Loomakultus eesti mütoloogias

Alar Kilp

Eesti mütoloogias on mitme eri nimetustega viidatud hingeloomale, keda usuti inimese sees elavat. "Kui inimesel naha all nagu mingi väike tükike vahetevahel liigutab, see on elulutikas. Kui lutikas liigutab, siis inimene hakkab elavamaks minema, kui loomal mõni koht naha all väriseb, eks see ole ka ta elulutikas, mis seal liigutab" (Simuna). "Verelutikas või kuidas nad hüüavad, tema lõdistab küll vahest, silmaaluse paneb liikuma, naha all pidid olema" (Türi). "Kes ihulindu enese ihu sees veel tunneb, see elab kolm aastat veel sest ajast julgesti" (Kärla).

See ihulind või elulutikas on inimese hing, mis on omandanud konkreetse looma kuju. Vanal ajal usuti, et juba üksnes sellise hingeloomaga kokkupuutest võib tüdruk jääda rasedaks. Hingeloom tuleb ihust nähtavale tavaliselt siis, kui inimene ise magab. Eesti mütoloogias on levinud lood sellest, kuidas magaja suust tuleb välja liblikas, mesilane, kärbes, parm, sitikas, uss, hiir või lind.

Surnud ja ka elavate inimeste hinged esinevad loomade või lindudena. Nii lendab hingeliblikas enne haige suremist voodi juurest ära ning käib ka peale surma sugulasi ja vana kodu külastamas. Seda hingeliblikat ei tohi tappa, muidu kaduvat ka inimese hing.

Kurja hingeloomana esineb pärimustes puuk. "Puuk ei ole mitte loom, vaid kurjad inimesed ja nõiad, kes teistele nägemata kombel tahavad kahju teha ja enestele selle läbi kasu saada, need käivad puugiks mitmesugusel näol ja moel nõiduse väe läbi, kord olla puugiks käija konn, teinekord hall kass, vahest ka veel koguni hiir või mõnikord päris inimene" (Põltsamaa).

Irdhing ja siirdhing

Vanarahva uskumustes saab eristada irdhinge ja siirdhinge. Irdhinged on sellised kehast irdunud hinged, mida nähakse või kuuldakse kusagil mujal. Irdhinge ihust lahkumisele järgneb ihu surm. See irdhing on inimene ise oma kehatus olekus.

Irdhing võib minna teise kehasse ja ilmuda siirdhingena mõne looma kujul, nn. hingelinnu, liblika, putuka, mardika või mõne muu enamasti väikese looma näol. Rahvas uskus, et inimese hing elab pärast surma edasi looma, linnu või putukana. Inimese suremisel pidid ka täid ta peast välja ronima. Sellest arvati, et hing siirdus täisse. Uskumus, et surnute hinged siirduvad putukatesse või mardikatesse, on võibolla pärit viimaste surmale sarnanevast talveunest, millest nad kevadeti justkui uude ellu ärkavad.

Siirdhinge-kujutelmaga seostub rahvausu eriline austus ja hool teatud putukate ja muude loomade suhtes: need sisaldavad surnute hingejõudu, mis võib mõjuda nii kasuks kui kahjuks, vastavalt sellele, kuidas loomi koheldakse. "Maa-alustena" edasielavad surnud esinevad eesti mütoloogias konna kujul: konn siirdhingena annab jõudu ja toob õnne, konn irdhingena on aga pahatahtlik ja toob kahju.

Hingeloomi (ämblikku, sipelgat, liblikat, mardikat) ei tohi tappa, sest sellega tapetakse inimhingi. Teiselt poolt aga peab hingeloomi just sööma, eriti teatud haiguste või hädade puhul, sest nii omandatakse nende hingejõudu. Täide, sitikate, kilkide ja madude, aga ka konnade, hiirte, muttide või nahkhiirte allaneelamine, vere joomine, kõrvetamine ja tuha söömine oli omal ajal seetõttu tõsiselt võetav ja mõjuvaks peetud arstimis- ja nõidumisvahend.

