Eesti suurulukite käekäigust

Harri Valdmann

Eestis loetakse suurulukiteks põtra, hirve, karu, metssiga, metskitse ja ilvest ning uue jahiseadusega lisandub loetellu tõenäoliselt ka hunt.

Nagu nimigi ütleb, on tegemist suurt kasvu imetajatega, kes on inimese jaoks ühel või teisel viisil olulised. Sõralised omavad majanduslikku tähtsust, suuri kiskjaid peetakse aga looduse sümboliteks. Viimane seisukoht on vähemasti küll Põhjamaades kahtluse alla seatud: seal tekitavad hundid-karud koduloomade murdjatena pigem ebameeldivaid assotsiatsioone. Rootsis näiteks pannakse huntidele pahaks koerte murdmist (sealsed koerad näikse mõnikord omavat inimesestki kõrgemat staatust ja hinda.) Norras on suurkiskjate peamine (ja kerge) saak seal vabapidamisel olevad lambad. Et ühe metsalooma murtud lamba eest maksab riik kahjutasuks umbes 5000 Norra krooni, lasub muinasjutulise suurusega kompensatsiooni üldsumma raske koormana norralaste õlgadel.

Nüüd tagasi kodumaiste suurulukite käekäigu juurde.

Põder

Alustame põdrast - Eesti ja kogu põhjala tähtsaimast jahiulukist.

Põtrade arvukuse muutuste looduslikud põhjused näivad teadlastele tänini küllaltki müstilised, ühe mõjurina on pakutud isegi Päikese aktiivsusperioodide vaheldumist. Kuigi kaugest minevikust pärit teave põtrade arvukuse kohta on kahtlasevõitu, näivad siiski eksisteerivat ligikaudu 100-aastased tsüklid. Küllalt ohutu on öelda, et arvukuse muutuse põhjused on seotud nii inimtegevuse (küttimine, inimtekkelised ümberkujundused metsasuses ja metsade struktuuris) kui ka looduslike teguritega.

Peale Teist maailmasõda tõusis põtrade arv Eestis kuni 80ndate lõpuni, jõudes mõnedel hinnangutel kuni 30 000 isendini, millega mõistagi kaasnesid massiivsed metsakahjustused. Et põdra jaoks toiduvaest vana metsa oli veel palju, võis kohati tekkida toidupuuduski. Probleemid lahenesid aga Eesti iseseisvumise ning sellega kaasnenud sotsiaalse olukorraga, mis sundis inimest (tihti relvaga) tihedamini metsa poole vaatama. Paljud inimesed elatusid sel perioodil (eriti 90ndate esimesel poolel) "metsalihast". Samasse ajajärku langes ka huntide arvukuse plahvatuslik tõus (tüüpiline nähtus sõdade ja sotsiaalsete muutuste ajal inimühiskonnas).

Selle tagajärjel põtrade arvukus Eestis, ja tegelikult kogu areaali Ida-Euroopa osas, langes drastiliselt. Õnneks Eestis reageeriti muutunud situatsioonile kiiresti: suurendati survet huntidele, vähendati (vähemalt ametlikult) põtrade küttimist ning tänaseks on saavutatud trend tõusule.

Loodetavasti suudetakse põtrade arvukuses edaspidi tagada see hüpoteetiline asjaosalisi rahuldav kompromiss lubatavate kahjustuste ning asustustiheduse vahel.

Metskits

Eesti arvukaim sõraline metskits on märgatavalt väiksem kui talle lähedane liik siberi metskits, kes meenutab juba väikest hirve. Metskits on võrdlemisi varjamatu eluviisiga loom, kes tihti ilmestab (õigem oleks küll vist kasutada juba minevikuvormi) meie maastikke.

Jagades 90ndatel ühesugust saatust põdraga, ei ole tema käsi siiani veel hästi käinud.

Oma kehasuuruse tõttu on metskits kiskjate tugeva surve all: uurimuste põhjal on ta peamine saakobjekt hundile ja ilvesele ning kättesaadav ka väiksematele kiskjatele, nagu rebastele ja hulkuvatele koertele. Eriti talvisel perioodil on metskits ülimalt kerge saak salaküttidele ja seda võimalust ei ole kahjuks jäetud kasutamata.

Selle tulemusena on metskits meie põldudelt peaaegu kadunud, tihedamini võib teda kohata metsades. Olles üpriski massilise küttimise objekt, on metskitsede arvukuse taastamine oluline nii jahinduslikust, kuid miks mitte ka puhtesteetilisest seisukohast lähtudes - meie maastike kaunistusena on see loom asendamatu.

