Kuu loom - vihmauss

Rainer Kerge

Kui kõik maisamaal elavad loomad kokku koguda ja liigi (mõnel puhkul ka perekonna või sugukonna) kaupa üle kaaluda, selguks, et kõige kaalukamad elukad on… vihmaussid. Vaid mõne grammi raskused loomad löövad kogukamaid massiga.

Sugulased

Vihmaussid kuuluvad klassi Oligochaeta - väheharjasussid, võrreldes hulkharjasussidega (Polychaeta) on neil harjaseid üldjuhul vähem ja hõredamalt.

Kui palju väheharjasusse kokku on, ei tea päris täpselt keegi. Üle kolme tuhande liigi kindlasti, võibolla et koguni neli-viis tuhat liiki. Enamik väheharjasusse elab mullas. Vaid kolmandik sellesse klassi kuuluvatest loomadest eelistab elupaigana veekogusid, enamasti mageveelisi.

Vihmaussi lülistunud keha igal lülil on neli paari harjaseid, mis enamasti paiknevad kella numbrilauga võrreldes kahe, nelja, kaheksa ja kümne kohal.

Harjased aitavad vihmaussidel roomata ja ennast oma käikudes kinni hoida. Kui panna vihmauss paberile, võib selgelt kuulda krabinat, mida harjased liikudes tekitavad.

Kui pooleldi mullast välja ulatuvast vihmaussist kinni haarata ja üritada teda lagedale sikutada, klammerdub ussike harjastega mullatükkide külge ja läheb sageli pigem pooleks, kui ennast tõmbajale kätte annab. Pooleksminemine pole vihmaussile just teab kui suur õnnetus - peapool suudab puuduva tagakeha ajapikku taastada.

Sugukonna Lumbricidae - vihmauslased - esindajaid elab Eestis kuraditosina jagu liike. Raamatute põhjal on tuntuim harilik vihmauss (Lumbricus terrestris), kes võib ennast hästi pikakas venitades küündida paarikümne sentimeetri pikkuseks ja kokku pressides olla kuni sentimeeter jäme.

Inimtegevusega kohastunuim ja seetõttu Eestis levinuim vihmauss on harilik mullauss (Aporrectodea caliginosa).

Ühiselamu

Suur osa maapinnast on tõeline loomade ühiselamu.

Vihmaussid jagavad väärt elupaika, mulda, paljude naabritega. Ja naabrid on tihti esindatud kümneid kordi arvukamalt kui vihmaussid. Kui korraldada elanike loendus ühes ruutmeetris mullas, võib sealt leida lugematul hulgal (sageli sadu tuhandeid) ümarusse, lestalisi, keriloomi, rääkimata ainuraksetest. Vihmaussid keskmiselt mõnekümne kuni mõnesaja isendiga ruutmeetri kohta pole seega kaugeltki kõige arvukamad mullaelanikud, küll aga kokkuvõttes kõige kaalukamad.

Mullasööja

Maapinnal on vihmaussid üpris kohmakad. Seevastu mulda kaevatud tunnelis, kus nad saavad kogu kehapinnaga ümbritsevatest uruseintest kinni haarata, liiguvad nad päris vilkalt. Uue käigu "puurimine" on muidugi aeganõudev töö.

Roomata saab vihmauss ringlihaste ja pikilihaste koostöö tulemusena. Ringlihased lubavad ussil ennast peenikesena ettepoole välja venitada, pikilihaste toimel uss jämeneb ja tõmbab tagaosa eesmisele järele.

Mullas liikumise teeb lihtsamaks vihmaussi limane nahk, mis aitab tal ennast paremini läbi mullaosakeste libistada.

Vihmaussid liiguvad mullas seda süües. Taimejäänused ja muu toitev kraam seeditakse läbi, söögiks kõlbmatu muld tuleb tagantpoolt jälle kenasti välja. Lisaks mullas leiduvale toidule võib vihmauss tirida oma käikudesse ka maapinnal olevaid rohukõrsi ja lehti.

