Kapten Saarsoo kirjad ookeanilt - kuues kiri

Madeira on kena ja sõbralik paik teel Euroopast Lõuna- või Lääne-Atlandile

Pühapäev, 7. mai 2000, Vaikne ookean, Hanga Roa reid

Tänaseks oleme jõudnud 2000 miili kaugusele Lõuna-Ameerika läänerannikust ja seisame teist päeva Hanga Roa reidil. Kuigi hanga tähendab Rapa Nuil kõneldavas polüneesia keeles'lahte', on tegu vaid avatud rannakääruga, kus ookeani ummiklaine võimsa mürinaga kaljudele paiskub. Ankru andsime kohaliku raadiojaama soovitusel alla 25 meetri sügavuse peal. Lähemale minna on ohtlik. Kaldal käime poole meeskonna kaupa, kasutades kohaliku paadimehe teenust, kes kahe murdlaine vaheajal oma kiire tugeva ja pika paadiga randa sööstab. Kaks siinset väikest sadamat on Lennuki jaoks liialt madalad. Meist pisut rohkem kui kaabeltau (0,1 meremiili = 185,2 m, toim.) kaugusel seisab ankrus saart varustav kaubalaev, kelle pardalt 20-jalased konteinerid ükshaaval väikeste praamidega kaldale veetakse. See on aeganõudev tegevus. Meie oleme aga valmis iga hetk ankrut hiivama ja tuule tugevnemise korral saare teise külge varju minema. Kuna praegu on sügis, võib ilm muutuda kiiresti tormiseks. Täna ja homme on ankruvahis peale minu Margus ja Pruuli. Meelis, Kaido ja Riisalo ning äsja maha munsterdatud vahetusmadrus Priit Haller läksid saarega tutvuma. See peaks olema suur päev, eriti Kaidole, kes viimased nädalad vist palju muust lugenud ja mõelnud polegi kui Rapa Nuist. Nüüd aga vaataksin ajas tagasi - Madeira saarele.

Madeira on kena ja sõbralik paik teel Euroopast Lõuna- või Lääne-Atlandile

Portugalile kuuluv Madeira saar, mis on samanimelise saarterühma suurim, asub Põhja-Atlandi idaosas 33? põhjalaiusel ja 17? läänepikkusel. Seda ookeani osa Biskaia lahest lõuna pool iseloomustavad vulkaanilise tekkega veealused mäed. Ühe niisuguse mäe üle merepinna ulatuv osa on Madeira saar, mille kõrgeim tipp Pico Ruivo de Santana küünib 1861 meetrini ookeani keskmisest tasemest. Hea nähtavuse korral ilmub saar meresõitja silmaulatusse 40 miili kaugusel, selle kohal olev pilvemüts veelgi varem. Ookeani kõrgrõhkkonna piirkonnas paiknevatele saartele on pilved nende kohal iseloomulik nähtus, kuigi ümberringi võib taevas olla selge. Madeira kerkib merest ida-läänesuunalise mäena ja paistab eemalt tume ning süngevõitu. Lähenedes muutub mulje aga sootuks, kui vaatevälja jõuavad lopsaka rohelusega kaetud nõlvad. Saare kliima on lähistroopiline, kuid erineb oluliselt põhja- ja lõunarannikul ning üleval mägedes. Et tuuled puhuvad siin pea alati põhjast ja kirdest, on Madeira lõunapoolne külg jaheda tuule eest varjul, päikesele avatud ja madalalt liikuvate vihmapilvede eest mägedega kaitstud. Seetõttu paikneb saare asustus enamasti lõunaküljel, mis on ka peamine maaharimise piirkond. Mõistetavalt on sadamadki lõunarannikul. Põhjarannikul ja mägedes on märksa jahedam ning sajab tihti.

Madeirat asustavad portugallased, kes küll ise ennast rõhutatult madeiralasteks nimetavad. Madeiralasi iseloomustab soe ja sõbralik suhtlemislaad ning abivalmidus, milles pole liigset pealetükkivust. Tuleb tõdeda, et ka tüssamine, väga meeldival moel, on neile omane.

