Eesti hobune on osa meie looduspärandist

Heldur Peterson

EESTI HOBUNE ON VÄHELDAST KASVU, ÜMARATE VORMIDEGA, HEA ISELOOMUGA JA ILUS

Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel. Eesti hobune on üks oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus.

Arheoloogid on leidnud märke hobuse(kasvatuse) kohta Eesti aladel alates seitsmendast aastatuhandest e.m.a., I aastatuhandel m.a.j. on ülekaalus juba koduloomad. Meie tuntud paleozooloogi Kalju Paaveri arvates oli Baltimaadel leitud ulukhobune tarpanist ja mongoolia ulukhobusest suurem, ligikaudu 140 cm kõrge, Lõuna-Eestis olid nad veidi väiksemad.

Kui pidada tõenäoliseks, et eestlased tulid oma nüüdsesse asukohta Lääne-Siberist, siis võib arvata, et ümberasumine toimus juba kodustatud hobusel ning Eesti alal leitud ulukhobust ei kodustatud, vaid algul isegi kütiti.

Mitmed allikad väidavad, et Soome lahe äärde asumisel rakendasid eestlased ja soomlased sõiduks hobuseid saani ette (suvel kasutati veeteid). Hiljem hakati ratsutama ning seal, kus teeolud võimaldasid, juba vankriga sõitma. Valjad ja suulised olid tuntud varem kui sadul.

Ihaldatud eesti hobune

Esimesed kirjalikud teated Eestimaa hobuste kohta on pärit XI sajandist kuulsalt maadeuurijalt Adam v. Bremenilt, kes oma reisikirjeldustes kiidab eestlasi kahe asja, kullarikkuse ja heade hobuste eest.

Kaasani Ülikooli Eesti päritolu professor C. Blumberg kirjutas 1887. aastal oma raamatu "Eesti hobune" sissejuhatuses: Niipalju on meil teada, et eestlastel 12. aastasajaks, s.o. sel ajal kui sakslased meie maale tulivad, palju häid hobuseid oli. Läti Hendrik kiidab oma ajalooraamatus Saaremaa hobuseid. Vanad eestlased ei läinud millalgi ilma hobuseta sõtta.

Väga palju on legende eestlaste (saarlaste) dessantidest naaberaladele Rootsi jm., kiired ja väledad hobused võeti kaasa viikingilaevadele sarnastes paatides. Veelgi rohkem on legende eesti hobusest muistses vabadusvõitluses 13. sajandil.

Läti Hendriku järgi on lõuna poolt võetud ette sõjaretki, et saada Eesti alalt vastupidavaid ja kiireid hobuseid. Ka ristirüütlid oskasid hinnata eesti hobuse häid omadusi, mida näitab 1223. aastal sooritatud rännak Asti (Burtneki) järvelt Tartusse mitte kohmakatel ristirüütli, vaid väledatel ja vastupidavatel eesti hobustel.

Keskajal rakendati põllutöödel hobuseid rohkem Lõuna-Eestis, kuna Lääne-ja Kesk-Eestis olid selleks peamiselt härjad.

Legend kuldsest rootsi ajast räägib, et Rootsi kuningas olla pärast seda, kui ta oma hobune surma saanud, ratsutanud Narva all eesti hobusel ja kiitnud seda.

Eesti hobuseid on kasutatud paljude teiste tõugude parandajana. Liivi sõja ajal küüditati korduvalt nii elanikke kui hobuseid Venemaale. Eesti hobuseid sattus ka Gotlandile, kus nad sealsete hobuste rinnasügavust ja muid mõõtusid suurendasid. Tsaar Peeter I valitsemisajast alates viidi siit hobuseid tõuparandajateks Pihkva, Novgorodi, Tveri, Moskva ning isegi Simbirski kubermangu. 1870. aastail hindas Halle ülikooli (Saksamaa) põllumajandusdoktor prof. C. Freytag eriti kõrgelt eesti hobust kui obi, vjatka, petðora jm. tõugude parandajat.

Parajalt kiire vastupidav ja vähenõudlik eesti hobune oli üks alusepanijaid Vene impeeriumi postiteenistusele ja hinnatumaid lülisid selles. Alles hiljem võttis "postipoisi" rolli enda peale orlovi traavel, kellest sai Venemaa hobuste põhitõug.

Kärme ja visa

Läbi aegade on meie rahvas mõõtnud hobuste kiirust kirikust koju või laadale sõites, rääkimata kõrtsides sõlmitud kihlvedudest, hiljem jõuti ka ametlike võistlusteni.

1860. aastal Toris sündinud kõrb täkk Vapsikas (141 cm kõrge ning 980 naela e. 401 kg raske) vedas 1865. aasta näitusel Riias munakiviteel 358 puudast koormat (vanker maha arvatud); Moskvas, Pariisi maailmanäituse proovivõistlustel 1. sept.1866, kus teeolud olid kehvemad (tuli mäest üles vedada puutelgedega vankrit), jäi tema tulemuseks 200 puuda. Tänu heale esinemisele saadeti Vapsikas 1867. aastal tsaaririigi kulul Pariisi rahvusvahelisele näitusele, kus ta teenis esimese koha eest auhinnaks hõberaha.

19. sajandi teisel poolel on hobuste veojõust ja kiirusest näiteid toonud C. Blumberg: Johansonil oli paar eesti hobuseid, kellega tema ise, kutsar ja veel üks kolmas inimene, ühes reisi kraamiga talvel 14 tunniga Riiast Volmari (Valmiera H. P.) 107 versta sõitsivad, selles aja sees puhati veel 3 tundi. Teisel päeval sõideti jällegi oma 70 versta ära.

Mõned aastad tagasi mõõtsin tori hobuste lihasetoonust, mis oli kõrgem kui kuulsatel ratsa- ja traavlitõugudel. Oletan, et see tuleneb tõu alusepanijast eesti hobusest.

Tori hobuse esivanem

19. sajandi keskpaiku, kui hoogustus talude päriseksostmine, ei vastanud puhastverd eesti hobused enam nõuetele, eriti Mandri-Eestis: taheti tüsedamaid ja tugevamaid veoloomi, sest peremehed suurendasid koorma raskust 30-50 puudani (varem, teoorjuse ajal, võis see olla kuni 20 puuda). Talupojal oli kaks kuni neli hobust ja nad pidid rahuldama peremeest mitmel elualal. Mõisates kasutati aga vastavalt otstarbele erisuguseid loomi: ratsahobustega ratsutati, traavlitega tehti lõbusõitu ja raskeveohobustega hariti maad. Neil aegadel paaritati kohalikke hobuseid raskeveotäkkudega: osa ristanditest õnnestus, suurem osa mitte.

Teadliku hobusekasvatuse algus Eestimaal langeb 1855. aastale, mil Liivimaa rüütelkond otsustas luua hobusekasvandused ning annetas selleks 20 000 rubla. Tsaarivalitsuselt saadi odavale rendile Tori ja Avinurme kroonumõisad ning 1856 alustas tööd Tori hobusekasvandus.