Linnaäärepihlakad

Tõnu Ploompuu

Pihlakas on üks tavalisi õuepuid, metsas kasvab ta rohkem põõsana. On ju seal vähe valgust ja pihlakas ei suuda toota piisavalt orgaanilisi aineid, et end suureks ehitada. Aga ta lepib ka selle vähesega: natukehaaval õitseb, veidi kannab marju. Piisab, et tulevased põlved saaksid loodud. Sellist sära ja hiilgust nagu kunagistel põllupeenardel oli (ja vähestel säilunutel on tänini), pihlakas metsa all enamasti ei saavuta.

Väikeolemisel on küll see häda, et sõralised võivad puukese liialt ära nudida, mõnemeetriseid harusid kipuvad aga koorima jänesed ja hiireaastatel eriti leethiired. Ent ega suurtelgi metsas paremini lähe: tuleb põder, tõmbab tüve külje koorest paljaks, seejärel sööb seen palja puidu pudedaks ning lumi murrab puu maha.

Õuepuuna on pihlakat ikka austatud. Andsid ju tema marjad aastatuhandete eest me esivanematele olulist leivajätku, temalt on saadud tervise turgutust, silmale mitut moodi ilu ja ega puu all mikrokliimagi kehv ole. Kui veel arvestada, et pihlaka tugevast puidust on ikka valmistatud tööriistu, hakkame aimama tema pühaduse tagamaid ja head aurat tänapäeva nõidumistes.

Linnaaedades on varematel aegadel samuti palju pihlakaid kasvatatud. Viimastel kümnenditel istutatakse vähem, sest haljastajad on kohati meie püha puu lausa põlu alla pannud. Millest küll see kukkumine?

Einoh, pihlakat istutatakse ikka praegu ka - rohkem torkab ta silma suurte majade ümbruse isetegevuslikus haljastuses. Pihlapuul on see viga, et ta pole väga pikaealine (seened rikuvad sageli võra) ja ei talu eriti hästi saastatud keskkonda. Hing on tal küll visa ka tossu sees, aga kaotab seal suure osa oma ilust. Ja kui võrgendikoi peaks oksale munema, siis riivavad silma röövikuist tulvil võrgud ning hiljem roodatud lehed.

Kõige põlatum on pihlakas linna servade liivastes männikutes. Nõmmel ja ka Pirital on kohati kasvanud endiste ilusate jalutusmetsade alla tihe võsa, kus valitseb just pihlakas. Nende parkmetsade puhastuskampaaniate aegu on teda hoolega raiutud, aga ta ajab visalt kännuvõsusid ning mõne käed-rüpes aasta järel on tihnik võimsam kui enne. Harva kohtab loodusmetsas nii tihedat pihlaka alusmetsa kui ümber linna. Miks ta just seal nõnda hästi kasvab?

Algpõhjusi võib olla kaks. Esiteks: linnametsade naabruses on aiad, kus kasvab või on kasvanud palju ilusaid viljakaid pihlapuid. Niisiis, seemet uute taimede tärkamiseks jagub. Ja vähenõudliku puuna suudab tärganud taimeke ellu jääda peaaegu kõikjal - väga harva võib kiduraid väikseid pihlakakesi kohata isegi liivanõmmedel ja ränkadel rabadel.

Teine põhjus on aga ilmselt palju olulisem: pihlakas maitseb nii jänestele kui ka sõralistele. Aga nemad ju linnaservas ei ela. Kui vahel ringi jalutavadki, siis end pikemalt sisse seadmast takistavad kindlasti peagi saabuvad koerad. Nii jäävadki linnametsades pihlakad pügamata, samal ajal kui "päris-metsades" näksitakse suvel lehti ja pügatakse talvel oksi. Samasugusel mullal saab linnametsa pihlakas palju kiiremini suureks kasvada kui tema "maakast" suguvend.

Kui kitsed-jänesed võivad veel linna servas pügamisretkel käia, siis hiirepidu on seal väga kahtlane: selle eest hoolitsevad majade ümbruses ringi luusivad koerad-kassid. Nii jääb noor pihlastik harvendamata. Kui hiired (ja ka jänesed) metsas puuhakatise ära koorivad, pole eriti tõenäoline, et ta enda taastamiseks kännuvõsu ajab, nagu seda teeb maha murtud või raiutud pihlakas. Kooritud tüvega taim enamasti hukkub aasta jooksul.

Aga hiirte puudumine võib ehk pihlakaid aidata teiselgi viisil. Pihlaka seemned on küll pisikesed, kuid maitsevad üsna hästi. Kui hiiri pole maad mööda toitu otsimas, siis saab rohkem seemneid tärgata. Teisalt aga on linnaservade metsaalune sageli nii tallatud, et jätab seemnetele vähem võimalusi "peitu pugeda" kui loodusmetsas - seetõttu satuvad nad seal kergemini ka linnunokka.

Mida võtta ette kunagiste ilusate jalutusmännikutega? Ilmne on, et kanarbikku ja põdrasamblikke sinna tagasi ei saa, sest nemad ei talu tallamist ja neid tõrjuvad inimtegevusest keskkonda sattunud taimetoitaineist rõõmu tundvad nõudlikumad liigid. Pihlakate ja samamoodi levivate vahtrate vastu aeg-ajalt ette võetav raiumine ei aita - nad on väga visad kännust taastujad. Lahendust ei too ka suureks kasvanud pihlakad - tihe teine rinne valguslembesest pihlakast ei tee metsa jalutajaile meelpäraseks. Pidevalt niitjaid palgata on aga kallis, pealegi hävivad nii ka viimased pohlamättad ja mustikad. Ehk panna seda tööd tegema hoopis lambad-kodukitsed? Nemad pügaksid parajaks nii tärkava tihniku kui ka vohama kippuva rohu. Ja inimesel poleks vaja püha puuga sõdida.

Pihlakal on visa hing, ta kannatab välja ka linnatossu, aga kaotab seal suure osa oma ilust.