Eesti hobune vajab kaitseala, kaitseala - eesti hobust

Jaan Rooda

LAGLED JA EESTI HOBUNE TULEVASE LAIDEVAHE LOODUSKAITSEALA RANNANIITUDEL ÜKSTEIST EI SEGA. INIMESELE ON SEE KAUNIS VAATEPILT

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ratifitseerides võtsime endale kohustuse vastutada omal maal kõige hävimisohus oleva eest.

Mütoloogiasse suhtutakse erinevalt, ometi ei saa välistada, et müüdid sisaldavad inimkonnale ka olulist teavet. Toon lõigu Esimese Moosese raamatu 7. peatükist: Keikist puhtaist lojustest wõtta ennesele seitse pari üks issane ja temma emmane, ja neist lojustest, mis ei ole puhtad, kaks, üks issane ja temma emmane. Nisammoti neist lindudest, mis taeva all, seitse pari, üks issane ja emmane, et suggu elusse jääks keige se Ma peale. Nii on kirjas vanas nahaga ületõmmatud puukaantega Suures Raamatus.

Kui Noal tuli selleks, et suggu elusse jääks, ehitada laev, siis meil oleks otstarbekas luua kaitsealad. Kui arvame, et müüdid ei lähe meile korda, siis kuidas ikkagi teha meie praktiliselt mõtlevatele juhtidele selgeks, et riigil on sama kohustus, mis oli müütilisel Noal. Kui riik seda kohustust tunnistab, võtab ta oma "laevale" ka eesti tõugu hobuse. Oluline on

säilitada puhtatõuline eesti hobune,

toetades seda tõugu hobuste kasvatajaid. Ärilistel eesmärkidel võib saada igasuguseid ristandeid, mis on küll väärtuslikud laste spordi- ja meelelahutusloomad, kuid nõnda ei säili genofond. Muide, hobune tuleks arvata puhaste lojuste hulka - seega peaksime tema säilitamiseks leidma oma "laeval" koha seitsmele paarile... Teadlased arvavad, et miinimum on 500 looma, kusjuures arvesse tulevad vaid need isendid, kes on võimelised andma järglasi.

Aegade jooksul on just Saaremaa kujunenud eesti hobuse keskseks asualaks. Ammustest aegadest peeti siin hobuseid suurtel ühiskarjamaadel, eriti randades, kus nad karastusid karmi ilmastiku ning mitmekesise, kuid napi toidu oludes. Kui 19. sajandi keskpaiku loodi Tori hobusekasvanduses eesti hobuse osakond, siis osteti loomad sinna Saaremaalt. Niisiis oleks küll loogiline, et just siin võiksid nad elada ka tulevikus, mil põllumajandus neid enam ei vaja - osana meie looduspärandist.

Rannakarjamaadel jätkub väheldasele eesti hobusele toitu ning merest saab juua. Kui rajame loomadele varjualused rajuilma ja külma ajaks ning aitame talvel toidupoolisega, siis tõenäoliselt tuleb see visa loom toime. Ent selleks on vaja karja- ja heinamaid...

Miks ikkagi läheb meil nii vaevaliselt elementaarsete elutingimuste loomine loomale, kelle püsimajäämise eest vastutame?

Kõik müügiks?

Üks põhjusi on iseseisvuse taastamise järel lubatud või võetud

suur vabadus. Vaba mees vabal maal teeb, mis tahab: ligi 10 aastat on kevaditi õrnale rannakamarale aetud autodega poriseid roopaid või küntud sealsamas atra haljaks. Suvel on sõidetud autoga otse vee äärde, tehtud oma isiklik lõke, kuhu juhtub, pestud samas autot ning lõpuks prahilasu maha jättes muretult lahkutud.

Ning nüüd ühtäkki kavandatakse sinna vaba mehe vabadusi piirav kaitseala! Vaba rahva hääl ütleb selle peale igal koosolekul "Ei!". Ja selle "rahva häälega" manipuleerivad osavalt need, kel omad huvid - need, kes kummardavad rahajumalat. Kõik müügiks! Sest riik pidavat olema halb peremees...

Müüdava hulka on paraku arvatud ka maatükid tulevasel Laidevahe looduskaitsealal Saaremaa lõunarannikul. Just sinna oleks sobilik rajada varjupaik eesti hobusele...

Pihtla hobusekasvandus, kus on ligikaudu 60 eesti tõugu hobust, on juba jäänud ilma umbes 100 hektarist rannakarjamaast Vätta poolsaarel. Möödunud aastal müüs Saare maavalitsus piiratud enampakkumisel just seal ligi 23-hektarise hobuste karjamaa. Maha müüa tahetakse veel teinegi mereäärne karjamaa Pihtla vallas. Hobusekasvatajate rahakott ei luba oksjonitel rahameestega võistelda.

Kuidas siis ikkagi päästa eesti hobune?

Eesti hobune on praegu väljasuremisohus ning seetõttu kantud ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ratifitseerides võtsime endale kohustuse vastutada omal maal kõige hävimisohus oleva eest. Eesti hobuse saaksime päästa, võimaldades loomadele aastasadade jooksul harjumuspäraseks saanud toitu rannakarjamaadel.

See vähenõudlik hobune mitte ainult et sobib Saaremaa rannaniitudele, vaid need niidud vajavad teda: ta hoiab nad kenasti puhtana, tõrjudes võsa ja roostiku pealetungi. Tulevase Laidevahe looduskaitseala piiresse jääv Kukessaare rannaniit on püsinud liigirikkana just tänu sellele, et Pihtla hobusekasvandus on siin karjatanud oma eesti tõugu hobuseid.

Nad sobivad eluruumi jagama ka randadel pesitsevate ja peatuvate lindudega, nii et ühine kaitseala oleks hea lahendus.

Seetõttu on Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Eestimaa Looduse Fond ja Eesti Ornitoloogiaühing teinud Pihtla vallavolikogule ettepaneku peatada maade erastamine tulevase Laidevahe looduskaitseala piires. Praegu ongi müügitehingud peatatud, kuid kogu eeltöö on tehtud, 17 osta soovijatki registreeritud...

Ja lõpuks mõtlemisainet maaomanikele ka mujal Saaremaal ning Eesti randades: vabalt elavad hobused lisaksid rannaäärsetele maadele hinda. Rikas armastab haruldast ja on nõus selle eest hästi maksma: suvilakrundid rannamaade neis piirkondades, kus ehitus on lubatud, kujunevad kindlasti kallimaks, kui merepoolset vaatevälja elustaksid hobuste kaunid siluetid...

Ma mäletan selgelt, et me ei tahtnud ja meile ei tõotatud riiki, kes on h a l b peremees. Aga kui ta on ikkagi halb, siis tuleb selleks, et ta ei saaks olulisi väärtusi maha parseldada, abi otsida rahvusvahelistelt organisatsioonidelt. Ehk talitseb meie ametnikke läbirääkimistel rahajumala kummardajatega Eesti soov pääseda Euroopa liitu?

Jaan Rooda oma hoolealuste eesti hobuste keskel.

Lagled ja eesti hobune tulevase Laidevahe looduskaitseala rannaniitudel üksteist ei sega. Inimesele on see kaunis vaatepilt.