Päev Tõrva ümbruses

Liivi Meltsas

Veel 19. sajandi lõpul kasvas praeguse Tõrva linna kohal jämedatüveline männimets ning jõe ääres seisis vaid väike puukõrts. Hiljem ehitati puithoone asemele kivikõrts. Siinsamas jõe kaldaveeres seisis kunagi vana tõrvaahi, mille jäänused on ilmselt andnud nime ka hiljem samasse tekkinud linnale.

1920. aastal elas asulas 1410 inimest, 1927 sai Tõrva linnaõigused. Praegu elab kaunist loodusest ümbritsetud linnas 3600 inimest.

Tehkem väike retk Tõrva lähi- ja pisut kaugema ümbruse looduskaunitesse paikadesse.

1. Vanamõisa järv

asub Tõrva linna põhjapiiril Tõrva-Pikasilla maantee ääres. Veepeegel katab 2 hektarit ning sügavus küünib 10,5 meetrini. Vanasti oli järv suurem, ent nüüdseks on osa kaldaaladest soostunud. Ilusaim vaade avaneb Musumäe seljandikult.

Rahvasuu räägib, et muiste asunud järv paremal pool praegust Tartu maanteed keset viljarikkaid põlde, olnud selge vee ja kõrgete kallastega. Rahvas pidanud järve pühaks ja hoidnud puhtana. Siis aga tulnud uued asukad, kes ei hoolinud järve ilust: prahti vette loopides pahandanud nad vetevaime. Ühel päeval tõusnud järvest suur must härg ja sammunud õhtukaarde. Vesi voolanud pahinal järele. Kui härg oli järve praegusesse asukohta jõudnud, vajunud ta soosse. Tema kohale jäänud lainetama järv - sogane, sünge, inimestele kardetav.

Maalilise veekogu kaldal kasvab nüüd parkmets, siin on filmitud V. Kuigi mängufilm "Perekonnapildid".

2. Orjakivi

lebab pooleldi maasse vajunult Keisripalu oja kaldal Kõrgemäe paljandi juures (50 meetrit Helme kalmistust põhja pool). Kivil on kaks lohku - ligikaudu pool meetrit pikad, 30 cm laiad ja 8 cm sügavad.

Rahvasuu kõneleb kivi kohta järgmist. Kord kauges minevikus istunud sellele puhkama võõraste juurest põgenenud vaeslaps. Ta kurtnud: "Kivi, halasta sinagi minu peale ja valmista mulle pehme ase." Kui tagaajajad vaeslapse leidnud, lamanud see kivil surnult, istumisest aga jäänud kivisse jäljed.

Räägitakse, et kivi asunud vanasti Helme hiies. Kui saksa ristiusustajad hiie hävitasid, oli kivi viidud linnuse ette. Linnuse õhkimise järel 1658. aastal viinud eesti sõdalasest väravavaht ohvrikivi oma kodukohta Laose tallu Jõgevestes. Kuidas kivi praegusesse asukohta sattus, polegi teada.

3. Helme ordulinnuse varemed

Ordulinnus paikneb kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müürijäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb 14. sajandi esimesest poolest.

Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud Ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud, mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud.

Ükskord piiranud vaenlane lossi pikalt ja tulemuseta. Kavatsetud juba lahkuda, kui õnnestus kinni nabida allikast vett tooma läinud vana naine. Ähvarduste peale öelnud eit välja saladuse - sissemüüritud tüdruku nime. Kohe kadunud udu ja linnuse kaitsejõud. Linnus vallutatud ja hävitatud.

Ajaloost on teada, et linnuse vallutasid ja purustasid rootslased 1658. aastal Vene-Rootsi sõja ajal. Muistendit on kasutanud oma ballaadi "Ohver" loomisel Lehte Hainsalu.

Nüüdseks on Helme ordulinnusest järel kõrged aknaavadega maakivimüürid. Nende järgi on kindlaks tehtud, et pealinnus kujutas põhiplaanis põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 120 x 60 meetrit. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavamaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas. Neemiku lõunapoolset osa nimetatakse Silla- ehk Keldrimäeks. See oli eelkindlustus lossi peavärava ees, kust viis sild üle kraavi.

4. Helme koopad

asuvad sealsamas, lossivaremetest põhja poole jätkuva seljandiku nõlvas. Algselt allikalise tekkega urkeid on inimene hiljem laiendanud ning kasutanud pelgupaigana (või salajase väljapääsuna ordulinnusest). Koobastik (pindala ligikaudu kaks hektarit) on Lõuna-Eesti suurim, uuristatud keskdevoni Burtnieki lademe liivakivisse, milles on kollase ja lilla savi ning halli aleuroliidi vahekihte. Siin on mitmekümne meetri pikkusi kitsaid ja madalaid käike ning väikesi saale, mis on viimase kolme aastakümne jooksul tublisti varisenud. Praegu pääseb kahte koopasse Koopamäe idanõlvalt ja kolmandasse nn. Vanakurja Vatsa langatuslehtri kaudu seljaku harjalt. Vanakuradi Vats oli koobastiku kõige suurem ja keskne osa, kust harunesid käigud kaheksas suunas. Nüüd on need kõik kinni vajunud, aga veel pool sajandit tagasi olevat neid mööda pääsenud mitusada meetrit või koguni mitu kilomeetrit eemale.

