mida naaber räägib... Sest räägitu ei pruugi alati olla uus või kaasakiskuv, ehkki ajastu vaim õpetab, et igaühes on midagi isikupärast ja kõrge enesehinnang elus edasijõudmiseks juba pool võitu.

Kas vajab siis sõnalist katet veel ka looduspilt? On ju 'zanr juba oma loomult tagasihoidlik ja mahehäälne, meist üle karjuma ta niikuinii ei hakka...

Oma loodusretkedel, kaameraga kahekesi mööda vihmaseid, lumiseid või suvekuumi radu uidates olen tundnud suurt vabanemist sõnataagast, skandaalsusest ja edukusideoloogiast, mida ühiskond üha pealetükkivamalt toodab. Sedamööda, kuidas vabameelne kooli- ning tudengipõlv on asendunud sotsiaalselt "vastutusvõimelise" täiskasvanueluga, olen pidanud ka vaimsel tasandil omaks võtma osa selle rolli käitumis-ning olemistavadest. See ei tähenda, et need mulle meeldiksid. Kaugeltki mitte! Seda suurema himuga uitan väljas, kui selleks võimalus avaneb. Et suhelda oma suliste või karvaste, kitiinkestaliste või klorofülliroheliste sõpradega. Need olevused juba ei raiska aega tühjadele sõnadele! Nad elavad igaüks oma elu, moodustades ometi vastastikku harmoonilise terviku. Ning ma ei saa midagi parata, et selles maailmas end äkki õnneliku ja rahulolevana tunnen. See on otsekui pääsemine tagasi lapsepõlve. Väikese Illimari radadele, kus võis tundide kaupa uurida hommikusi päikesemustreid laes ja kuulata vasttekkinud tiigijää vongumist. Ilma et mure e l a m I s e k s vajalike toimingute laokilejäämise pärast hälvitaks sind sellest, mis on i n i m s u s e ja e l u jaoks tõesti esmavajalik.

Muul moel, sõnade või kunsti kaudu, pole see - enese tunnetamine terviku osana - kunagi päris hästi õnnestud.

Sestap on ütlemata huvitav kogemus lasta maailm endale päris ligi, pääsedes niimoodi ka ise piidlema saladustesse, mis teisiti varjatuks jääksid. Tuleb lihtsalt kehastuda puuks või sammaldunud kiviks ning istuda poolsuletud silmadega liikumatult paigal, sõrmed niiskes karusamblas. Kuni läbi laugude raskuse tunned, kuidas su väiklane ego tasahilju kuhugi kaob, sulgedes vaikselt hingetoa tagaukse ning andes ruumi hoopis rikkamale, lõhnadest ja helidest tulvil maailmale. Läbi ninasõõrmete, kõrvade ja kõigi erkude sinusse voolates muudab see käegakatsutavaks ka ümberringi voogava elu tõelised ideed.

Asjadest iseeneses rääkis meile juba Immanuel Kant. Kas niimoodi - sõnatult - avabki end meile maailma tõeline pale, tahaksin temalt vahel küsida.

Seepärast pole ka mu piltidele sõnaseletusi nii väga vaja. Laseme neil olla nemad ise. Ja kõnelda asjust, millest ainult nemad aimu anda oskavad.

Maastike pildistamiseks kasutan Olympus OM-10 peegelkaamerat koos Zuiko objektiivikomplektiga, lähivõtteil on aga abiks Canon EOS-seeria aparatuur koos makrooptika ja rõngasvälguga.

Loodust pildistan alates esimesest klassist. Tiigilendlane ja tema talvitumispaik - koobastik Vääna-Postil - on üles võetud ühel varakevadisel ööl kaks aastat tagasi.