Rajameister samblasoos. Kas jäljed püsivad või kaovad?Erast Parmasto |
|
Isevärki raamat esindab vähemalt Eestis uudset þanri: lisaks mälestustele (alates lapsepõlvest kuni 1998.aastani) leiab lugeja siit üsna objektiivse probleemikeskse populaarteadusliku kokkuvõtte aastakümnete jooksul teaduses ja looduskaitses tehtust, lehekülgi botaanika ajaloost, põhimõttelisi teaduslikke seisukohti ning lõpuks vanatestamentlikus, Taaveti poja Koguja raamatu toonis arutluse teadlase tehtu kaduvusest. See kõik on kirja pandud nii, et peaks olema huvitav lugeda igaühel - kooliõpilasest professorini. Pikka teadlaseelu napil 136 leheküljel suudavad esitada küll vaid vähesed. Masing valiti akadeemikuks alles 1993.aastal. Selle au vääriliseks pidasid asjatundjad teda -tema enda teadmata - juba ligi kakskümmend aastat varem. Ülikooli ettevaatlik ülemus ütles aga siis teadlastele omavahel: paraku ei lähe läbi... Sest Masing oli sõja ajal sunnitud lühikeseks ajaks "vale poole " väkke, kus tal õnnestus küll läbi ajada ühtki püssipauku laskmata. Ja kust ta pääses eluga tänu juhuslikule oskusele vene keeles ropult sõimata. Järgmise poolsajandi jooksul pole ta seda oskust minu teada rohkem pruukinud. Sarnasest lõigust oma elus on teised kirjutanud pakse raamatuid, Viktor sai hakkama kolme leheküljega. Akadeemiku kandidaadiks esitamine tuli kõne alla juba uuel Eesti ajal. Pole siin koht raamatut ümber jutustada, ammugi Masingu tehtut tutvustada. Selleks kuluks tunduvalt rohkem kui 136 lehekülge. Kirjutama ärgitas mind hoopiski soov veel üks kord meie lühikeses elus Viktorile vastu vaielda. Ta kirjutab: Minu tegevust teadus-ja aimekirjanduses võib võrrelda kõndimisega samblasel rabapinnal. Iga samm on raske ja vajutab samblasse jälje, mis näib püsivat mõnda aega, kuid ometi vajub ja kasvab jälg kinni ning mõne aja pärast pole seda nagu olemaski olnud. Masing teadlasena ei alustanud tühjalt kohalt. Algust innustasid Gustav Vilbaste "Loodusevaatleja " ja Mihkel Härmsi linnulood. Teadustöös sai ta mõjutusi mitmetelt suurtelt teadlastelt, keda oma teoses ka märgib. Meile tuntuim on vast Teodor Lippmaa. Soode uurimise probleemistiku keerd küsimusi olid enne teda üles võtnud õige mitmed.Ma ei korda siin neid nimesid - tavainimesele on nad tundmatud ja teadlasedki kipuvad neid aegapidi unustama. Juba vanas Roomas olnud käibel väljend: seisma oma eellaste õlgadel. Kuni meie päevini on seda pruukinud paljud kultuuri-ja teadusloolased ja esmakasutustki on omistatud neist mitmele. Ümber jutustades tähendab see mõttetera, et silmapaistev, teistest üle ulatuv isiksus võlgneb tänu oma saavutuste eest teistele suurmeestele, kelle tehtule ta tugineb. Eellased unustatakse kümne või saja aasta pärast, või leiavad ajaloolehekülgedel ainult paari sõnaga mainimist. Aga nad on olnud, nendeta poleks teaduse ja muu kultuuri tänast taset. Võime nimetada seda kultuuri järjepidevuseks. Masing on olnud ja jääb üheks järjepidevuse kandjaist. Samblasse vajutatud jälgi pidi lähevad uued uurijad, neile on see rada nüüd kergem. Teadustööd, ka mõned ilmumise ajal tähelepanuta jäänud kirjutised leiavad hiljem uusi lugejaid. Rohkem kui tuhandele tudengile peetud loengud on jätnud neisse loendamatuid jälgi - mis siis, et Masing eksameid vastu võttes tundis pigem meelehärmi tuimuse ja teadmatuse pärast. Kui paljud nooremaist teavad, et Eesti sookaitsealade ulatusliku võrgustiku loomisel oli väga oluline osa just Viktor Masingul? Igatahes palju rohkem, kui ta ise oma tagasihoidlikkuses raamatu ühel leheküljel vihjab. Tehtust ei kao midagi jäljetult - isegi siis, kui see jälg kohe silma ei torka. |