Eesti looduskaitse algusest ja arengust XX sajandil 2

Kalev Sepp

vt. ka 1. osa

JÄTKUVALT KÕRVUTI - ÜRGNE JA TEHISLIK … ENERGIAMOGULITE PIMESI KUMMARDAMINE TOOB KAASA MÄRGALADE JA ÜRGMETSADE VALIMATU HÄVITAMISE.EESTILE AJALOOLISELT OMANE HAJUS ASUSTUS JA LOODUSLIKUD EELDUSED SOOSIVAD IGATI TOOTMISE HAJUTAMIST.

Kriitikaalusest tööandjaks

Terve pika sajandi on püsinud erimeelsused nii looduskaitsjate ja majandusringkondade kui looduskaitsjate ja kohalike elanike vahel. Tegelikult ei ole looduskaitse endast kunagi kujutanud pingevaba akadeemilist tegevust - enamik looduskaitselisi ettevõtmisi sisaldab juba eos vastuolu kellegi majandushuvidega. Polnud juhus, et ka Eesti esimese kaitseala loomine Vaikal tekitas paksu verd looduskaitsjate ja kohalike elanike vahel (kehtestatud piirangud linnumunade korjamisel tundusid ebaõiglastena, kuna kahandasid põliselanike elatusallikaid ja sissetulekuid). Samalaadsed konfliktid korduvad ning näitavad just viimasel kümnendil kasvutendentsi.

Looduskaitseideede ja majandusringkondade huvide erinevused viivad kurbtihti väiksemate-suuremate hõõrumiste, pingeliste vastasseisude või isegi lahinguteni. Teravaimad looduskaitsjate ja nende vastasleeri kokkupõrked on suurejooneliselt sõdadeks ristitud. 20. sajandi Eesti looduskaitse kronoloogiat jäävad ilmestama soode- ja fosforiidisõda, mis mõlemad lõppesid õnneks looduskaitsjatele meelepäraselt. Soode ulatuslik kuivendamiskava kutsus esile laialdase poleemika ja kulmineerus 1981. aastal 28 riikliku sookaitseala moodustamisega. Selleks ajaks oli looduskaitse arengus jõutud tänuväärsele äratundmisele, et kaitset väärivad mitte üksnes silmailu pakkuvad maastikud ja objektid, vaid kõik väärtuslikud biotoobid. Järgnevate kümnendite looduskaitses on see suund oluliselt süvenenud. Ei maksa sinisilmsust teeselda: paljud ebavõrdsed võitlused seisavad alles ees. Potentsiaalseid, juba praegu hõõguvaid konfliktikoldeid on mitmeid: kevadsuvine raiekeeld metsas, energiamonopoli jätkuv kummardamine, mis, tahame või mitte, viib väärtuslike märgalade hävimisele Kirde-Eestis, transpordi infrastruktuuri sõlmpunktide rajamine kaitsealade lähedusse (Undva sadam) jne.

Kahjuks paljude jaoks ei ole looduskaitsja enam üllaste ideede kandja, vaid omandivabadust piirav vihatud represseerija. Hetkel on looduskaitsjad pinnuks silmas kaitsealadel maad omavatel inimestel. Esmajoones neil, kes tegelikult elavad mujal ning kelle vahetu ja sisuline side kodukohaga on ammu kadunud. Looduskaitsjate "süül" ei saa maaomanikud näiteks endale meelepäraselt metsa laastada ning seda rahaks teha.

Totaalsest karistamatusest tulenev üleolev suhtumine süveneb ja võimendub esmajoones protestijate endi lünkliku loodushariduse tõttu, aga umbusaldamiseks annavad põhjust ka ebapiisavad riiklikud looduskaitsemeetmed. Tasapisi hakkab mõnel kaitsealal olukord siiski muutuma. Näiteks Matsalu looduskaitsealast on saanud piirkonna valdade talunikele suurim tööandja. Inimestel on kaitseala valitseja usaldamiseks reaalne alus, kuna lepingud tuginevad kaitseala riiklikult kinnitatud kaitsekorralduskavale ja iga-aastasele riigikassast laekuvale rahale. Maaomanike ja -kasutajatega sõlmitavad kindlasuunalised looduskaitselepingud poollooduslike koosluste (ranna- ja puisniitude) hooldamiseks ning muude keskkonnasõbralike tegevuste (hekkide istutamise, teepervede korrashoiu jne.) arendamiseks peaksid lähiajal kujunema üheks tähtsamaks ja mõjuvamaks looduskaitseliseks abinõuks.

