Himaalajas oma mäge otsimas

Kalle Müller

Muudkui lähen. Iga käänaku taga on uus tõus, mis näib kerkivat veelgi jõhkrama nurga all. Kui ma ka kella vaataks, ei annaks see mulle mingitki aimu toimuva isiklikku laadi katsumuse lõpptärminist. Ma tunnen, kuidas fotoranitsa alt higi muudkui voolab ja voolab ning päike ei vaju mäetippude kohal allapoole mitte üks teps. Tänan mõttes tundmatuid nepallasi, kelle usinad käed on mäejalamile kivikamakaid tassinud, et ma nagu üüratut taevatreppi pidi ennast järjekordse külakeseni vinnata jaksaks. Astmed on kõrged ja õhku vähe.

Hingeldamine selja taga sunnib kõrvale astuma - kellelgi on k i i r e m. Klaasistunud pilk paremale: mu jumal, miks peab üks varateismeline laps kandma oma seljas nelja metalljalgadega plekklauda?

Mööduja parkunud pooridest pressib välja higi ning keskendunud ilmest ei suuda ma ka parima tahtmise juures mingeid emotsioone välja lugeda. Aga tema tempo on parem kui minu oma ja varsti näen ainult tema rannasusse silmapiirist kõrgemal kivikäänaku taha kadumas.

On Himaalaja-matka teine päev, aga kõik kolm teame juba, et mööda kiirustanud nooruk ei tarvitse meiega ühel ajal puhkama saada; et kandjate peres sünnivad kandjad; et mägedes, kus peenrad on aasta-aastalt kurnatumad, on kandjaamet tihti ainus elatusallikas; et on hea päev, kui õnnestub mitmekümnekilone korv rihmaga üle lauba toetada ja konarlikule teele üle kuru ja oru asuda.

Sel päeval teenib kandja kaks dollarit.

Sama palju maksavad oma ainsale kandjale eestlased. Hari Krishna on juba kahekümnekuuene ja ta peab seda oma passiga meile kinnitama. Ta kannab vapralt meie varustust ja on enamasti kohal esimesena. Ta köhib, rõõmustab ühtviisi nii palavikurohu kui õlle üle, vatrab üsna arusaadavas inglise keeles ja on nepalipäraselt ülisõbralik. Hari Krishnal on kusagil mägedes hütt, põllulapp, naine ja paar last.

Sherpa on parimais aastais proff, kannab Nike'i päikseprille ja seljakotis isiklikke asju. Tal on kahtlemata igas külas tüdruk. Kui keegi ekspeditsioonist poleks kõrgushaigusesse jäänud, oleks ta aasta varem isegi Annapurnale jõudnud. Aga elu on alles ees ja matkalisi ning päris alpiniste iga aastaga rohkem. Sherpa tabab kiirelt ära, et tema ees või taga ei eksle mitte pretensioonikad ameeriklased või abitud sakslased ja annab tempo vabaks. Pildistage, tundke ennast lahedalt, puhake ja ärge rajalt kõrvale astuge. Kui te kuristikku ei kuku, kohtume järgmisel teeharul...

Mägimatka kaart on asjatundmatule "petukaup". Sentimeetrine kriips tähendab kahetunnist tõusu, peaaegu kõrvuti asuvad külad - päevast matka. Loomulikult oleme lõpuks ses neetud Ulleris (2070 m), mis pärast teed ja putru ja San Miqueli ja dushshi ja pesuvahetust ei ole nii neetud enam midagi. Mäenõlvale pikitud kiltkatusega puumajad, super view guesthouse, 24 hours solar power hot shower, restaurant. Erakordne panoraam. Gaasilambi valgus. Öömaja kambrike on askeetlik oma lauakese ja valge linaga kaetud voodiga. Madratsi pehmust asendab sulgiv magamiskott. Öö tuleb äkki, pärast kaheksat ei oska ilma telerita enam midagi teha. Enne uinumist avastan, et kell Kodu-Eestis on alles viis pärastlõunal. Kojuigatsust ei ole, sääski ei ole, unenägusid ei ole.

Õhtu Ghorapanis (2874 m) on novembri algusele sobilikult jahe ja meenutab, et talviti sajab siin lund. Restoraniomanik tõstab tekiga kaetud laua alla söepanni. Toa keskel koldes põlevad puud. Annapurna poolt ei ole veel kedagi tulemas, teadjad teavad - seal on oktoobri lõpus parim aeg tõusmiseks ning siis on käed-jalad tegevuses.

