Eesti looduskaitse algusest ja arengust XX sajandil (1)

Kalev Sepp

Taara tammikutest klassikalisse looduskaitsesse

Looduskaitse ei ole Eestis üleöö sündinud: paljud loodushoidlikud tavad ja tõekspidamised pärinevad otseselt rahvausundeist. Eestlaste uskumuste üks veetlevamaid jooni oli just sügav ja ehe loodustunnetus koos teesklematu austusega looduse vastu. Neid tõekspidamisi ja loodusega koosolemise tarkust anti edasi põlvest põlve läbi sajandite. Varajase looduskaitse ilminguks võib lugeda looduslike rituaalipaikade säilitamist mäletamata aegade tagant. Paljud puud, metsasalud, kivid, allikad, jõed, järved ja pangad olid eestlaste jaoks pühad ja puutumatud.

Looduskaitse teise etapi algus - aeg, mil loodusvarade kasutamist esmakordselt piirata püüti - ulatub tagasi 13. sajandisse. 1297. aastal keelas Taani kuningas Erik Menved metsaraie neljal Tallinna lähedal paikneval saarel. Järgnevate sajandite jooksul kehtestasid võõrvalitsejad Eesti territooriumil veel mitmeid jahi- ja kalapüügipiiranguid, samuti ehituspuude raiekeelde ning nõudsid mõnede puuliikide (metsõunapuu, tamme, toominga, pihlaka) säilitamist. Kuigi tegemist oli näiliselt pragmaatilise loodusvarade kasutamise ja kaitse korraldamisega, mille puhul tulid pahatihti mängu sätestajate endi omakasulised materiaalsed huvid, aitasid need piirangud kindlasti loodusväärtusi säilitada ning seeläbi väärtustati ka mõistvat ja hoolivat suhtumist loodusesse.

Kahte esimest etappi looduskaitse arengus võib käsitleda klassikalise looduskaitse eelse ajajärguna. Kolmas arenguetapp algas klassikalise looduskaitse ideede jõudmisega Eestisse. Akadeemiliste ringkondade eestvõttel teadvustati nii erakordsete loodusobjektide ja -mälestiste kui ka looduslike alade esteetilist, eetilist, hariduslikku ja usundilist tähtsust kohalikus kultuuris. 1853. aastal asutatud Eesti Loodusuurijate Seltsi õhutusel hakati üha valjemalt rääkima haruldaste taime- ja loomaliikide ning tähelepanuväärsete eluta looduse objektide kaitse vajadusest. Nimetagem siin K. E. von Baeri uuringuid Peipsi kalavarudest nende säästliku kasutamise huvides või Gregor Helmerseni ettekannet rändrahnudest kui unikaalsetest jääaja "ürikutest" ja nende kaitsmise tähtsusest.

Võib julgelt väita, et 20. sajandi lävel oli teadlik ja eesmärgikindel looduskaitse oma koha Eestis leidnud. Uudsed, Lääne-Euroopast pärinevad klassikalised looduskaitseideed võeti omaks eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadusliku tegevuse mõjul. Maarahvani jõudsid loodushoiuideed ka kirjasõna kaudu, näiteks O. W. Masingu, F. R. Kreutzwaldi, J. W. Jannseni ja C. R. Jakobsoni vahendusel. Järgnevalt vaatleme, kuidas on looduskaitse mõiste ja ideed, s.h. rõhuasetused, eesmärgid, meetmed ning institutsioonid möödunud sajandi jooksul teisenenud.

Rudorffist Kumari kaudu säästva arenguni

Looduskaitse mõiste võttis Euroopas kasutusele 20. sajandi künnisel saksa loodushoiu suurkuju Ernst Rudorff. Tema idee järgi tuli kaitsta mitte ainult üksikuid loodusmälestisi, vaid ka suuri maa-alasid. Tagantjärele on seda teaduslikult põhjendatud looduskaitsesuunda hakatud nimetama klassikaliseks looduskaitseks.

Looduskaitse mõiste mahtu ja sisu on aegade jooksul nii maailmas kui Eestis väga erinevalt käsitletud. Siin seostati juba sajandi esimesel poolel looduskaitsega suuresti ka loodusressursside kaitset (ravimuda kaitsealad, kaitsemets jpm.). 1950. aastatel ja järgnevatel dekaadidel muutus looduskaitse mõiste veel mahukamaks. 1960. aasta "Looduskaitse teatmikus" pakub Eerik Kumari välja järgmise definitsiooni: "Looduskaitse all mõistetakse abinõude süsteemi, mis on rakendatud majanduslikku, teaduslikku, üldkultuurilist või esteetilist tähtsust omavate maa-alade või looduslike objektide säilitamiseks, taastamiseks ja ratsionaalseks kasutamiseks praeguste ja tulevaste inimpõlvkondade hüvanguks". Koguteos "Looduskaitse" aastast 1973 annab lühema, kuid veelgi uljama ja laiema määratluse: " Looduslike varude mõistlik kasutamine ja kaitse praeguste ja tulevaste inimpõlvede huvides - see on looduskaitse deviisiks". Mõlemad mõisteseletused rõhuvad prohvetlikult tänase keskkonnakaitse võlusõna säästva arengu põhisisule - loodusvarade kaitsele tulevaste inimpõlvede heaolu nimel. Ärgem unustagem, et need tähelepanekud pärinevad ajast mitukümmend aastat enne ülemaailmse säästva arengu buumi puhkemist!