Hirv

Hirv (punahirv, euroopa hirv) on Eestis vähearvukas, esineb valdavalt läänesaartel ja Lõuna-Eestis. Hirv on Eestis elitaarne jahiobjekt nii kohalikele kui välismaistele küttidele.

Hirve kohta on meil teavet küllaltki vähe. Huvitava asjaoluna tuvastasime tema esinemise ka Eesti ilveste menüüs - mujal on noorte hirvede murdmine ilveste poolt tavaline.

Ametliku loenduse andmetel on arvukus tõusufaasis.

Metssiga

Metssiga jõudis Eestisse 20. sajandi 20. aastatel. Arvukus oli tõusuteel 90ndateni, hiljem tuli tal jagada oma sõralistest sugulaste saatust.

Olles eelistatud saakloom hundile (võibolla oma rasvarikka liha tõttu?), tundub tema arvukus tugevasti sõltuvat viimase käekäigust. Tuvastatud on, et ka ilves murrab noori metssigu.

Vastupidi teistele sõralistele võib metssiga kimbutada toidunappus. Tingituna seedetrakti ehitusest, toitub ta tärkliserikastest toiduobjektidest, eelistades põllukultuure. Enamik uurijaid on seisukohal, et inimese kasvatatav (ja metssigade eksproprieeritud) toit tegigi üldse võimalikuks tema elunemise nii kaugel põhjas.

Metssiga on väga suure juurdekasvuga (Eestis on ühel tiinel emisel keskmiselt 5-6 loodet) ja võib oma toitumise ning muu elutegevusega põhjustada suuri muutusi oma elupaikade faunas ja flooras.

Hunt

Praegu kehtivate jahieeskirjade järgi hunt suuruluki staatust veel ei oma, kuigi ta seda kahtlemata väärib.

Hundi arvukuses on Eestis olnud kaks kõrgaega: vahetult peale Teist maailmasõda ja 90ndate esimesel poolel. Seega aegadel, kui inimestel on olnud probleeme oma hinge seeshoidmisega. Nendel perioodidel on huntide arvukus ulatunud kuni 1000 isendini.

Koduloomadest valib hunt Eestis toiduks põhiliselt lambad, kõrgelt hindab ta ka koeraliha. Metsloomadest murrab ta metskitsi, metssigu ja ka põtru, ei ütle ära jänestest, kährikkoertest ja rebastest ning suvel sööb palju pisinärilisi. Mõnedel tingimustel on hunt ohtlik ka inimesele.

Raske on öelda, millise tasemeni huntide arvukus Eestis ilma inimese sekkumiseta jõuaks ja mis seda siis piiraks. Tundub, et ühe arvukust vaos hoidva tegurina tuleks kõne alla kärntõbi, mis 90. aastate esimesel poolel kütitud paljudel huntidel oli arenenud üsna kaugele.

Käesoleval ajal reintrodutseeritakse hunti aktiivselt Euroopa ja Ameerika paljudesse piirkondadesse. Inimesed (eriti maainimesed) on seal aga reeglina huntidest "võõrdunud" ja protsess kulgeb vaevaliselt, isegi kompensatsioonide abiga.

Ilves

Ilvese käsi käib Eestis hästi. Tema arvukus on kuni viimase ajani olnud tõusuteel ja hetkel tuleb seda hinnata väga kõrgeks. Et ilvese sagedaim saak on metskits, mõjutab ta oluliselt metskitsede levikut. Teised tähtsad saakloomad ilvesele on jänesed ja rebane.

Karu

Seoses metsaraiete tohutu suurenemisega viimasel kümnendil vajab karu olukord Eestis täiendavat uurimist ja jälgimist. Venemaa uurijad on raiete ja inimhäirimise mõju väga negatiivseks hinnanud. Rootsis ollakse kahtleval seisukohal - arvatakse, et raied iseenesest ei olegi karule ehk nii halvad, iseasi on inimhäirimine, mis sunnib karusid talvituspaikadest lahkuma.

Häirimise vähendamiseks talvituspaikades tuleks kõigepealt ligikaudugi registreerida sagedasemad talvituspaigad ja alustada seal raietega juba oktoobri teisel poole. Sel juhul valivad karud endale uued talvituspaigad.

Oluline on korraldada ka orbunud karupoegade "taasmetsastamine".