Tänapäeva Madeira majanduse alustugi on turism, millele järgnevad maailmakuulsad veinid, vitspunutised ja tikandid. Tikkimine annab tööd saare 250 tuhande elaniku hulgast 75 tuhandele naisele. Tikitakse kodus, sageli maja ees pingil, ja kindlasti käsitsi. Funchalis asub tikandivabrik, mille tegelik ülesanne on anda valmis esemetele nende ehtsust tõendav plomm. Olen ka varem tikanditega põgusalt kokku puutunud ning Madeira omad avaldasid mulle muljet just ilusa ornamendi ning äärmiselt puhta teostuse poolest.

Madeiral napib tasast maad ja seetõttu on inimesed kõikvõimalikesse kohtadesse terrasse rajanud. Sel moel saadud põllulapid on aga enamasti tillukesed ja nende harimine näib suures osas käivat kõplaga. Niisutamiseks juhitakse mägedest valguv vesi selleks rajatud kanalite kaudu terrasside viljakasse mulda. Lisaks viinamarjadele kasvatatakse väga maitsvat väikest madeira banaani, papaiat ja suhkruroogu. Viimasest valmistatud rummi veeti kunagi välja, kuid nüüd on see jäänud rohkem kohapeal müüdavaks joogiks.

TEISIPÄEV, 20. juuni 2000, Papeete sadam Tahitil

Nagu saartel ikka on ka Madeiral tähtis koht kalapüügil. Peamiselt püütakse tuuni ja süvaveelist süsisaba, kohaliku nime järgi espada, kes on lähedalt sugulane varem Eestis müüdud lintsabaga. Sellest kalast on saanud Madeira rahvuskala. Süsisaba elab umbes 1000 meetri sügavuses, tema väljanägemine on vaenulik ebaproportsionaalselt suure pea ning pikkade hammaste tõttu. Suurest rõhuvahest tingituna jõuab ta aga õnge otsast kaluri paati surnuna ja väidetavalt ei teata tema eluviisidest kuigi palju. Ei saa öelda, et süsisaba kõvasti üles kiidetud maitse oleks mulle elamust pakkunud - oli keskmiselt hea väheste luudega ookeanikala, ei midagi enamat.

Erilise mulje jätsid aga Madeira väikesed kalalaevad ja -paadid. Neid ehitatakse saare lõunarannikul asuvas külas Camara de Loboses. Väikese lahesopi rand moodustab loodusliku sadama, kus võib lähedalt näha, kuidas kohalikust puidust sünnib Madeira kaluri alus. Madeira paadile iseloomulik joon on toekus. Emapuu, täävid ja kaared tunduvad esmapilgul põhjendamatult jämedad ning sama võib öelda ka plangutuse kohta. Kere kuju iseloomustab kõrge vöör, mis meenutab karikatuuridel kujutatud kaptenimütsi, ja hästi lai peegliga ahter. Kõigel on aga oma kindel otstarve. Uljalt tõusev vöör aitab alusel suure ookeanilaine murdudes sellele tõusta, ahtri hea püstuvus on kasuks nii loomuse pardale võtmisel kui ka tugevas lainetuses sõitmisel. Kõik kalapaadid on värvitud erksates toonides ja pakuvad omajagu silmailu.

Madeiral saime tuttavaks väga huvitava mehega, kelle nimi on Jo?o Borges. See üle 70 aasta vanune härra on kogu elu tegelnud turismi arendamisega oma kodusaarel. Särava isiksuse ja hea jutuvestjana aitas ta meil mõista Madeira ajalugu ning tänapäeva. Ta kirjeldas Madeira ajaloo eri etappe sõltuvalt ühenduse pidamisest mandriga: oli purjelaevade ajastu, aurulaevade aeg, vesilennukite aeg ja nüüd, mil saarel on lennuväli, lihtsalt lennukite aeg. Koos lennuväljaga tuli saarele turismimajandus, mis on saavutanud piirid, kuhu ta võikski jääda. On ju Madeiral veel leida seda, mida võiks nimetada ehedaks kohalikuks eluks. Jo?o Borgesi jutu järgi on administratsioon eelnevat mõistnud ja hotellide arvu kasv hoitakse kontrolli all.

