Seened rannaliival

Katrin Jürgens

PILDIL ON VÄHEMALT VIIS NARMASNUTI VILJAKEHA...

Liivarannale küll naljalt seeni otsima ei minda. Ometi kasvab neid Eesti valgetel luidetel, seega just supelrandadel, tosinkond eri liiki. Mitmed neist on haruldased - kantud punasesse raamatusse, mõned see-eest täieti tavalised. Enamasti ilmuvad viljakehad küll sügisel, aga tihti ka juba juulis-augustis, mil rannas käib palju rahvast.

Lahtisel rannaliival kasvab vähe taimi: sinakasroheline teravate leheservadega liiv-vareskaer, pisikeste paksude lehtedega merihumur ning kohati ka kaitsealune roosade õitega rand-seahernes. Kui liiva nende vahel teraselt silmitseda, hakkavad tõenäoliselt silma ka väikesed kollakaspruunid seened…

Liivpsatürell (Psathyrella ammophila, fotol kübaraga) ongi kõige levinum valge luite seen Eestis ja mõnel pool võib tema viljakehi leida tõesti massiliselt. Seene kübar on noorelt punakaspruun ja poolkerajas, hiljem kollakaspruun, laiuv, sile, 1-4 cm lai; jalg valkjas, pikk ja peenike. Eoslehekesed on noorelt hallikasbeeþid, kui eosed valmivad, siis tumepruunid. Kuivanud viljakehad meenutavad veidi põisadru tükikesi.

Kui rannas kasvab ka pajusid, võib nende lähedalt leida narmasnutte. Luidetel kasvab neid vähemalt 5 liiki, neist üks sagedasemaid ja hõlpsasti äratuntav tüse narmasnutt (Inocybe serotina, fotol) on suur ja lihakas. Kübar tavaliselt 2-4, vahel isegi kuni 6 cm lai, lame, tihedalt peenekiuline, servaosas mõnikord kollakaspruun, kuid vähemalt kühmjas keskkoht jääb alati valgeks. Eoslehekesed on piimaga kohvi värvi, tüse valkjas jalg sibulja alusega. Arvestades seda, et suurem osa narmasnutte on väga mürgised, võiks need küll seenesääsklastele jätta. Üsna sageli võib rannaluidetel näha ka veidi väiksemat soolaku-narmasnutti (I. halophila). Temagi kübar on pruunikaskollane, keskkohast sile, kuid servast tokerjas-vatjaskiuline; jalg tihti roosaka tooniga, vähemalt tipust valkjakirmeline. Noorte viljakehade asukohta reedab vaid väike liivakühm.

Omapärase välimuse tõttu on kergesti ära tuntav puguseente hulka kuuluv luite-tanuseen (Phallus hadriani, fotol). Eelmisel sügisel võis Pärnu rannas leida sadu selle seene igas vanuses viljakehi. Noor viljakeha on pehme lillakasroosa muna, mille all on paar juurejupitaolist risoidi ja sees kübar ning jalg. Hiljem kasvab valge käsnjas jalg poole päevaga täispikaks. Kärgja mustriga kübar kannab rohekat limast eostemassi, mis haiseb nii tugevasti, et isegi inimnina tunneb seda imalat, südant pööritama ajavat lehka mitme meetri tagant. Raipehaisu peale lendavad kohale kärbsed, kes end limaga kokku mäkerdavad, saades tahtmatult eoste levitajaiks.

Iidsetel aegadel on sellelt peletava lõhnaga seenelt loodetud avitajat… armuasjades.

Mõned valgete luidete seentest on väga haruldased. Näiteks liivliudik (Peziza ammophila, fotol ilma kübarata), mida on seni leitud vaid Pärnu lähistelt Valgerannast. Tema peaaegu üleni liiva mattunud viljakeha koosneb 3-5 cm pikkusest juurt meenutavast ebajalast ja 2-6 cm laiusest kahvatupruunist apoteetsiumist, mis algul on pallikujuline, siis ümara avaga tipuosas, hiljem kausikujuline, servad kolmnurkseteks hõlmadeks lõhenenud.