Kapten Saarso kirjad ookeanilt (8)

LENNUK TSHIILI FJORDRANNIKUL SENO ICEBERGI LAHES 30. MÄRTSIL 2000. TAGA PAISTAB LIUSTIKUKEEL

Pühapäev, 3.september 2000, Darwin

Nädal tagasi reede õhtul jõudsime Austraalia Northern Territory' pealinna Darwinisse. Sissesõit, nagu ikka kipub olema, jäi pimeda peale. Olin sadamaga korduvalt raadiosides ja sain kõik vajalikud juhtnöörid ohutuks lähenemiseks. See oli hädavajalik, kuna meie kaart ei kajastanud viimase kümne aasta jooksul laiendatud sadamarajatisi. Tolli- ja immigratsiooniohvitser ühes isikus ning karantiiniohvitser ootasid kail. Sisseklaarimine käis kärmelt ja viisakalt. Konfiskeeriti munad, piimasaadused, sealiha (ka konserveeritud), mida meil enam polnud, ja kogu värske taimne toit. Austraalia on tänu oma asendile planeedi pinnal jäänud taime- ja loomahaigustest peaaegu puutumata ning seda saavutust hoitakse kui parteiridade puhtust. Samadel põhjustel konfiskeerimist on meil ette tulnud mitmel Vaikse ookeani saarel ja sellesse tuleb mõistmisega suhtuda, kuigi esimene emotsioon ei pruugi olla just positiivne. Olgu lisatud, et karantiiniohvitser võttis kaasa ka kogu kilekottidesse pakitud prügi.

Austraalia on ookeanipurjetajate seas oma karmide reeglite poolest kuulus ja vahel ka kirutud, kuid peab ütlema, et tänu Eesti Välisministeeriumi ja aukonsul dr. Malle Tohveri hoolsale tegutsemisele teadsid võimud meie saabumist ette ja säärane probleem nagu Brasiilias Salvadori linnas jäi olemata. Austraalia viisareþiim on nimelt väga range ja harilikult on jahtide meeskondadel turisti staatus ning nad kasutavad tavalisi passe, milles Austraalia viisa. Meie laev klaariti riiki sisse samadel alustel õppe- ja uurimislaevadega. Teatud mõttes me ju viimasesse kategooriasse kuulumegi.

Kui kaks eelnimetatud ametnikku olid oma tööga kiirelt ja viisakalt valmis, sain teada, et Culle Bay Marina nimelisse ookeanist lüüsiga eraldatud sadamasse sissepääsuks sellest ei piisa. Nimelt on viimase aasta jooksul Darwini suure loodete amplituudi tõttu lüüsidega suletud sadamabasseine hakanud ohustama mustavöödiline karp (Mytilopsis sallei) ja aasia rohekarp (Perna viridis), samuti meresamblad (Bryozoa). Need loomad on laevade veealuste osade külge kinnitudes jõudnud praeguseks levida Panama Atlandi rannikult üle Vaikse ookeani Kagu-Aasiasse ja Põhja-Austraaliasse. Karbid on ookeani suuremõõtmeliste asukate kõrval tillukesed. Esimesed kaks sarnanevad väliselt ja küllap ka eluviisilt meie koduvetes tuntud söödava rannakarbiga (Mytilus edulis). Aasia rohekarp kasvab siiski kuni 10 cm pikkuseks. Ookeanist eraldatud sadamas on tingimused on neile loomadele sedavõrd soodsad, et karbid hakkavad vohama, kasutades kinnitumiseks ära iga tahke substraadi, mis jääb allapoole veepinda. Täis kasvavad sadamarajatised, ankruotsad, aluste põhjad ja torustik. Cullen Bay Marina on juba korra nende pealtnäha kahjutute loomakeste ohvriks langenud ja sadamabasseini mürgitamine ning puhastamine läks maksma miljoneid. Seetõttu pääsevad välisvetest saabuvad laevad lüüsi vaid pärast kalandusvõimude volitatud ekspertide teostatavat veealuse osa ülevaatust ning kõigi mereveesüsteemide töötlemist vajalike kemikaalidega. Lennuki viimasest kuivdokist on möödas üle aasta ning seetõttu nõuti kindlalt jahi väljatõstmist põhjaliku kontrollimise eesmärgil. Kuna oli reede õhtu, tuli meil minna nädalavahetuseks reidile ankrusse, et esmaspäeval kuivdokis põhi üle vaadata.

Esmaspäev, 4.september 2000, Darwin

Järgmisel hommikupoolikul saabus oma pisikesel jullal Lennuki pardale kapten John Knight. See mees saatis mulle juba varem enda koostatud Northern Territory' lootsiraamatu ning oli nüüd valmis meid kõiges aitama. Johni, kes on pärit Inglismaalt, leidis meie jaoks üles Eesti aukonsul dr. Malle Tohver tänu lihtsale seosele:. Johni abikaasa Tiiu on sündinud Eestis. Neid kolme inimest jään alati tänutundega meenutama.