Kokkuvõttes on Madeira saar üks väga kena ja sõbralik paik ning igati sobiv koht sissesõiduks teel Euroopast Lõuna- või Lääne-Atlandile.

Sihtsadamaks Mindelo

Pühapäeval, 28. novembril andsime Funchalist otsad lahti ja alustasime ülesõitu, sihtsadamaks Mindelo, Cabo Verde. Meeskonnas oli tehtud järjekordne vahetus. Ennast äärmiselt tubli meremehena näidanud saarlane Tiit Sarapuu andis madruseameti üle minu vanale meeskonnakaaslasele Indrek Tarandile. Seega oli nüüd pardal kolm klassivenda, kes omal ajal alustasid Eesti noorima meeskonna koosseisus veerandtonnisel avamerejahil Manni. Kolmas on nimelt minu omaaegne pinginaaber Margus Kastehein. Poisid on vahepeal suuremaks saanud ja sõidupiirkonda laiendanud, aga vanad tuttavad naljad Manni pardalt pole ununenud.

Esialgse plaani järgi tahtsime teha lühikese peatuse Selvagensi saartel, jäädes ankrusse ja võttes maal käimiseks esmakordselt kasutusele oma täispuhutava julla. Emake loodus tühistas selle kava, sest pööras tuule SSW ja ajas üles üpriski terava laine. Nõnda siis möödusime saartest neid nägemata ja hoidsime kurssi lõunasse, hinges lootus jõuda võimalikult ruttu passaatide vööndisse, mis oma püsiva tuule ja sooja kliima tõttu on, eriti põhjamaa meremehele, tõeline paradiis. Tegelikkus pakkus aga vaikseid ja tükati vastalisi tuuli. Sellele lisandus vana ummiklaine, mis purjed pekslema paneb ja grootpoomi kolistades edasi-tagasi kiigutab. 3. detsembril ületasime Vähi pöörijoone, kuid astronoomiline troopika ei toonud endaga kaasa paremaid tuuli. 5. detsembril hakkas siiski puhuma NE, esialgu kolm palli, kuid tundsin turjakarvadega, et asjad paranevad. Nii ka läks ja juba järgmisel päeval aitas meid edasi vedus NE-tuul, millel ei paistnud olevat kavatsust suunda muuta. Ka lendkalu oli nüüd palju rohkem näha. Olime lõpuks ometi jõudnud kauaoodatud passaati. Ööl vastu 7. detsembrit jäime triivi Santo Ant?o saarest NE- ehk pealetuult. Mõte oli aega parajaks teha, et sissesõit Mindelo sadamasse valgel ajal toimetada. Sel ööl püüdis vanemtüürimees Aarne landiga üsna suure kalmaari. Elukas ei tahtnud kuidagi merest välja tulla ja nõnda olin sunnitud tamiili sissevedamisel abiks olema. Soe passaat, valguse peale kohale ujuvad kalmaarid, lendkalad ja veel midagi, millel pole nime - see kõik tekitas vana hea tuttava meeleolu, mis mind öiste triivide ajal valdas, kui töötasin uurimislaeval Arnold Veimer.

Vastu hommikut oli tekkinud olukord, kus leidsin end ainsana üleval olevat. Olin jätnud selgitamata, et püha merevaht käib edasi sõltumata sellest, kas laev on käigus, triivis või ankrus. Triivivat laeva, muide, loetakse käigus olevaks ning ta kannab samu tulesid kui täiskäigu ajal. Panin masina autopiloodi jaoks elektrit tootma ning rullisin eespurje lahti. Tegin rahulikku soolosõitu ja pidasin aru, kas teha kurja häält või pidada lühiloeng merevahis seismise korrast. Otsustasin viimase kasuks.

