Kuu loom - nahkhiir

Piret Pappel

Oktoobrit on inimesed ikka sügiskuuks pidanud, nahkhiirte jaoks algab septembri lõpus-oktoobri alguses aga juba talv: ilmad jahenevad ning putukaid jääb vähemaks. Nii teevadki nahkhiired sel ajal ettevalmistusi peatselt algavaks külmaks ajaks. Sõltuvalt liigist rändavad nad kas tuhatkond kilomeetrit lõuna poole või heidavad siin talveunne.

Sugulased

Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks.

Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni.

Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala.

Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla maksimaalselt 70 sentimeetrit, kaal kuni 150 grammi.

Käsitiivalised on näriliste järel arvukuselt teine imetajate selts. Umbes 920 tänapäeval elavat nahkhiireliiki moodustavad imetajate liikide koguarvust ligi viiendiku. Käsitiivalisi ei esine üksnes polaarvöötmes ning üksikutel väga isoleeritud saartel. Palju on nahkhiiri troopikas - mõnes piirkonnas võib nende liikide arv ületada kõigi teiste imetajate liikide koguarvu.

Kõige vanem fossiilne nahkhiir, Ameerikast Wyomingist leitud Icaronycteris, pärineb varasest eotseenist.

Lendloomad

Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad tõeliselt lennata, mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada. Tiibadeks on nahkhiirel nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Lennunahaga varustatud sõrmed on erakordselt pikad, vaid pöial on lühike.

Laiade tiibadega nahkhiired on üldiselt aeglasemad lendajad, kitsad tiivad aga seevastu võimaldavad osavust nõudvat kiiret lendu.

Väike-käsitiivalised kasutavad orienteerumiseks kajalokatsiooni, kuid suur-käsitiivaliste hulgas tarvitavad seda vaid mõned liigid. Kajalokatsiooni kasutavad nahkhiired on võimelised helide abil "nägema" nagu vaalad ja delfiinidki. Käsitiivalised tekitavad ning saadavad oma nina ja suu abil välja orienteerumiseks kasutatavat kõrge sagedusega ultraheli. Heli tagasipeegeldumise aeg annab teada eseme kauguse nahkhiirest. Ümbrusest tagasi peegeldunud heli tajuvad nahkhiired kõrvadega, selle tõttu ongi kajalokatsiooni kasutavatel väike-käsitiivalistel suured ning keeruka ehitusega kõrvad.

Talimagajad

Eestis on leitud 11 liiki nahkhiiri, kes kõik toituvad putukatest. Saagijaht toimub tavaliselt õhtuhämaruses pärast päikeseloojangut või mõnikord ka hommikul enne päikesetõusu.

Eri nahkhiireliikide toidulaud ei pruugi sugugi samasugune olla. Eelkõige sõltub see looma suurusest ja lennutüübist. Tilluke kääbus-nahkhiir toitub sääskedest ja kihulastest, suurkõrv aga suudab püüda mitte ainult lendavaid, vaid ka puuokstel istuvaid putukaid.

Päevase aja veedavad nahkhiired varjunult, jaheda ilmaga jäävad loomad magama, aeglustub ka nende ainevahetus ning langeb kehatemperatuur. Päevaste varjepaikadena kasutatakse puuõõnsusi, kirikutorne, pööninguid, pesakaste, sillaehitisi.

Putukatest toituvad nahkhiired on meie kliimavöötmes kas rändava eluviisiga, näiteks suurvidevlane lendab talveks umbes tuhatkond kilomeetrit lõuna poole, või paiksed, kes jäävad meil talveunne, näiteks lendlased. Talveuni kestab enamasti oktoobrist aprillini ning sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel.

Talvitumispaikadeks on koopad ja keldrid, kus on stabiilne temperatuur ning kõrge õhuniiskus. Liiga külmas ruumis võivad loomad surra, kuivas õhus aga saavad kahjustada lennused.

Nahkhiired talvituvad nii üksikult kui ka gruppidena. Loomad võivad laes rippuda, pragudesse pugeda või lihtsalt lamada. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur äärmiselt madal (liginedes ümbritseva keskkonna omale) ning ainevahetus väga aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida.

Une jooksul loomad ärkavad aeg-ajalt ning võivad ka oma asukohta muuta.

Järelkasv

Nahkhiirte paaritumine toimub talvitumise ajal ning järglased sünnivad suvel, juunis-juulis. Alates mai lõpust moodustavad emased poegimiskolooniaid. Sellistes kolooniates saavad nahkhiired hoida loodetele sobivat kehasoojust. Mõnikord leidub poegimiskolooniates ka isaseid nahkhiiri. Ühes koloonias võib loomi olla mitmest liigist.

Emane nahkhiir sünnitab kuni kaks poega. Esialgu võtab ema enda külge klammerdunud pisipoja(d) saagijahile kaasa, natuke suuremad järeltulijad aga jäetakse varjepaika ning emad käivad neid öösel imetamas.

Poegade areng on üsna kiire: noored nahkhiired saavutavad täiskasvanu suuruse umbes ühekuuselt ning oskavad selleks ajaks ka korralikult lennata. Poegimiskolooniad lagunevad hiljemalt augustis. Suguküpsuse saavutavad nahkhiired 1-2-aastaselt.

Kõik Eestis elavad nahkhiired on looduskaitse all. Kuna loomad kasutavad tihti varje- või talvituspaikadena inimtekkelisi rajatisi, on nad küllaltki kergesti haavatavad.

Suurkõrv Plecotus auritus
Pikkus: 4,2–5,1 cm
Kaal: 6–14 g
Eluiga: kuni 22 aastat
Poegade arv: 1–2

Klass: imetajad Mammalia
Selts: käsitiivalised Chiroptera
Sugukond: nahkhiirlased Vespertilionidae

Eestis elavad nahkhiired:

Tiigilendlane Myotis dasycneme
Veelendlane Myotis daubentoni
Brandti lendlane, Myotis brandtii
Habelendlane Myotis mystacinus
Nattereri lendlane Myotis nattereri
Suurkõrv Plecotus auritus
Pargi-nahkhiir Pipistrellus nathusii
Kääbus-nahkhiir Pipistrellus pipistrellus
Põhja-nahkhiir Eptesicus nilssonii
Suur-nahkhiir Vespertilio murinus
Suurvidevlane Nyctalus noctula

• Suurim Eestis elutsev nahkhiir on suurvidevlane, kelle pikkus on 64-80 mm, kaal 3 0-39,2 g.
• Väikseim Eesti käsitiivaline on kääbus-nahkhiir, kelle pikkus on keskmiselt 45 mm ja kaal kõigest 3,7-4,8 g.
• Väikeste loomade eluiga on harilikult suhteliselt lühike. Nahkhiired võivad aga elada paarikümne aasta vanuseks - ehk seetõttu, et nad magavad sõna otseses mõttes pool elu maha.
• Nahkhiired paarituvad talvitumise ajal. Kuni kevadeni hoiab emane nahkhiir spermat spetsiaalses hoidlas nagu külmkapis.
• Tunni jooksul võib üks nahkhiir püüda isegi kuni 600 putukat.
• Hoolimata nimetusest ''hiir'' on nahkhiired lähemas suguluses primaatidega kui närilistega.