Kuu loom - metskits

Rainer Kerge

Metskitse, suuremat kasvu metsaelanikku, on looduses näinud ilmselt ka need inimesed, kes väga sageli linnast välja metsadesse ja niitudele kõndima ei satu. Talvel võib suurtegi teede äärsetel orasepõldudel silmata rohkema- või vähemaarvulisi kitsekarju. Suveõhtutel on üle tee silkav kits tavaline vaatepilt. Neil puhkudel peab inimene muidugi hoolas olema ja vaatama, et loom ikka elu ja tervisega teisele poole teed saaks.

Juunikuu on täpiliste kitsetallede ilmaletuleku aeg. Neist ja nende vanematest seekordne kuuloomajutt räägibki.

SUGULASED

Metskits on sihvaka keha ja kerge kõnnakuga pisemat kasvu hirvlane, kes kannab suvel punakas-ja talvel hallikaspruuni karvastikku. Aasta ringi on kitse sabaümbrus valge - valget laiku nimetatakse sabapeegliks.

Metskits kuulub sõraliste seltsi. See tähendab, et käies toetub loom kolmandale ja neljandale varbale, õigemini nende küünistele, mida nimetatakse sõrgadeks. Teine ja viies varvas, mille küünised moodustavad sõrgatsid, kõval pinnasel kõndides maapinnani ei küündi ja jälgi ei jäta. Esimene varvas on sõralistel evolutsiooni käigus kaduma läinud.

Metskitse omadega sarnaseid jälgi, kuigi oluliselt suuremaid, jätavad maha ka teised Eestimaa metsades elavad sõralised.

Punahirve võib Eestis kohata eelkõige Saaremaal, Hiiumaal ja Lõuna-Eestis, kus elab kokku umbes tuhatkond selle liigi esindajat.

Põder, suurim hirvlastest, elab kõikjal üle Eesti. Suuri metsi eelistavad loomad eksivad vahel linnadessegi. Põdrale iseloomulikud tunnused on väljaveninud ülamokk ja habemetutt lõua all.

Neljas Eestis elutsev sõraline metssiga kuulub omaette sugukonda - sigalased. Põdrast-hirvest-kitsest eristab teda eelkõige hammastik, mis pole loodud pelgalt taimtoidu, vaid kõige söödava närimiseks. Metssea sõrgatsid paiknevad nii palju allpool, et jätavad jälje ka kõvale pinnasele.

TALVEKARJAD

Suurtes laantes metskits eriti elada ei armasta. Metsamassiividele eelistab ta eriilmelisi kultuurmaastikke, kus põllud ja heinamaad vahelduvad pisemate metsatukkadega. Ka puisniitudel, raiesmikel ja metsaservades tunneb kits ennast hästi.

Nagu suuremate imetajate puhul tavaline, hoiab isasloom (sokk) rohkem omaette ja emasloom (kits) veedab suurema osa ajast talledega. Lume mahatulekul kogunevad kitsed aga sageli kuni paarikümnepealistesse karjadesse.

Loomad koonduvad paremate toidupaikade, näiteks orasepõldude lähedusse. Hulgakesi koos olles on kergem ka sügavasse lumme radasid tallata. Metsas aitavad karja tugevamad loomad nõrgematel paksu lume alt pohla- ja mustikavarsi kraapida.

Kevade saabudes metskitsekarjad lagunevad.

SARVEKANDJA

Hirvlaste isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi. Sarved on vajalikud territooriumi märgistamisel ja "turniirirelvadena". Nende kuju ja suuruse järgi võib hinnata soku vanust ja tervislikku seisukorda.

Noortel sokkudel kasvavad sarvealgmed juba oktoobris, veebruaris langevad need maha ja uued, päris sarved, hakkavad sirguma märtsis-aprillis. Vanadel sokkudel kasvavad sarved kevadtalvel ja saavutavad täismõõtmed juba aprilli lõpuks või mai alguseks.

