Neljapäev, 13. aprill 2000, Vaikne ookean
Viimasest sissekandest siia kausta on jälle tükk
aega möödas. Vahepeal on olnud sündmusterohke
aeg. Õigem oleks küll öelda - elamusterohke.
Selle kõige juurde aga hiljem, kui muljed on settinud.
Tänaseks on merel oldud ligemale pool aastat ja läbitud
üle 12 000 miili. On olnud küllaga aega, et mõtiskleda
asjade üle, mis elus on olulised, ning teha vastavaid tähelepanekuid.
Siinkohal panen kirja arusaamise, mis mul on tekkinud elu kahe
väga olulise osa kohta. Püüan vastata küsimusele,
milline on hea laev?"
HEA LAEV
Laevast kõneldes kasutatakse inglise keeles asesõna
she, mis tähistab elusat naissoost olevust. Eesti
keele reeglid teevad kahjuks küll laevast eluta asja, mida
ta teps mitte ei ole. Mõiste laev tuli minu ellu ainult
pisut hiljem kui mõiste ema ja on seal tähtsal kohal
püsinud tänini. Seepärast usun, et olen hakanud
üht-teist taipama.
Laevamehe, eriti kapteni suhe laevaga sarnaneb suuresti abieluga.
Meresõit ei ole ühe öö seiklus, vaid pikk
tee, millel tuleb ette paremaid ja halvemaid aegu. Seetõttu
on ka omadused, mida laevamees soovib näha oma laeva ja
naise juures, vägagi sarnased. Mõistagi mängivad
siin tähtsat osa hindaja maitse ja temperament ning elule
üldiselt esitatavad nõudmised. Nõnda ei püüa
ka järgnev kuulutada mingit üleüldiselt tunnustatud
tõde, vaid on minu isiklik arusaamine.
Milline ta siis on, tema - hea laev?
Tähtsaim kõigist on muidugi merekindlus, mille
tagab esmajoones hea kerekuju. See omakorda on aga peamine määraja
teise olulise omaduse - ilu suhtes. Hea laeva kere on poordijoonel
kaarjalt tõusva, kõrge ja kaunilt eenduva vööriga.
Tema ahter on vormikalt kumer, kuid ei ulatu veeliinist liialt
palju tahapoole. Vööri ja ahtrit ühendav parras
joonistab selgelt nähtava, kuid mitte liialdatud kaare veeliini
poole, säilitades ka kesklaevas piisava pardakõrguse.
Hea laeva kere on mõõdukalt vormikas, olles piisavalt
lai ja suure süvisega. Tema veealune osa peidab endas hulga
saladusi, mis annavad talle kursil püsivuse ja manööverdusvõime
- omadused, mille korralikuks tundmaõppimiseks võib
kuluda aastaid. Niisugune laevakere ei vea alt ka kõige
raskema merega ning peab kaua vastu, kui on ehitatud tugev sõrestik.
Kui seesugusele kerele on pandud õigetes proportsioonides
ja vastupidav taglas ning piisava võimsuse ja madalate
pööretega masin, võime rääkida laeva
iseloomust. Hea laev ei vaja ülearu palju roolimist. Ta
püsib kindlalt kursil ja sisendab laevamehele rahu ning
kindlusetunnet. Tema õõtsumine lainetel on pehme
ja sujuv. Keerulistes olukordades allub ta roolile ettearvamatute
hälveteta ja väärika rahuga. Kiirus ei ole hea
laeva iseloomus domineeriv omadus: tema käik on rahulik,
keskmine, kuid see püsib ühtviisi hea ka tormisel merel
ning nõrgemas jääs.
Laeva meresõiduomaduste ehk tema iseloomu juurest jõuame
vägagi olulise joone - ilu juurde.
Hea laeva ilu ei seisne eeskätt tema väliste detailide
säras, vaid on tema sisemise loomuse peegeldus. Selles on
aegumatust ja tarmukat elegantsi. Laeva ilu tagatiseks ei ole
värske värvikord või läikima löödud
vaskosad, vaid talle ellingul antud isikupära, mis ei kannata
kuigivõrd ka siis, kui ta raskel reisil tormis räsida
saab. Aastatega muutuvad tekiplangud halliks ning kere ja taglase
välispinnale ilmuvad ajahambast tekitatud ebatasasused,
kuid see lisab vaid väärikust ega vähenda tema
väljanägemise väärtust.
Mees, kellele on osaks saanud olla kapten heal laeval, on
saatuse poolt õnnelike hulka valitud. Jätkugu tal
ainult mõistust seda hinnata ja lugupidamist oma laeva
vastu. Tal peab olema piisavalt head silma ja teravat kõrva,
et märgata oma laeva muresid. Nii suudab ta ennetada katkemise
taglases või leki keres. Oma laevas võib ta kindel
olla vaid siis, kui ta tema eest jätkuvalt hoolt kannab.
