Mis saab jääksoodest?

Mati Ilomets

Meie kuivendatud sood saadavad igal aastal atmosfääri arvatavalt kuni 10 miljo

nit tonni kasvuhoonegaasi CO2 (elektrijaamad oma 15 miljoni tonniga on kindlalt esikohal, kolmandale kohale jäävad transport ja tööstus kokku "vaid" 1,7 miljoniga). Kui tahame näha turvast ühe võimaliku tulevikukütusena, siis peame taastama turbatekke nii jääkväljadel kui ka paljudes põllu- ja metsamajanduse tarbeks varem kuivendatud soodes.

Jääkmetsa ehk raiesmiku kohale võib sajandi jooksul kasvada uus raieküps mets. Jääkpõllust ehk söödist võib saada taas põld, kui seda harida, või sajandiga mets, kui kätt enam külge ei pane. Aga mis saab jääksoost – mets, põld, tõngermaa?

Jääksoo nagu ka raiesmik on ju tegelikult inimtegevuse tagajärg. Turvas on maavara, mille leiukohta nimetatakse turbamaardlaks. Mitmesuguseid kaevandamise tehnoloogiaid rakendades ammutatakse suurem või väiksem osa maardla varudest. Kaevandamisviisist sõltub ka see, millisena jääb maha turbamaardla pärast tööde lõppu ehk kuidas näeb välja jääksoo.

Vaarisade ja isade aegu...

Esmane vahend turba kättesaamisel oli labidas. 1939. aastal oli Eestis üle 900 (labida)turbaühistu, millistesse olid koondunud enamasti soo läheduses paiknevate talude omanikud. Suuremate rabade servadest lõigati turvast oma talu tarbeks – ikka ruutsüld lehma kohta. Vajati vähelagunenud, kohevat sfagnumturvast. Kui kännukiht vastu tuli, võeti ette naaberala. Nii kujundati omamoodi tehismaastik 1–2 m sügavustest turbaaukudest, nende vahele jäetud kuni 10 m laiustest turbatervikuist ning turbaauke ühendavatest ja vett ärajuhtivatest kraavidest.

Väiksemad rabad läksid sageli täie ette: neis ulatusid mitmesaja meetri pikkused ja paarikümne meetri laiused turbaaugud või -karjäärid üle kogu raba. Sel moel lõigati paljudes kohtades turvast veel pärast suurt sõdagi, kuni viiekümnendate alguseni. Kahjuks pole teada, kui suur oli sel ajal ühistute käes olnud rabade pindala. Kui oletame, et ühistute arv oli jäänud enam-vähem samaks ja arvestame igale neist vähemalt 2 ha suuruse ala (100 x 200 m), siis peaks turbaauke olema rohkem kui 20 000 hektaril. Vanu turbaauke võib leida peaaegu iga Eestimaa raba servas, ilma selliste "hambajälgedeta" on vaid üksikud, mis jäävad asustusest kaugele.

Juba sajandi algupoolel võeti labidatöö kõrval kasutusele bagertehnoloogia: lintkopa printsiibil töötav bager järab korraga läbi mitme meetri tüseduse lasundiosa. Seda masinat oli mõistlik kasutada vaid suurtes rabades. Bageri tegevusest jäid järele pikad, kuni poole kilomeetri pikkused, mõnesaja meetri laiused ning mitme meetri sügavused, sageli ebakorrapärase kujuga karjäärid. Väljavoolukraavide ummistudes või sulgemisel kogunes karjääridesse vesi ja kujunes omapärane liigestatud veekogu 1–2 meetrit üle veepinna kõrguvate turbasaartega või terve veekogude süsteem. Selliseid tehismaastikke võime näha Ellamaa, Lehtse, Sangla ja Lavassaare soodes ja mujalgi (näiteks Saaremaal Marjasoos), nende kogupindala võib ulatuda 10 000 hektarini.

Viimasel poolsajandil

Neli-viiskümmend aastat tagasi mõeldi välja freestehnoloogia. Igal aastal freesitakse eelnevalt kuivendatud ja tasandatud väljakult (pindalaga kuni mitukümmend hektarit, aga selliseid võib ühel maardlal olla palju) 10–20 cm turbakiht. Järele jääb ühtlaselt tasase pinnaga jääkväli, mida läbivad vaid madalad dreenikraavid. Rein Ramsti andmeil oli turbakaevandusalade kogupindala meil 1996. aastal 18 400 ha, millest ülekaaluka osa moodustasid freesväljad. Statistikaameti väitel oli 1998. aasta lõpul turba tootmisega rikutud maid 21 350 ha, mis teeb ligi 70% kõigi kaevandamisest jäänud tõngermaade (ka põlevkivi-, liiva-, kruusa- ja muude karjääride) kogupindalast.

