Pihlaka-näsarooste

Thea Normet

Hariliku pihlaka lehtedel võib sageli näha roostekarva laike ning alaküljel näsakesi - see on väga levinud haigus, mida tekitab roosteliste seltsi kuuluv pisiseen Gymnosporangium cornutum. Esimesed kirjalikud teated sellest seenest Eestis pärinevad 1859. aastast H.A. Dietrichilt. Hiljem on teda leitud peaaegu kõikjalt, kus pihlakaid vähegi kasvab, kuid määral, mis ei tekita taimele olulist kahju.

Roosteliste seente arengutsükkel on keeruline, sest nende eri tüüpi eosed arenevad sageli eri peremeestaimedel. Ka pihlaka-näsarooste tekitaja läbib oma arengutsükli peremehi (pihlakas ja kadakas) vahetades.

Pihlaka lehtede alumisel küljel (vahel ka viljadel) arenevad ereoran'zi värvi karikakujulised kevised (vt. fotol). Lehtede pealmisel küljel on samal kohal kollased, hiljem pruunikad laigud. Kevised ehk etsiidid (läbimõõt 3-10 mm) on nähtavad palja silmaga, kuid eriti kaunid luubiga vaadates. Sattudes kadakale, nakatavad kevistest vabanevad eosed teda. Kadaka okstel ja okastel arenevad ümarad gallid ehk pahad, kust pärast talvist puhkeperioodi - järgmisel kevadel vihmaste ilmadega vabanevad eosed. Need ei jätka arengut kadakal, vaid nakatavad tuulest kantuna taas pihlakaid.