Erahuvi või riigi ja rahvaste asi?

Looduskaitse institutsioonide arengut saab vaadelda kolme perioodi või vormina: ühiskondlik ehk vabatahtlik, riiklik ja rahvusvaheline. Eestis tähistab selle protsessi algust Loodusuurijate Seltsi (LUS) moodustamine 1853. aastal. "Riikliku-eelsest" ajajärgust tuleb kindlasti esile tõsta ka Saaremaa Loodussõprade Seltsi asutamist (1913) ja tegevust Aristokli Hrebtovi eestvedamisel. 1920. aastast alates etendas loodushoius silmapaistvat osa Tartu Ülikool ja selle juures tegutsev LUS-i looduskaitsesektsioon eesotsas aktiivsete liikmete Johannes Piiperi, Andres Mathieseni ja Fedor Buchholtziga.

Iseseisvunud Eesti riigi jõukuse suurenedes sai looduskaitsest valitsemis- ja haldussüsteemi oluline osa: loodi looduskaitse, jahipidamise ja metsakasutuse reeglistik ning seda kontrollivad ametikohad. Esimese looduskaitseseaduse järel muutus loodushoid huvigruppide ning akadeemiliste asutuste eri- ja erahuvist riiklikuks tegevuseks. Esimeste riiklike instantsidena väärivad tähelepanu Looduskaitse Nõukogu (esimees prof. Teodor Lippmaa) ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag. Peeter Päts). Pärast teise looduskaitseseaduse vastuvõtmist, mis laienes ka turismile ja kodukaunistamisele, nimetati vastav valitsemisasutus Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks. 1936. aastal astuti sõjaeelses Eestis praktilise loodushoiu seisukohast küllap kõige olulisem samm, - esimese riikliku looduskaitseinspektorina alustas tööd dr. Gustav Vilbaste, kelle juhtimisel arendati välja üleriigiline ja kohtadel hästi toimiv looduskaitse usaldusmeeste võrk.

Pärast II maailmasõda kulus hulk aastaid, enne kui jätkus ühiskondlike looduskaitseorganisatsioonide ja vastavate riiklike struktuuride vahepeal katkenud tegevus. 1955. aastal asutati Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon (esimene esimees prof. Eerik Kumari), mis on suunanud teaduslikku looduskaitsetegevust Eestis kõigil järgnevatel aastakümnetel. Komisjon alustas ja juhatas Eesti punaste raamatute väljaandmist. Esimene punane raamat koostati neljas eksemplaris aastatel 1976-1979. Põhisisult sama, aga populaarsemas vormis ja arvestatava tiraaþiga punane raamat ilmus 1982. aastal, koostajaks Eerik Kumari. 1988. aastal kinnitatud nn. teise punase raamatu liikide nimekirjad läksid küll käibele, kuid kavandatud raamat ise jäi lõplikult valmimata. Kolmas, praegu kasutusel olev punane raamat, ilmus 1998. aastal ja seda toimetas Villu Lilleleht.

1958. aastal loodi esimene üliõpilaste looduskaitseorganisatsioon - Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, mille kauaaegne juhendaja oli Jaan Eilart. Omaette fenomenina väärib esiletõstmist Eesti Looduskaitse Seltsi (algataja J. Eilart 1966. a.) tegevus looduse ja kultuuripärandi kaitsel. Kuna selts oli ainuke mittepoliitiline ühiskondlik organisatsioon tolleaegses Eesti NSV-s, siis muutus see peagi rahvusromantilise värvinguga ülimalt populaarseks mõttekaaslaste ühenduseks.

