Harilik hahk

Harilik hahk on Vaika kaljusaarte kuulsaim asukas, võib ehk isegi öelda, et vapilind. Kuidas on tal läinud viimasel 90 aastal?

Kui A. Toom 1909. aasta kevadel Vilsandi tuletorni alused kaljusaared rentis, leidis ta seal hahku pesitsemas vaid kaks paari: randlased tavatsesid kevaditi üksteise võidu otsida mitte ainult haha, vaid kõigi partlaste pesi ning munad ära korjata...

Pesitsusaegse kaitse tingimusis kosus kaljusaarte linnupere kiiresti: juba järgmisel aastal loendas A. Toom seal 8 hahapesa, 1913. aastal 50. I maailmasõja päevil linnusaared küll rüüstati, aga 1920 haudus seal ikkagi 174 hahaema; 1928 - 624, 1939 - 726. Kui pärast II maailmasõda linnukaitsemõtetega jälle kaljusaartele mindi, siis... 1956. aastal leiti vaid 5 hahapesa. Taas kaitsetingimusis (1958) oli seal kodu loonud juba 66 hahapaari, 1969 - 435, 1979 - 971.

(Andmed Hans Sootsi artiklist "Linnud oma riigis", Eesti Loodus, 1980, nr. 5).

Kadri Kullapere andmeil pesitses 2000. aasta linnukevadel neil kuuel kaljusaarel 1012 haudepaari 19 linnuliigist, neist arvukaim oli ikka harilik hahk 670 pesaga.