Kui vihmauss on oma käike meisterdades mullapinnale jõudnud, jäävad käigu ava tähistama tootemisambale sarnanevad mullatükikeste kuhjad ehk koproliidid: vihmaussi soolt läbinud mulla hunnikuke. Lihtne on koproliite märgata varakevadel, kui taimed veel ei kasva, maa on aga juba piisavalt sulanud, et vihmauss sellest läbi tungida suudaks.

Mullas liikudes segab vihmauss mullakihte. Kobestatud ja peenestatud mulda pääsevad hapnik ja vesi lihtsamalt, samuti kergendab vihmaussi töö taimejuurte edasitungimist.

Vihmapelgur

Pärast vihma võib maapinnal näha tervet armeed vihmausse. Loomad on roninud maapinnale hingama, sest mullas on sel ajal liiga umbne.

Vihmauss hingab kogu kehapinnaga ja enamasti leidub mulla poorides piisavalt tema eluks vajalikku õhku. Lahustunud hapnikku on ka vees, aga suure osa vihmavee hapnikust võtab muld kohe ära ja üleujutatud käikudes jääb hingamisainet vihmaussile väheks.

Maapinnal ukerdavad vihmaussid on kerge saak lindudele, sisalikele, madudele, konnadele ja siilidele. Mullas ohustavad nende elu vaid mutid.

Muti lähenemist tunnevad vihmaussid enamasti juba kaugelt. Just nimelt tunnevad: meeleelundiks on vihmaussil terve keha. Vihmauss tajub hästi valguse ja temperatuuri muutumist, puudutusi ja maitset.

Pisispere

Vihmaussid on mõlemasoolised loomad. See tähendab, et igal vihmaussil on nii emas- kui isassuguorganid. Need paiknevad peapoolsetes kehalülides.

Paaritumisel vahetavad vihmaussid vaid seemnerakke, mis kogutakse seemnehoidlatesse.

Kahekümnendail-kolmekümnendail kehalülidel on vihmaussil 4-6 lüli pikkuselt eriline paksem ala - vöö. Vöö üleasnne on eritada sekreeti, mis moodustab kookoni munade kaitseks.

Munemise alguses eritab vöö enda ümber muhvitaolise limakogumi. Sellest muhvist hakkab vihmauss tagurpidi välja ronima. Kui muhv liigub mööda kehalülist, kuhu avanevad munajuhad, poetatakse kookonitoorikusse munarakud. Veidi hiljem libiseb muhv mööda seemnehoidlatega kehalülidest ja muhvi satuvad spermatosoidid.

Üle pea tõmmatud muhvi otsad tõmbuvad kokku ja tekib sidrunitaoline kookon. Ühes kookonis areneb harilikult üks kuni paar-kolm muna. Kookonist väljunud vihmaussid on oma vanemate sarnased, ainult et tibatillukesed.

Eestis elab 13 liiki vihmausse, üks neist on harilik vihmauss Lumbricus terrestris

Harilik vihmauss

Pikkus: kuni 15-20 cm

Läbimõõt: kuni 1 cm

Kaal: keskmiselt 5 g

Eluiga: ~ 5 aastat

Hõimkond: rõngussid Annelida

Klass: väheharjasussid Oligochaeta

Sugukond: vihmauslased Lumbricidae

· Kehalülisid on väheharjasussidel mõnest paarisajani.

· Vihmauslaste sugukonnas on umbes kakssada liiki.

· Väheharjasusse on Eestis leitud üle saja liigi, oletatakse, et neid peaks olema poole rohkem.

· Vöö asukoht on liigitunnus.

· Soodsates tingimustes võib ühel ruutmeetril olla tuhatkond vihmaussi.

· Puurmanis on ühel hetktaril elavate vihmausside kogukaaluks arvutatud 0,8 tonni.

· Suvel suure kuivaga ronib harilik mullauss umbes poole meetri sügavusele, keerab ennast puntraks, mille ümbritseb limakapsliga, ja elab sedasi ebasoodsa aja üle.


Joonistus: Kristi Jaanus