Loomakujuga seostati ka katku. Saksa-rootsi ajast pärit uskumuses sõidab katk ringi inimesena ja liigub loomana (eriti kitsena, sadul seljas) või linnuna (näiteks kukena), kes puudutab surmalemääratuid kepiga.

Hing võis pärast surma siirduda hunti: "Kui keegi sureb, siis valged hundid pidid tulema vara tahtma, lapsi nalja pärast hirmutati" (Lüganuse). Algselt usuti, et surnu hing siirdus hunti ja hunt muutus erakordselt jõuliseks ja kardetavaks. Hiljem usuti, et hundid murravad surnuid endid, kodukäijaid, tonte ja kuradeid või et nõid moondub eriliste toimingute abil hundiks. Viimane aga oli algselt eesti rahvausundile võõras. Libahuntki tähendas algselt pisemat ja "libeda" karvaga hunditõugu, kes ei hüppa mitte kõrri, "vaid sööb ennast loomale tagaotsast sisse" (Paistu). Hilisemates uskumustes arvati, et nõiad vahel inimesi ka muudeks loomadeks moondasid, näiteks hobuseks, kes aga jõuluõhtul saadud leiva varal nõiduseväest jälle inimeseks said.

Linnud ja ussid

Linnud arvati olevat surnutega tihedas seoses ning mitmed neist ennustasid surma või õnnetusi: "Kui toonekurg sinu piiri mööda hulgub, siis tähendab, et mõni sureb" (Tõstamaa); "Kui kägu toa ligidal kukub, siis sureb sealt majast kedagi" (Vaivara). Rahvajuttudes tihti esinevate imelindude erilised omadused ja võimed seletuvad nende siirdhinge-olemusega. Pääsukest peeti võõrasema tapetud vaeslapsest tekkinuks. Rändlindude lahkumine sügisel viitas samuti siirdhingede lennule teise ilma. Kristlikus sõnastuses kõneldi linnuparvede lennust põrgusse, kus kurat lasi neid endale praadida. Ka inglid ja kuradid ise lendasid surnute hingedele lindudena järgi. Lindude seotust hingedega tugevdas ka kristlik pärimus Pühast Vaimust, kes laskus tuvi kujul inimese peale.

Usse võrreldi surnutega peamiselt nende surmava mürgi ja talvise tardumise tõttu. Kristliku arusaama järgi "olla nõelajauss kurja vaimu teener" (Tarvastu). Mürgita ussid aga on püsinud läbi sajandite surnute siirdhingedena nn. majausside ja koduusside näol, kelles austati surnud pereisa: "Igas majas on üks uss, see ei ole aga paha, vaid hea uss, kes majarahvale õnne toob". "Kui Kavastu vallas Rasivere küla ära lahutatud, siis vahtinud kaks ussi marjapuu põõsa alt kurbade nägudega seda tööd pealt. Kõik arvavad, et need majaussid olnud, kes lahutamise järele sealt lahkuma pidid" (Haljala).

Nagu inimese elujõud keskendub teatud kehaosadesse, nii arvati, et ka loomadel ja lindudel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ja väe. Sellepärast otsitigi ja hoiti enda ligiduses selliseid jõudu sisaldavaid esemeid, et suurendada nendega oma jõudu. Nii kandsid nõiad sulgi ja nahkasid, kuid ka ehtimise komme tähendas algselt enda varustamist vastavas esemes sisalduva jõuga.

Surnu käib kodu

Usuti, et surnu tahab igavust tundes peagi ühte pereliiget endaga kaasa võtta, ning nii püüti inimese asemel surnule kaasa anda loomi: haual tapeti kas kukk, lammas või lehm. Matjad keetsid liha ja sõid haual, ülejäänud osa aga jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks.