1960-ndatest alates hoogu kogunud keskkonnakaitse on viimastel dekaadidel looduskaitsega tihedalt läbi põimunud. Nende kahe mõiste piiride, sisu ja mahu üle on palju vaieldud. Reakodanikule on sedalaadi vaidlusel pelgalt teoreetiline tähendus - talle on esmatähtis, et säiliksid tervislik elukeskkond ja loodusväärtused. Kuigi 1992. aastal ilmunud "Ökoloogialeksikon" üritab veel kord anda looduskaitse laiapõhjalist definitsiooni "…ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka kasutamise, taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja -hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide säilitamise", on viimastel aastatel looduskaitse pärusmaaks jäänud valdavalt selle klassikaline suund.

Eesti eeskuju ehk tsaari-Vaika ja nõukogude Lahemaa

Looduskaitse arengu kolmandal etapil saab põhikursiks ulatuslike kaitsealade arvukas rajamine. Eestis märgib selle perioodi algust 1910. aasta, mil Riia Looduseuurijate Selts rentis F. E. Stolli nõuandel Kihelkonna pastoraadilt Vaika saared, et luua sinna linnustikukaitseala. Ala asutamisel ning linnustikukaitse tutvustamisel ja edasiarendamisel olid hindamatud Vilsandi majakavahi Artur Toomi teened.

Kuigi esimese looduskaitseseaduse vastuvõtmiseni 1935. aastal puudus Eestis seadusandlik võimalus nn. korralise kaitseala loomiseks, oli selleks ajaks ühiskondlike ja riiklike organisatsioonide algatusel ja toel siiski rajatud mitmeid kaitsealuseid territooriume (Abruka, Vaika saared, Harilaid, Kastre-Peravalla jt.). Looduskaitseseaduse kehtestamise järel astuti suur samm edasi ning asuti välja arendama kaitsealade süsteemi kui tervikut. 1940. aastaks, mil Eesti looduskaitse euroopalik arengutee vägivaldselt läbi lõigati, oli riiklikusse looduskaitseregistrisse jõutud teha 549 sissekannet. Moodustatud oli 47 kaitseala, kaitse alla võetud üle 200 üksikobjekti (valdavalt põlispuid ja rändrahne), 80 parki ja arvukalt kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti.

Sisepoliitiline sula NSV Liidus võimaldas 1950. aastate keskel looduskaitsest taas julgemalt rääkida. Tänu iseseisvuse ajal kordasaadetule osutusid Eesti looduskaitsekogemused suunaandjateks terves tollases suurriigis. 1957. aastal vastu võetud seadus "Eesti NSV looduse kaitsest" andis viimaks ka juriidilise aluse kaitsealade rajamiseks ja võimaldas sunnitud pausi järel loodusobjektide kaitse alla võtmist jätkata.

Tänu paljude entusiastide (M. Aruja, J. Eilarti, E. Kumari, H. Luige, F. Nõmmsalu, V. Ranniku, H. Tederi, V. Tellingu, V. Voore jpt.) ettevaatavale tegutsemisele jõuti Eesti looduskaitses 1970. aastatel tulemusteni, mis omasid kaalu ka muu maailma silmis. Eraldi esiletõstmist väärib 1971. aastal asutatud Lahemaa rahvuspark, mis oli esimene sellelaadne kaitseala terves NSV Liidus ja on järgnevate aastakümnete jooksul unikaalse külastusobjektina pakkunud loodus- ja kultuurielamusi nii eestlastele kui arvukatele välisturistidele.

Palju ja poolvalmis - antireklaam loodushoiule

1980. aastatel loodi kõigis tollastes rajoonides innukalt uusi kohalikke kaitsealasid. Paraku täpset arvestust nende üle ei peetud ja seetõttu oli ülevaade kaitsealuste alade arvust ja pindalast lünklik. Alles hiljem on täpsustatud, et Eesti taasiseseisvumise ajaks oli kirjas üle 400 kaitseala, millest 59 olid riikliku ja ca 330 kohaliku tähtsusega. Kahjuks sai rajatud looduskaitsealade võrk oma ülesandeid täita vaid osaliselt, kuna tihtipeale jäid ähmasteks kaitsealade funktsioonid ning ebaselge ja puudulik oli ka nende õiguslik alus. Kaitsealade korrektsele administreerimisele ja vajalike kaitsemeetmete rakendamisele pöörati moodustamistuhinas liialt vähe tähelepanu.