Enne Porto Grande lahte sissepööramist ankurdasin merre poijaama ühe settepüüdjaga. S?o Vicente väina tugev hoovus vedas pinnapoi vee alla ja nõnda andsin endale aru, et jaama tagasisaamise ðansid pole ülemäära suured. Uudishimu saada sellest kiire hoovusega väinast settevoo proov oli aga suurem kui võimalik riistvara kaotus.

Mindelo reid oli jahte täis, kuid saime siiski hea seisukoha kalda lähedale, mitme ankruga paika pandud vana reisilaeva Airenne poordi, jättes oma ahtri ankrule. Seesugune jahisadam oli kaldast poole kaabeltau laiuse veeribaga eraldatud, mis Aafrika maades on üsna praktiline.

Cabo Verde ei olegi roheline. Sõbralikke kohtumisi inimestega

Kümnest suuremast ja neljast väiksemast vulkaanilisest saarest koosnev Cabo Verde Vabariik asub Aafrika rannikust 325 miili kaugusel läänes. Oma nime, mis tõlkes tähendab 'roheline neem', on saarestik saanud Aafrika läänepoolseima maanurga järgi. Tegelikkuses ei ole saared oma kuiva kliima tõttu eriti rohelised. S?o Vicente saar, mille keskus on Mindelo, on merelt vaadates peaaegu ilma taimestikuta. 1975. aastal Portugali kolooniast iseseisvaks riigiks saanud Cabo Verde on küll Aafrika kontekstis heal järjel, kuid Madeiralt saabudes tundub pilt võrdlemisi hale. 90% ulatuses mustanahaline elanikkond pusib kuiva kliimat trotsides põldu harida ja tegeleb soola tootmisega mereveest. Saare joogivesi saadakse ookeanivee magestamisega, sest kaevudesse kogunev sademete vesi on soolakas ja joogiks kõlbmatu. Seda ammutatakse tuulepumpade abil taimede kastmiseks. Saarestiku suurim sissetulekuallikas on kalavarud. Kohalik püük toimub vägagi algeliste vahenditega ja nõnda müüakse lõviosa püügikvooti teistele riikidele. Turism on lapsekingades, kuigi suurte investeeringutega võiks sellel majandusharul tulevikku olla. Samas on inimesed, kellega kohtusime, väga sõbralikud ja silmatorkavalt optimistlikud. Vaatamata sellele, et tänaval elavaid vaeseid on palju, on nad veendunud elujärje paranemises ja oma iseseisvuse üle uhked. Virisemist mina igatahes ei kuulnud. Silma torkas koolide rohkus ning koolivormis lapsed kõikjal. Ajasin juttu suveniirikioskit pidava noore mehega. Ta rääkis, et teeb haihammastest kaelaehteid ja müüb neid selleks, et oleks raha õppida. Temast paistis välja selge soov edasi jõuda ning ta ei kahelnud põrmugi oma maa paremas tulevikus. Säärane kindlus kutsub neile pöialt hoidma. Siin on ka kübeke kaastunnet, sest raske on ette kujutada, mil moel peaks Cabo Verde tänapäeva maailmas haljale oksale jõudma. Looja pole olnud selle maa vastu just kuigi helde.