"Hommikvõimlemiseks" tuleb tõusta kell neli 500 meetrit vertikaalis 45 minutiga. Alguses taskulambivalgel, lõpus hirmuga midagi enneolematut maha magada. Hilineda ei või: päikesetõus Poon Hillil (3210 m) ei viibi sekunditki. Nõnda siis komistades, hingeldades, omaette vandudes, valgenevast taevast hirmu tundes aina ülespoole - jõuan ma ikka õigeks ajaks? Meie ees ja taga on teisigi, kelle fliissärk tormamise käigus selja külge kleepub.

Omadega mäele saades selgub, et päikesetõus tõotab tulla vaid lisaks niigi vapustavale vaatele. Puudu on ehk ainult Everest, aga seda sai nädal varem lennukist nähtud. Seal nad on: Machhapuchhare, Annapurna Üks, Kolm ja Neli, Dhaulagiri... See, mida oodati, tõuseb mägede tagant ja valab kõik üle taevase kuldse kastmega. Meie kõrval kõrges rohus lõdisevad üksteise vastas armunud, jumal teab kust maailma eri otstest saabunud matkajad imetlevad ja pildistavad. Palvelipud plagisevad tuules. Kõik ei jää korraga kaadrisse, kuid mahub meelde. Alles siis, kui päikeseketas tervenisti näha ja Machhapuchhare nõlval aurav lumi esimesi pilvi moodustama hakkab, laseme laudadest klopsitud vaatetorni juures endale termosest kohvi valada. Kõik on nii, nagu olema peab. Isegi Mars ja Snickers on kohal.

Kulminatsioon möödas, läheb tee veel korraks ülespoole, andes laskumisel võimaluse jalutada rododendronimetsas, uidata purretel, laskuda kitsasse kaljulõhesse, kõrvus kostmas kusagil all, ürgmetsa määramatus sügavuses pahisev jõgi. Meile tõusevad vastu kannatajailmelised matkajad, kellest vähemalt osa näib ümbritsevat välumetsa lopsakust mitte märkavat.

Tikhedungas (1525 m) ei pea me vastu ja palume õhtusöögi juurde tuua pudeli XX Extra Strong Nepali rummi, sest üle laua austraallase avatud local wine meenutab nii välimuselt kui lõhnalt ebaõnnestunud lahjat samakat (milleks ta hilisemal testimisel ka osutub). Kakssada grammi kahekümne kahe kraadist rummi on hää. Väsimus kaob, ootamatu lonks paneb ka Hari Krishna silmad särama.

Viienda pudeli tellimisel ei pea krokodillimaa pikk poiss vastu ja küsib, kust me pärit oleme.

Näitan. Seina peal on nagu tellimise peale suur maailma kaart. Selleks hetkeks, kui laul üles võetakse (Yesterday, all my troubles seemed so far away...) ja sherpad pöörast tantsu alustavad, on uueneva Euroopa poliitiline seis ennast ammendanud, kuues rumm joodud ning rahvusvaheline seltskond veendunud, et eestlastest on ikka kahju.

Kaastundlikud kommentaarid hommikuses tualetisabas kinnitavad taas, et maailma rahvad ei tea midagi Maarjamaa poegadest ja tütardest, kelle tervis on parem kui eile, pohmelli pole, ja jätkuv laskumine läbi kirjeldamatult kauni dzhungli tuleb etteaimatavalt nauditav.

Birethanti (1065 m) on nagu naasmine Maale. Pärast harjumist tee, läätse- ja kartulipudru ning harvade munaroogadega (menüü on kogu Annapurna rahvuspargis üks ja seaduslikult kinnitatud) jõuame külla, kus on pagaritöökoda, pank, vaibapoed ja kohvikud, TV ja telefon. Taas tunneme tsivilisatsiooni ahvatlevat lähedust, eriti kui avastame naabrusest vähemalt kolmekümnepealise jaapanlaste turismigrupi. Tõusva Päikese Maa teetseremooniad ja vaipadel istumine on minus alati aukartust äratanud. Aga ma pole isegi oma meeletuimates unedes osanud näha Annapurna aheliku taustal laudlinadega kaetud roostes plekklaudade taga plekktoolidel hommikust söövaid pilusilmi, kes, kui kõhud täis, valged kindad kätte tõmbavad ja vadistades lahkuvad, jättes poolesajale kandjale rõõmu lauad-toolid-telgid-katlad üle järgmiste viie kuru kanda.

Pokhara niiskes ja siiani kanepisuitsuses õhus järvevaadet nautides rõõmustan ikka veel, et jaapanlased pole jõudnud Ullerisse rippraudteed või eskalaatorit ehitada.