28. septembri hommikuks oli John kõik, mis Lennuki dokkimist puudutas, kokku leppinud ning pärastlõunal asusime tõusuhoovuses liikuma Sadgroves Quay poole. See väikelaevade remonditehas asub poolsaare teisel küljel väikese jõekese suudmes. Sissesõit sinna on võimalik vaid tõusu ajal, kuna mõõnaga võib faarvaatri põhjas kõndida. Nii ülesõit kui ka laeva ülestõstmine läksid kiiresti ja lihtsalt. Tuleb mainida, et kompetentsemat lootsi kui John poleks mul kuskilt leida olnud. Ta on aastatepikkuse tööga lootsiraamatu kallal õppinud põhjalikult tundma kõiki Northern Territory veidigi sõidetavaid vesi.

Kalandusvõimude ekspert, noor ja energiline mees, vaatas Lennuki altpoolt veeliini üle ja tema naeratusest võis selgelt välja lugeda sõnumit: "Ei mingit lootust". Aluse põhja küljes rippus elu -- nii taimne kui loomne. Otsus oli konkreetne: 48 tundi kuivdokis, et kõik elav kuivaks, ning laeva sisemised merevett läbi pumpavad süsteemid keemiliselt töödelda. Nii sai ka tehtud ning kolmapäeva õhtupoolikul jõudsime tagasi Cullen Bay Marina lüüsi.

Esimese septembri õhtul korraldas Austraalia välisministeeriumi Northern Territory' osakonna juhataja hr. Keith Gardner Lennuki meeskonnale piduliku vastuvõtu. See toimus Fanny Bay kaldapealsel, vabas õhus. Kutsutute hulgas oli kohalikke eestlasi ning prominentseid linnakodanikke.Oma kohalolekuga austas meid Darwini linnapea Lord Mayor George Brown.

Seisak Darwinis on olnud igati meeldiv. Lisaks soojale vastuvõtule, mis meid kõikjal saadab, on linna erilise merelisuse tõttu olnud võimalik lahendada kõik Lennuki tehnilised probleemid. Siinsed inimesed teevad tublisti tööd, peavad sõna ja tunnevad kella, vaatamata roiutavale troopikakuumusele. Nüüd aga ajas tagasi.

Tagasivaade Lõuna -Ameerika rannikule (jaanuar)

Teel Rio de Janeirosse juhtus see, mida allatuult purjetades iga hinna eest vältima peab - Lennuk läks umbes 10 m/s tuulega roolimehe väikese käevääratuse tõttu halssi. Olin teinud andestamatu vea, sidudes grootpoomi parduuni külge. Nüüd täitus puri tuulega teiselt poolt … ja poom murdus nagu pilbas. Oleksin pidanud seda ette nägema ja paigaldama kontrabrassi. "Loll õpib oma, tark teiste vigadest," mõtlesin nördimusega, aga parata polnud midagi. Jätkasime sõitu ainult geenua abil. Ainus hea asi selle kõige juures oli, et saime nüüd poomi puudumisel paigaldada ka sõidu ajaks kokpiti kohale päikesekatte. Väike lohutus muidugi.

Rio de Janeiro nagu kogu Brasiiliagi näib olevat suurte kontrastide linn. Luksusliku jahtklubi värava taga algab lõunamaiselt kihav elu kõigis mitmekesisuse väljendustes. Siit võib leida kõike, mida üks suurlinn pakkuda saab. Kesklinna kõrghoonestatud ärirajoonide jõukusele vastanduvad mäenõlvade omaalgatuslikud favelad, mille asukad elavad suurlinna ülejääkidest ning paraku kasutavad eluks vajaliku hankimisel ka kuritegelikke võtteid.

Ülejääke ehk lihtsalt prügi toodab Rio tohututes kogustes. Igal õhtul võib tänavatel näha majade ette tõstetud mustade kilekottide suuri kuhje. Nagu mul õnnestus välja selgitada, viiakse see kõik lihtsalt prügimäele. Jäätmekäitlus puudub. Olevat küll toodud Saksamaalt kasutatud seadmeid ja püütud midagi ümber töödelda, kuid masinad polevat vastu pidanud. Küllap jäi ka tahtmisest puudu. Nähtu paneb mõtlema ennekõike oma mastaapide tõttu. Nii suure reostamisprotsessi inerts on sedavõrd suur, et otsustamisest reaalsete muutusteni kulub ka kõige parema tahtmise korral palju aega. Ja see aeg võib otsuse hilinemise korral saatuslikuks saada.

Ka Brasiilia rannikuvetes, eriti Rio lähistel purjetades võis näha meres ulpivat prahti. Kõige kurvem tõdemus on aga see, et Atlandi ja Vaikse ookeani avaosades ei ole tühi plastpudel, kilekott või plekkvaat enam haruldus. Eelneva taustal tunduvad väited jäätmekäitluse liigsest kallidusest ja vähesest tasuvusest vastutustundetu ning lühinägeliku ühepäevaperemehe jutuna.