Ühel päeval asutasin end laevast linna poole minema, kui Lennukile lähenes kummipaat, milles kolm musta meest ja Indrek, kes kätega vehkides käskis mul ahtrisse minna, sest kohe pidin ma saama ülima naudingu osaliseks. Jäin ahtritekile ootama ja õhtuhämaruses lähenenud paadi põhjas nägin ma… oma poijaama. Kogu komplekt ja settepüüdja täiesti terved! Nimelt olid Margus ja Indrek linnas meremeeste kombel ühes vabaõhu õllebaaris meelt lahutanud, kui nende pilku köitsid kaks teineteise järel kõndivat aafriklast: ühel kaenlas settepüüdja, teine tassimas ujukeid ning ankruid, ankruots kahe vahel lohisemas. Jääb teadmata, mida mehed merest saadud saagiga plaanisid teha. Poisid said neil kratist kinni, värbasid paadimehe ja nüüd algas kauplemine leiutasu üle. Et jaam oli paadis, näis jäme ots olevat nende kahe kaluri käes - ja raha küsida nad mõistsid. Teisalt võis asja vaadelda vargusena ja seetõttu meenutasin ma neile ametkonda nimega Policia Maritima. Selle peale asus paadiomanik selgitama oma asjasse puutumatust. Mehed said mõõduka preemia ja mina jaama tagasi. Mõõtmine oli sedapuhku mokas, kuid kogu merre paigutatud seade alles. Kuigi saare elanikkond on vaid 20 tuhande ümber, oli ikkagi tegemist suure juhusega.

11. detsembril andsime Airenne poordist otsad lahti ja läksime kaubasadamasse, et võtta peale joogivesi. Kuna oli laupäev, ei läinud see lihtsalt. Sadam, kus äripäeviti kihas vilgas tegevus, oli kui välja surnud. Koputasin sadamakapteni uksele, kuid keegi ei avanud. Õnneks andis üks mööda kõndiv paljasjalgne mees nõu oodata, öeldes, et harbor master is sleeping. Läks veidi aega ja ukse avas unise näoga pikka kasvu turske mustanahaline mees, kes kohendas oma peas valget kiivrit. See mees oli mulle oma silmatorkava välimuse tõttu juba eelmistel päevadel silma hakanud. Mustad kingad, tumesinised viigipüksid, lumivalge triiksärk ja seda kõike kroonimas staatuse märk - valge kiiver. Tuleb märkida, et hetkel polnud sadamas ühtki losspoomidega laeva, kraanadest rääkimata. Eelmistel päevadel sadamas ringi sibanud laadijatest polnud kiivrit kellelgi, nad olid tavaliselt paljasjalgsed ja viletsates riietes. Harbor master'i varustusse kuulus kolm käes kantavat raadiot: üks rahvusvaheliste merekanalitega, teine kohaliku side tarvis ja kolmas, mis ainsana oli sisse lülitatud, …mängis muusikat. Kail kõndides hoidis ta raadiot kõrva juures ja jättis eemaltvaadatuna hõivatud inimese mulje.

Harbor master kuulas mu jutu emotsioonideta ära ja ei näidanud ühtki abivalmiduse märki. No possible, ütles ta, mis oli mõeldud olema vist prantsuse keeles, kui häälduse järgi otsustada. Kogu häda seisnevat selles, et water man, kes ainsana on volitatud kraani avama, ei ole nädalavahetusel tööl. Väljapääsu otsides leidsin mehe, kes ütles, et ta võib kraani avada iga kell, kui vaid harbor master loa annab. Läksin uuele ringile, väikese meeleheana Lennuki kirjadega pastapliiats ja reisi tutvustav voldik kaasas. Tuli ka Indrek, kellega kordasime Mindelo linnapea nime, et see meeles hoida ja vajalikul hetkel välja käia. Olime nimelt hr. Oliveira juures lühikesel vastuvõtul käinud ja omasime seega pisukest moraalset õigust tema nime kasutada.

Harbor master oli vahepeal taas uinunud ning näis nüüd juba pisut pahur. Teisalt meeldisid talle pliiats ja voldik. Peamist mõju avaldas aga hr. Oliveira nime mainimine: vastumeelselt andis ta käsu water man üles otsida, mis ei võtnudki kaua aega. Kui vesi lõbusalt tanki voolas, seisid kaldal water man ja teda abivalmilt otsinud mees. Mõlemad said vaevatasuks mõned konservid ning veemehe kohaletooja veel T-särgi, millel uhke kiri -- Viru Valge.

Nõnda saime õhtu eel otsad lahti ja võtsime kursi Sao Vicente väina mööda SW suunas.