Kui surnute kohta käivaid tavasid korralikult polnud täidetud, hakkasid surnud kodu käima. Surnud saabusid koos õhtuhämarusega ja lahkusid majast kukelaulu ajal. Tavaliselt käis selline kodukäija loomana, keda talle peiete ajal tapeti. Surnu ei olnud peiete ajal lihtsalt oma osa kätte saanud ja tuli seda taga nõudma.

Ka luupainajad näitasid end teinekord koera, kassi, peata vasika, hobuse, porikärbse, linnu või muu looma näol.

Metshaldjad võisid ilmuda inimestele loomade kujul ja "hundi, karu või ussi kombel" inimese ära hirmutada, kui need midagi paha korda olid saatnud. Metshaldjad olid metsa ja metsaloomade-lindude hoidjad, kaitsjad ja valvajad. Eestlaste hobuse-, sea- ja lambajumalate asemele pani katoliku kirik hiljem omad karjakaitsjad - Georgiuse, Antoniuse ja Katariina, kes rahvasuus said tuntuks Jüri, Tõnise ja Kadrina.

Loomaohver

Ristiusustamiseelsel ajal ohverdasid muistsed eestlased loomade kõrval ka inimesi. Kui inimene pidas enda või teise inimese elu ohverdamiseks liiga kalliks, ohverdati loomi: hobuseid, härgi, lehmi, vasikaid, lambaid, kitsi, sigu, kukkesid, kanu, hanesid ja muid koduloomi.

Hobuse ohverdamise ja hobuseliha söömise keelas 13. sajandil katoliku kirik ära ning hiljem peeti seda rüvedaks. Lammaste ohverdamise päevaks oli olevipäev, mil tapeti "Olevi lammas". Lamba ohverdamine tõi lambakarjale tervist ja sigivust. Lammaste kaitsja Olevi päev langes ajale, mil paganeestlased olid surnutele lambaid ohverdanud. Nii nagu Olevilt loodeti õnnistust lammastele, oodati Tõnisele ohverdatud sigade eest õnnistust sigadele.

Sikkusid ohverdati peamiselt toomapäeval, kitseohver aitas kaasa rahaaugu avamisele ja varanduse kättesaamisele. Rahaaugu otsijad sammusid tavaliselt neljapäevaõhtuti arvatavale rahaaugule, veristasid seal kitse, riputasid verd rahaaugu valvajale meeleheaks ja ootasid rahakasti kerkimist.

Kõige laiemalt levinud oli seaohver. Ristiusk õpetas kristlasi karja- ja sigadekaitsjat Antoniust austama. Antoniuse auks ehitati mitmel pool kabeleid. Mungad sõid ohverdatud sea liha Antoniuse auks ära, pidasid ka ise sigu ja innustasid rahvast sigu ohverdama. Rahvasuu tegi Antoniusest hiljem Tõnise või Tõnni. Tõnisepäeva ohverdamiskombed säilisid rahva seas kaua, sel päeval söödi ohverdatud sea pea või pool pead ja teine pool viidi Tõnisele ohvriks.

Jõulude ajal ohverdati jõuluorikas, kui aga ristiusk selle keelas, ohverdati sümboolne leivast tehtud orikas.

Jüripäeval kukke ohverdades loodeti saada õnnistust vilja kasvamisele ja karjale. Kuke veri aitas ka rahaaugul varandust kätte saada, lepitas surnuid ega lasknud kodukäijaid majja inimesi tülitama tulla. Tavade kohaselt löödi surnu majast väljaviimisel vankripõhja laual kukel pea otsast. Surnu sai seega oma osa ega tarvitsenud enam tulla koduste rahu rikkuma. Kukk ohverdati ka mihklipäeval, hingede austamise ajal. Kui kukke polnud, toodi karja ja vilja ohvriks kana.

Kasutatud kirjandus:

Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. Tallinn, AS Mats, 1995.

Matthias Johann Eisen. Esivanemate ohverdamised. Tallinn, AS Mats, 1996.

Oskar Loorits. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn, Perioodika, 1990.

Ivar Paulson. Vana eesti rahvausk. Usundiloolisi esseid. Tartu, Ilmamaa, 1997.