Hoolitseva laevamehe tunneb ära tema aluse laitmatu värvikihi,
puhaste tekkide ja kenasti soritud otste järgi. Niisugusel
mehel on väljavaated teha paljude aastate pärast pikki
ja raskeid reise teadmisega, et tema hea laev ei vea teda alt
meresõidupäevade lõpuni.
Pühapäev, 23. aprill 2000, Valparaiso (Higuerillas)
INGLISE MERETRADITSIOONID
9. novembri õhtul kell pool üheksa andsime otsad
kaile West Cowes Yacht Havenis, Wighti saarel. See on purjetamismaailmas
tuntud ja tähtis sadam, mille lähistel antakse start
iga-aastastele Cowesi nädala regatile. Laeva sisseklaarimist
toimetas rõõmsameelne vormirõivas naistolliametnik,
kellele avaldas muljet Lennuki pardal olev alkoholi- ja tubakavaru.
Kui oli aga kohalikke ja Eesti hindu võrreldud, sai ta
asjast õigesti aru ning pitseeris pika reisi tagavara
koos raketipüstoli ja rakettidega selleks ette nähtud
kappi.
Järgmine päev algas kiire laeva koristamise ja esindusülikondade
korrastamisega. Ning õige pea olid külalised kohal.
Lisaks British Aerospace'i sponsoresindusele austasid oma visiidiga
Lennukit Wighti saare vanem ja Cowesi linnapea, mõlemal
suur ametiraha kaelas. Kohal olid ka kohaliku pressi esindajad.
Pärast 2000 Inglise naela väärtuses tðeki
üleandmist olime kutsutud lõunasöögile
Royal Yacht Squadron`isse. Liialdamata oli see maailma kõige
auväärsem jahtklubi, mille liikmete hulka kuuluvad
ka näiteks sir Francis Chichester ja Robert Falcon Scott.
Paik on sedavõrd eksklusiivne ja konservatiivne, et meil
paluti fotokaamerad jätta garderoobi. Kuni viimase ajani
oli naistel Royal Yacht Squadron`i uksest sisenemine keelatud.
Kuninganna visiidi tarvis ehitati seetõttu hoone külge
eraldi paviljon, milles korraldati pidulik vastuvõtt,
ning samas ei rikutud traditsiooni. Nüüdseks on siiski
tehtud väikesi järeleandmisi ning meile klubi sisemuses
pakutud lõunasöögil osales ka Wighti saare vanem
Barbara Foster.
Royal Yacht Squadron on muljet avaldav paik, kuhu on koondatud
aukartust äratava paksusega inglise merekultuurikiht. Iga
ruum on nagu omaette muuseum ja eksponaadid pärinevad kuulsusrikkast
minevikust admiral Nelsoni aegadeni välja. Nagu klubi nimestki
aru saada, on seotus sõjalaevastikuga tugev.
Royal Navy on inglise meretraditsioonide häll. Need traditsioonid
on osutunud sedavõrd elujõulisteks, et kestavad
edasi ka tänapäeval - ja mitte ainult inglise, vaid
ka kogu maailma merenduses. Tänu Royal Yacht Squadron'i
direktor John Poweri sõbralikkusele ja erakordsele jutustamisoskusele
saime kuulda palju huvitavat ning kasulikku. Muide, see korduvalt
jahiga Atlandi ületanud mees oli tuttav Arthur Ransome'iga,
kelle raamat "Racundra esimene merereis" on tõlgitud
ka eesti keelde. Võib öelda, et Cowesis sai meile
osaks au, mille väärtust on raske ülehinnata.
Usun, et see aitas ka meie vähem merd sõitnud liikmetel
mõista, miks meresõidu ja laevaeluga kaasnev kombestik
ja traditsiooniline käitumismall just niisugune on.
13. novembri pärastlõunal alustasime ülesõitu
Cowes - Funchal. Teekond Madeirale oli meie esimene kohtumine
Atlandi ookeaniga.
Esmaspäev, 24. aprill 2000, Valparaiso (Higuerillas)
BISKAIA LAHEL
Inglise kanalist lõuna poole viiv meretee läheb
üle meremeeste seas halva kuulsusega Biskaia lahe. See on
ala, kus sagedaste läänetormidega tekib järsk
lainetus ja on tugevad hoovused. Inglise hüdrograafilises
käsiraamatus "Ocean passages for the World", mis
on vaieldamatult kõige autoriteetsem ookeanisõidu
käsiraamat, kirjutatakse järgmist:
Southbound from English Channel 8. 10. 1
General directions. For all destinations, at once make westing,
as the prevailing winds are from that direction. With a fair
wind, from Lifard Point, steer to the WSW to gain an offing in
10° W or 12 ° W.