Riiklike institutsioonide nimetustes on sõna looduskaitse osakaal pidevalt vähenenud: Eesti NSV Looduskaitse Valitsus (1957), Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus (1962), Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium (1966), Eesti NSV Riiklik Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee (1988), mis reorganiseeriti Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumiks 1990. aastal. Tänaseks on looduskaitseosakond üks paljudest keskkonnaministeeriumi allüksustest.

1990. aastatel hakkas ühiskondlike loodus- ja keskkonnakaitse organisatsioonide arv Eestis plahvatuslikult kasvama, asutati ca 100 seltsi, fondi jms. Nimetagem neist Eestimaa Looduse Fondi (esimene esimees Rein Kuresoo) ja Eesti Kaitsealade Liitu (esimees Arne Kaasik, tegevjuht Teet Koitjärv). Looduskaitseideede eest võitlejatena on üha aktiivsemaks muutunud mitmed erialaorganisatsioonid: Eesti Ornitoloogia Ühing, Eesti Pärandkoosluste Kaitse Ühing jpt.

Brüsseli noodid ja kodune taktikepp

Taasiseseisvumise järel hakati Eestit rahvusvahelises looduskaitsealases suhtlemises arvestama kohe võrdse parterina. Algas rahvusvaheliste suhete tormiline areng: Lahemaa rahvuspark sai Euroopa Loodus- ja Rahvusparkide Föderatsiooni ning Balti Rahvusparkide Assotsiatsiooni liikmeks, Eesti Kaitsealade Liit ja Eestimaa Looduse Fond võeti vastu Maailma Looduskaitseliitu (IUCN) , Lahemaa rahvuspargi eestvõttel asuti koostama iga-aastaseid Eesti ja Soome looduskaitsekoostöö protokolle, Matsalu looduskaitseala taastas oma staatuse Ramsari alana jne.

Tänaseks on Eesti ühinenud peaaegu kõigi tähtsamate rahvusvaheliste looduskaitselepetega: Berni konventsiooni ehk Euroopa looduskaitselepinguga, Washingtoni ehk CITES-i konventsiooniga (kaitseb kaubitsemisest ohustatud taime- ja loomaliike, reguleerides nende sisse- ja väljavedu), Ramsari konventsiooniga (ohustatud märgalade kaitseks), bioloogilise mitmekesisuse ning UNESCO maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga. Üha aktuaalsemaks muutub Euroopa Liidu linnu- ja loodusdirektiivide elluviimine Eestis. Brüsseli nootide järgi tuleb kohe-kohe välja valida Natura 2000 alad, millega anname oma panuse ohustatud liikide ja elupaikade säilitamisse Euroopas. Paraku ohustab kaugelt kostva ühekülgse meloodia pimesi järgimine meie koduse loodushoiu pikaajalisi traditsioone. Rohkem kui euronäpunäiteid vajame kohalikku dirigeerimistarkust, mis lähtuks esmajoones Eesti enda rikkalikest kogemustest ja loodusrahvale omastest tõekspidamistest. Rahvuspiire hägustaval 21. sajandil võime ka edaspidi häbenemata eeskujuks võtta eelnenud sajandil nii Eestis kui Euroopas aset leidnud looduskaitselist ja koduloolist liikumist, mis kujutab endast rahvusliku kultuuri ja identiteedi säilitamise ühte käegakatsutavamat võimalust.

20. sajand jääb tähistama paljude looduskaitseliste tegevuste algust Eestis: esimene kaitseala, esimene looduskaitseseadus, esimene rahvuspark, esimene punane raamat, esimene ratifitseeritud looduskaitsekonventsioon. Seda loetelu võiks jätkata veel ja veel. Väga tahaks uskuda, et ka uus sajand leiab Eestist novaatorlikke looduskaitseideid, mida saadab epiteet esimene, ning jätkuvad tegevused, mis ei anna põhjust kasutada sõna viimane.

Autor tänab artikli koostamisel saadud nõuannete eest Ann Marvetit, Teet Koitjärve ja Jaak Tambetsit.