Rahvajutu järgi viinud üks käik Viljandisse, teine Pokardisse ja kolmas Helme kiriku juurde. Viljandi käiku pandud hani, kel kelluke kaelas. Hani paterdanud maa all, mees järgnenud talle kella kõlina järgi maa peal, nii jõutudki üheaegselt Viljandisse. Teise käiku lastud jänes, kes jõudnud kiiresti Pokardisse. Esimene käik paremale viinud aga põrgusse: kui inimesed sellesse käiku läinud, siis esimene neist ei olevat enam kunagi tagasi tulnud.

5. Tikste org

asub Tõrva linna lääneserval (sinna pääseb mööda Viljandi, Pargi ja Piima tänavat). Järsuveeruline ürgorg (lammi laius 150-250 meetrit) algab Helme kirikumõisa alt ja suubub Õhne jõe orgu. Läbi pargiilmelise metsa kulgev teerada ületab korduvalt moreenkünkaid ja oru põhjas looklevat Tikste oja, möödub devoni liivakivi paljandist ja mitmest kristallselgest allikast. Oja, mille selges ja jahedas vees elab jõeforell ning kallastel jäälind, on enne Õhne jõkke suubumist paisutatud väikeseks järveks.

Oru põhja ja veeri katab kõrge kuusemets, milles on lagendikke, ja lõunapoolses osas toominga-, sarapuu- ja halli lepa tihnikuid. Siin kuuleb juba aprilli lõpus kägu, mais laksutavad ööbikud koguni südapäeval, oru põhjaveerul, vastu lõunapäikest, võib aga kuulda pesitsevate kaldapääsukeste vidinat.

6. Tõrva linnamägi

paikneb kruusasel moreenseljakul Õhne jõe vasakul kaldal. Lisaks 13-17 meetri kõrgustele nõlvadele oli kunagisele linnusele looduslikuks kaitseks ühel pool jõgi, teisel pool soine heinamaa. Kagu- ja loodeosas tõkestas ligipääsu kunstlik vall. Eesti linnuste hulgas paistab Tõrva linnamägi silma nii suuruselt kui ka ehituse keerukuselt, teda võrreldakse Äntu Punamäe, Neeruti Sadulamäe ja Iru linnamäega.

1965. aastal alustatud arheoloogilistel kaevamistel, mida juhatas akadeemik Harri Moora, eristati siinse linnamäe kultuurkihis kahte tekkejärku (vastavalt I aastatuhande teisest poolest ja II aastatuhande algusest).

Linnamäge koos lähema ümbrusega tuntakse Tantsumäe nime all. Siia ilusate kuuskede alla on nüüd ehitatud vabaõhulava, kus korraldatakse laulu- ja tantsupidusid, siin süüdatakse ka igal aastal jaanituli. Linna ühendab Tantsumäega Tõrva oma arhitekti Endla Raime kujundatud kaarsild.

7. Koorküla

Tõrvast lõuna pool Koorkülas on Õhne jõgi uuristanud kitsa sügava oru, mille 20-30 meetri kõrgused veerud on mitmes kohas paljandunud, neist väljub rohkesti allikaid.

Koorkülas nagu Helmeski on koobastik ehk Põrguhaud. Tondikoobas asub Koorküla parki läbiva sügava ja allikarikka sälkoru veerus. Selle juurde viib mõisa-aegsete hoonete vahel kulgev teerada. Koopa seinad ja lagi on helehallist keskdevoni Burtnieki lademe liivakivist. See koobastik on ilmselt kaevatud pelgupaigaks juba muinasajal, tänapäevaks on aga suures osas varisenud.

Koorkülas, Linsi pere lähedal, asub muistne hiiesalu, Jääva ja Ala-Laugaste põllul aga suur kivikalme. Samas teab vanarahvas olevat muistse ohvripaiga, mida nimetatakse praeguseni Kalme väratiks.

Koorküla on kaunite järvede maa: Valgjärv (44,1 ha), Pikri järv (12,5 ha), Virtsjärv (9,2 ha), Kuuljajärv (7,5 ha), Kadastiku järv (7,2 ha), Udsu järv (6,2 ha).

8. Valgjärv

on üks ilusamaid Valgamaal ja ehk ka kogu Lõuna-Eestis. Umbes paar meetrit kaldast läheb vesi järsku sügavaks, ulatudes keskmiselt 10-15 meetrini (suurim sügavus 26,8 m). Erinevalt teistest Koorküla järvedest on Valgjärve rannajoon hästi sopiline. Selle kaldad on kõrged ja järsud ning kaetud kolmest küljest tiheda metsaga. Järve idakalda moodustab kitsas vallitaoline kõrgendik, mille taha jääb raba - Emasoo.

Rahvajuttude järgi on Valgjärv saanud nime haruldaselt läbipaistva vee järgi. Räägitakse ka, et ennemuiste seisnud kohal, kus nüüd laiub järv, tore mõis, mis aga vajunud vee alla pulmade aegu, kui mõisnik nais oma õe.

1958. aastal uuriti Valgjärve põhja ning leiti selle keskel pikk seljandik, mille kohal vett vaid 1-2 meetrit. Sealt tulid välja ka ehitise jäänused - 74 kuni 9 m pikkust ja 30 sentimeetrise läbimõõduga okaspuupalki. Nende vahelt põhjamudast leitud keraamika lubab eeldada, et tegemist on I aastatuhande II poolde kuuluva kindlustatud asula jäänustega.