Arvamus, et harude arv sarvedel tähistab looma vanust, on ekslik. Kõige ilusamad ja rohkeharulisemad sarved on küpsesse keskikka jõudnud tugeval sokul. Nelja-aastasel isasloomal on harilikult kolmeharulised sarved.

Noorte sokkude päid kaunistavad haprad pulksarved, vanad ja väsinud sokud kannavad puseriti ja ebaühtlaselt kasvanud sarvenässakaid.

Oktoobrist detsembrini võib metsades leida äsja maha aetud sokusarvi.

PEREELU

Mais otsivad sokud endale territooriumi. Oma valduste piirid tähistab sokk peaga vastu puid ja põõsaid hõõrudes ning jalaga maad kraapides. Peaga puude nühkimisel on kolm eesmärki. Esiteks kratsib sokk sarvedega puukoorde vagusid, mis näitavad, et see territoorium on endale juba peremehe leidnud. Teiseks jätavad laubal ja kaelal paiknevad haisunäärmed "piiritulpa" uudistama tulnud liigikaaslastele täpsemaid teateid soku jõu ja tervise kohta. Kolmandaks vabastab sokk sel viisil sarved neid katnud nahast.

Emasloomadel territooriumi ei ole ja nad võivad ringi liikudes vabalt valida mõne isaslooma maa-ala, kus mai lõpus, enamasti aga juunis, ilmale tuua harilikult kuni kolm kollakaspunast täpilist kitsetalle. Tallele omased valged tähnid kaovad sügiseks.

Nädalavanused talled jaksavad juba emale järgneda, seni võib neid aga leida sünnipaiga ligiduses lamamas. Sel ajal on nad hea saak rebastele, sest põgenemisinstinkt pole noortel kitsekestel veel välja arenenud. Juba suuremaks saanud metskitsesid ohustavad eelkõige ümbruskonnas ringi luusivad hundid, rebased ja eriti talvel ka hulkuvad koerad. Paksu lume sees aeglaselt ukerdav kits on kerge saak.

Pulmi peavad kitsed juulis-augustis. Just südasuvel võib metsades kuulda sokkude paukuvaid haugatusi ja neile vastavaid kitsede piiksuvaid vilesid. Sel ajal leiavad aset ka sokkudevahelised turniirid, mille käigus võivad rivaalid teineteisele tugevasti viga teha.

Pulmaajaks ajab sokk talled kitse juurest eemale. Ema ja lapsed saavad taas kokku alles pärast jooksuaja lõppu. Kitsepulmi jääb tähistama sügav jooksuringrada. Metskitsedel on nimelt selline veider pulmarituaal, täpsemini öeldes tants, mille käigus sokk kitse ümber mõne põõsa, kivi või kännu taga ajab.

Pärast viljastamist munaraku areng peatub ja aset leiab sõraliste hulgas erandlik pikk latentsusperiood. Loote areng jätkub jaanuaris ja mais-juunis sünnib uus metskitsede põlvkond.

Pikkus: 100 -125 cm
Kaal: 20-32 kg
Eluiga: 10 (16) a
Poegade arv: 1-3 (4)
Imetamine: 4 kuud

Klass: imetajad Mammalia

Selts: sõralised Artiodactyla

Sugukond: hirvlased Cervidae

EESTIS ELAVAD HIRVLASED

Põder Alces alces
Punahirv Cervus elaphus
Metskits Capreolus capreolus

• Eestis on umbes 30 000 metskitse.
• Põhjapõder on ainus hirvlane, kellel kannavad sarvi ka emasloomad.
• Ohtu märganud metskitsel tõusevad sabapeegli karvad turri.
• Metskits on paigatruu loom. Harilikult jääb tema tegutsemisraadius viie kilomeetri piiresse.
• Põgenedes võib kits teha kõrgeid ja kuni kuue meetri pikkuseid hüppeid.
• Talvel söövad metskitsed janu kustutamiseks kuuse-ja männiokkaid.
• Kuni paarinädalased talled suruvad hääle või puudutuse peale ennast vastu maad ja ei mõtlegi põgeneda. Selline komme saab paljudele saatuslikuks heinaniitmise aegu.