Väärtuslike alade säilimisel pole kindlasti ülearune tähtsustada ka looduskaitseväliseid tegureid. Näiteks Eestis võiks paradoksaalsel kombel kiita võõrvõimu piirivalvet, kes okupatsiooniaastatel piiras küll rangelt lihtkodanike juurdepääsu märkimisväärsele osale mererannast ja saartest, aga aitas seeläbi säilitada nende alade looduslikkust.

Taasiseseisvumise järel käivitunud maa- ja omandireform tõstsid looduskaitse mõneti tahtmatult ühiskonnaelu keskmesse. Üleöö osutusid kaitsealused alad tihti eramaadel asuvaiks. Täistuure võtvate reformide kiuste suudeti Eestimaa Looduse Fondi initsiatiivil viimasel hetkel (1993. aastal) moodustada veel kolm uut rahvusparki - Karula, Soomaa ja Vilsandi -, mis tõtt öelda olid pigem olemasolevate kaitsealade laiendused.

Lõpututeks erimeelsusteks õigusjärgsete maaomanike ja looduskaitsjate vahel oli tee lahti ning õiguslik reguleerimatus üha süvendas lahkhelisid. Vastuolude kõrvaldamisel ei saanud enam toetuda ei 1957. aasta nn. kolmandale looduskaitseseadusele ega ka 1990. aasta seadusele "Eesti NSV looduse kaitsest", vaid tuli täiesti teistel alustel koostada uus - "Kaitstavate loodusobjektide seadus". 1994. aastal vastu võetud seadus peaks reguleerima kaitsealusete objektide liigitamist ja kaitsekorraldust, samuti sätestama maaomanike õigused ja kohustused jms.

Päranduseks saadud kaitsealade "saaga" ei ole ometi lõppenud. Igati kaasaegne ja üllastel eesmärkidel koostatud seadus on vallandanud uute probleemide ja küsimuste laviini. Vaevalt leidub Eestis praegu inimest, kes teab looduskaitseseaduse elementaarseks rakendamiseks kuluvat aega ja kogumaksumust ning julgeb seda ka välja öelda. Vaid umbes kolmandikul Eesti 320 kaitsealast on tänaseks ametlikult kinnitatud kaitse-eeskirjad, mis peaksid sätestama kaitseala piirid, vööndid, keelud, kohustused ja suhted maaomanikega. Toimiv kaitsekorralduskava on ainsana Matsalu looduskaitsealal. Kui paljude maaomanikeni on jõudnud reeglitekohaselt vormistatud kaitsekohustuse teatis? Kui palju läheb maksma rahvusparkide ja looduskaitsealade kaitsekorralduskavade elluviimine? Vastust teab vaid… Muiga või muretse, need küsimused vajavad kiiret lahendamist, sest halvasti funktsioneeriv kaitseala on parim antireklaam looduskaitsele.

Totaalne tähendab ka targalt

20. sajandi looduskaitse üheks kandvamaks ideeks nii Eestis kui Euroopas kujunes eelkõige kaitsealade loomine. On kurb tõsiasi, et ühelt poolt kaitsealade arv ja nende osa riigi pindalast pidevalt kasvab, kuid ometi suureneb samaaegselt ka ohustatud taime- ja loomaliikide arv ning paljude liikide seisund on oluliselt halvenenud.

Kuigi Eestis ei saa kaitsealade võrgustiku puhul veel nii pea rääkida nende rahuldavast funktsioneerimisest, võib lähiaastateks prognoosida juba järgmist kaitsealade loomise lainet. Seaduse paragrahvide tuge ootab metsakaitsealade võrgustik, pikenemas on Ramsari ja tähtsate linnualade (IBA alad) nimekirjad, ettevalmistusfaasis on linnu- ja loodushoiualade (Natura 2000) väljavalimine ja nende kaitse seadustamine.

Kaitsealade arvu ja pindalaga uhkeldamine on selgelt lühinägelik. Kuigi kaitsealad tuleb panna võimalikult kiiresti ja paremini teenima looduskaitse eesmärke, peame lisaks sellele tagama looduskaitse sihtide saavutamise ka väljaspool kaitselasid. Valikut pole: tuleb rakendada nn. totaalset looduskaitset, mis ongi saamas kaasajal põhisuunaks. Looduskaitseideid on arukas juurutada ka majandussektorites, näiteks metsanduses, põllumajanduses, transpordis jm., samuti peaks nendega rohkem arvestama ruumiplaneeringutes. Totaalne looduskaitse eeldab ka inimeste endi väärtushinnangute muutumist - kohalik tooraine on parem kui kõiksuguste maaletoojate pakutav, hajusad tootmissüsteemid on pikemalt ette vaadates säästlikumad kui kontsentreeritud süsteemid.

vt. ka 2. osa