Ninapidi ninasarvikutega

Enn Lumet

Sellele pildile allkirja mõeldes kutsusin appi noorimad pereliikmed. Poeg pakkus oma eakohaselt: läheb madinaks. Vanem tütar arvas, et sobiks kahevõitlus – kohtunik ju ka olemas. Noorem tütar torkas sõrme pildile ja ütles, et näe, neil ju piibud suus ja kolmaski popsutaja lähenemas, pane piibutund. Olgu siis piibutund – kõlab mõnusalt ja rahumeelselt.

Ninasarvik-põrnikate pildiseeriast kasutas Vambola Maavara mõnda motiivi ühe oma artikli illustreerimiseks. Tookordne zooloogiatoimetaja kahtlustas, et olen pildistatavad surmanud. Tea, kas pildistamistuhinas täis võetud kolm filmi on piisav asitõend kahtluse kummutamiseks?

Pean tunnistama, et oleks päris ahvatlev natuke suurustleda: veetsin paar tunnikest rohkem kui tosinapealise ninasarvikute karjaga!

Aga mis parata – pilt reedab, et tegu on päris-ninasarvikute varbastki väiksemate põrnikatega.

Ninasarvik-põrnikate pildistamine? – see on imelihtne! (Minu tagasihoidlik ümberütlus Heino Pedussaare kirjutatud fotoraamatu pealkirjast).

Mida on siis ninapõrnikate pildile saamiseks tarvis?

Esiteks peab olema kindel kavatsus natuke maad harida.

Teiseks on vaja vikla ja ämbrit mulla tarimiseks.

Kolmandaks peab olema käepärast kompostihunnik.

Laiade harudega aiavigel tuleb suruda kompostihunnikusse ja võtta sealt tubli hargitäis väärtmulda. Saputage umbrohu juured välja... ning ärge ehmatage, kui mullast hakkab pudenema sarvilisi tumepruune põrnikaid. Iga viglatäiega saab neid juurde kaks või kolm...

Kui päevavalgel ukerdas juba viisteist põrnikat, jätsin kaevamise katki. Huvitaval kombel oli põrnikaist vaid kaks sarveta – ehk siis emaspõrnikad.

Nüüd taipasin, et koos vigla ja ämbriga oleks pidanud mullatööle kaasa võtma ka fotoaparaadi. Seda viga andis õnneks kiiremas korras parandada.

Veel tuli hoolitseda, et keegi minu ootamatult tekkinud karjast mulda tagasi ei poeks või lihtsalt putku ei paneks. Liikluse suunamisel osutus käepäraseks vitsaots.

Selili pudenenud ja nüüd abitult siputavad mardikad tuli ükshaaval jalgadele pöörata. Rõõmurohke tegevus. Folklorist Mall Hiiemäe on meile vahendanud rahvatarkuse: kui selili sitika jalgade peale aitad, saad üheksa pattu andeks. Minu paturegister vähenes märkimisväärselt...

Ja siis pildistama.

Küsisin entomoloog Vambola Maavaralt, kas nood sarvega põrnikad pusklevad ka. Ta ei välistanud seda, kuid ütles, et pole juhtunud ise nägema.

Ka sellel pildil on ninasarvik-põrnikad vastamisi sattunud juhuslikult.

Siledal pinnal selili kukkunud põrnikal on uuesti jalgadele saamisega tõsiseid raskusi.

Päevavalgele sattunud isendite arv kasvas iga viglatäiega. Miks neile minu kompostihunnik meeldis, ei tea. Ehk meelitas põrnikaid aasta eest kompostihunnikusse puistatud saepuru?