Kuigi tänapäevased purjetajatele mõeldud
raamatud lubavad ka otsemat kurssi üle Biskaia lahe, ei
suuda keegi ega miski veenda mind rohkem kui teadmised ja kogemus,
mis on talletatud sajanditepikkuse meresõidu tulemusena
eelnimetatud raamatusse. Selle esimene väljaanne ilmus aastal
1895, minu kasutada on 1987. aastast pärinev neljas väljaanne.
Nõnda siis andsin Lizard Pointi traaversist kursi WSW.
Puhus mõõdukas N-tuul baromeeter püsis ja
ilmakaart näitas, et midagi hullu tulemas pole. Lähenedes
pikkuskraadile 10° W hakkasin järk-järgult kurssi
S poole muutma ning peatselt sõitsime juba kursil, mis
viis meid Madeira saarest W poole.
Soodus tuul püsis ja 21. novembri hommikul purjetasime
läbi Madeira ja Porto Santo saarte vahelise väina ning
jõudsime pärastlõunal Funchali sadamasse.
Meie esimene ookeanisõit oli läinud edukalt. Atland
oli meid aastaajale ja laiuskraadile vaatamata rahulikult kohelnud.
ESIMENE KOHTUMINE DELFIINIDEGA
Sellelt ülesõidult jäi meelde kohtumine delfiinidega.
Nad saabusid ööl peale Inglise kanalit. Aarne ja vahetusmees
Tiit Sarapuu olid parasjagu oma varahommikuses vahis, kui äkki
mõlemal pool laeva meri just nagu elama hakkas. Käigutulede
kumas paistsid veest välja ulatuvad ja ka veepinnast allpool
olevad läikivad kogud, kes liikusid meiega sama kiirust
pidades. Tiidus lõi kihama saarlase veri. "Katsume
ühe kinni püüda", pani ta ette. Piirdusime
siiski proþektorite abil jälgimisega ning loomade
sabauime asendi järgi saime aru, et tegu on delfiinidega.
Sama äkki kui parv meid ümbritses, oli ta ka kadunuid.
Järgmistel päevadel saatsid delfiinid meid korduvalt.
Nad ujusid laevale nii lähedal, et näis, nagu võiksime
neid käega puudutada. Eriti ligi tulid nad vöörtäävile,
mida võib-olla seljaga ka puudutasid. Sellisel laevaga
kaasaujumisel ja aeg-ajalt poolenisti veest väljahüppamisel
ei näinud mingit tõsisemat otstarvet olevat. Pigem
oli tegu lustimisega.
LÄHISTROOPIKA LÕHN
Nähtu, kuuldu ja kogetu jäädvustamiseks on
inimene leiutanud terve rea vahendeid. Paberile ja pliiatsile
on lisandunud foto- ning filmilint, kõikvõimalikud
magnetkandjad ja laserplaadid. Kahjuks aga pole senini suudetud
leiutada vahendit jäädvustamaks lõhna, mis sageli
on peamine. Enne sissesõitu Funchali puhus tuul saare
poolt ja puhta mereõhuga harjunud nina tundis seda imelist,
lõunamaadele omaselt küpset, veidi magusat lõhna.
See lõhn oli mulle tuttav varasematest reisidest: Kanaari
saartelt, Hispaaniast ja Portugalist. Selles lõhnas on
minu arvates peidus vähemalt pool emotsioonist, mida pakub
põhjamaalasele lähistroopika.
Funchali sadama kail ootas meid energiline ja pisut kuivetunud
olemisega mees, kes þestide abil näitas, kuhu peame
seisma jääma. Kui kinnitasime otsi ilusa ühemastilise
purjelaeva poordi, oli ta meile abiks ja näitas, kuhu panna
vendrid ja millist otsa pingutada - nagu oleksime esimest korda
jahtlaeva tekis ega suudaks kuidagi taibata, mida peab tegema..
See mees oli sadamavaht. Otsad kinni, viipas ta mind kaile ehitatud
kivist putkasse. Võtsin laevadokumendid kaasa ja järgnesin
talle. Pisikeses kontoriruumis tegi mees mulle oma napis ja vigases
inglise keeles komplimendi ilusa T-särgi kohta ning ütles,
et tema hobi on seesuguste särkide kogumine. Ning lisaks
teatas, et sigarettidest eelistab ta Marlborot. Nii ausa ja otsekohese
jutu peale lubasin talle särgi ning paki suitsu. Sellega
oli meievahelisele sõprusele alus pandud. Sisseklaarimine
läks libedalt ja võimalusel lubati meile leida esialgsest
veelgi parem seisukoht.
|
