Loodusesse, kuhu mujale...

Ago Ruus

Kogu elu olen salvestanud pilte - filmile, videosse, mällu... Enamasti ikka liikuvaid pilte. Filmioperaatorina olen loonud pildijutte (mis see film muud on kui piltjutustus), jäädvustanud dokumentaalkaadreid elust ning kujundanud etteantud käsikirjade järgi mängufilmide silmaga tajutavaid maailmu. Seda kõike enamasti ikka koos kaasloojate - rezhissööride, kunstnike, stsenaristide, näitlejate, grimeerijate, kostümeerijate ja veel paljude teistega, kelle ühistööna linateos lõpuks valmis saab. Paljude kaastegijate mõtted ja ideed võivad jäädagi sõnadeks käsikirjas ja joonisteks kavanditel, kui operaator ei jäädvustaks tulevase filmi ideekogumit kaadrite kaupa filmilindile (tänapäeval üha enam ka videolindile). Loomulikult ikka peadirigendi - rezhissööri - käe all.

Olen vahel mõelnud, et kes ma siis olen? Kas käsitöölisest käsutäitja, nupule vajutaja või siiski looja, pildimaailmade "maaletooja"? Nii üks kui teine? Filmitegemise masinavärgis, kus oma mina tuleb tihtipeale ühiste eesmärkide nimel alla suruda, tekib hingesopis mõnikord vajadus olla i s e - vaba ja piirideta. Siis laenangi sõbralt "fotoka" ning mõned objektiivid või pühin vanalt Zeniidilt tolmukorra, ja lähen. Loodusesse, kuhu mujale...

Nendel omaette veedetud hetkedel sündinud pildid on mulle pakkunud vahest enamatki kui filmitöö. Loomis- ja nägemisrõõm, leidmis- ja avastamiselevus toovad elamusi, mis annavad jõudu ning kosutavad hinge. Imelisest tundest, mis saadab looduse pildistajat, on selle ajakirja veergudel kirjutatud kaunimalt ja täpsemalt, kui mina seda oskan.

Ent üks tähelepanek siiski: viimastel aastatel olen üha sagedamini leidnud end fotoaparaadiga uitamas ja saanud neilt retkedelt toodud piltidest hiljem üha tihedamini ka hingejõudu. On see märk millegi tabamisest? Kas olen mina leidnud pildi või hoopiski pilt minu - see küsimus jääbki vastuseta.

Pöördel olev foto on tehtud aasta tagasi Saaremaal dokumentaalfilmi "Varjupaik" võtete ajal. Need tõupuhtad eesti hobused kuuluvad Jaan Roodale. Nad elavad suurema aja aastast tabuunina vabalt looduses, pügades ja ilmestades Jõempa karjamaid, ning saavad seal väga hästi hakkama.

Nad on teel… Vastu loojangule? Kas leiame endas tahet, mõistust ja jõudu aidata ustaval sõbral püsima jääda?