Valdav osa freesvälju on rajatud oma paarkümmend aastat tagasi. Enamikul neist kaevandatakse turvast tänini, mõned jäeti 90-ndate alul siiski maha. 1996. aastal hinnati vähelagunenud turba varusid kasutuselolevatel turbaväljadel ligi 25 miljonile tonnile. Kui arvestada aastaseks kaevandamismahuks veidi üle miljoni tonni, saame paari järgmise aastakümne jooksul juurde oma 20 000 ha jääksoid. Lähemal kümnendil lõpetatakse varude ammendumise tõttu turba kaevandamine arvatavalt 5000–6000 hektaril.

Kui palju on Eestis jääksoid praegu?

Kahjuks pole selle kohta täpseid andmeid. Samuti ei tea me, millises seisundis üks või teine jääksoo on.

Hinnanguliselt võib Eestis olla turba tootmisest jäänud tõngermaid ligi 20 000 hektaril. Kuid sellega kaasneva kuivenduse mõjuala on alati suurem turbavälja(de) pindalast: see sõltub väljade asukohast soos, kuid keskeltläbi tuleks kaevandusala pindala korrutada kahega. Kuigi see moodustab vahest ainult 10% neist pindadest, mis on Eestis kuivendatud põllu- või metsamajanduse huvides, jääb turbatööstusest maha lausa lage õhema või tüsedama jääkturbaga väli. Aga tööstus vajab ammendatud väljade asemele üha uusi.

See maailma kliimale ohtlik kasvuhoonegaas...

Rootsis tehtud mõõtmised näitavad, et turvas mineraliseerub freesturbaväljal peaaegu sama kiiresti kui turbapinnasel oleval heinamaal: keskmiselt 5–10 tonni õhukuiva turvast hektari kohta aastas. See aga tähendab, et igal aastal lendub igalt hektarilt õhku 3–5 tonni süsinikku ehk 12–20 tonni süsihappegaasi. Kõik Eestimaa jääksood kokku saadavad seda kasvuhoonegaasi atmosfääri ümmarguselt 400 000 tonni aastas.

Põhimõttel "teised teevad ka" võiksime ju väita, et meie soodesse rajatud heina-, karja- või põllumaadelt ja kuivendatud soometsadest kokku võib lenduda süsihappegaasi isegi paarkümmend korda rohkem kui jääksoodelt. Kuid see ei muuda ju olukorda paremaks.

Kui Eesti ainsa fossiilkütuse, põlevkivi varud (4 miljardit tonni) sisaldavad orgaanilist süsinikku ligikaudu 0,8 miljardit tonni ning meie põhilise biokütuse – puidu tagavara (330 miljoni tihumeetrit) 0,07 miljardit tonni, siis Eesti turbavarudes (2,37 miljardit tonni) on seda ligikaudu 1,2 miljardit tonni.

Juhul kui kõik meie sood (kokku ligi miljonil hektaril) kasvataksid ka praegu turvast, siis võiks selle aastase juurdekasvu (umbes 1,7 miljonit tonni) s e o t a v süsihappegaasi hulk – umbes 2,4 miljonit tonni – olla isegi suurem samal ajal transpordi ja tööstuse poolt õhku paisatava süsihappegaasi hulgast. Kahjuks on aga suur osa meie soodest kuivendatud ning kõdusood saadavad juba ise igal aastal atmosfääri arvatavalt kuni 10 miljonit tonni. Kõige suuremad süsihappegaasi "tootjad" on elektrijaamad oma 15 miljoni tonniga, tähtsuselt kolmandal kohal olevad transport ja tööstus kokku paiskavad õhku "vaid" 1,7 miljonit tonni CO2.

Aastas kaevandatakse meil ligikaudu 1,2–1,5 miljonit tonni turvast. Samal ajal kasvab meie veel looduslikes soodes turvast juurde umbes 0,6–0,7 miljonit tonni. Säästva arengu seadust järgides peaks juurdekasv ja kaevandamismaht olema tasakaalus. Ei usu, et riik on valmis minema turbatööstuse väljasuretamise teed. Saab ju selles tööstusharus tööd umbkaudu 1700 inimest, neist enamiku moodustavad maaelanikud. Pealegi on turvas hästi minev ekspordiartikkel (rootslased juba kurdavadki, et eestlased on neid välisturult peaaegu välja tõrjunud).

Mida tõngermaadega peale hakata?

Maapõueseaduse §39 lõige 1 rakendamise eesmärgil kinnitas keskkonnaminister 28. detsembril 1995 määruse nr. 44 "Turba tootmisalade rekultiveerimise kord". Statistikaameti andmeil oli viimasel aastakümnel rekultiveeritud ligi 1500 ha jääksoid, sellest 1368 ha koguni ühel – 1998. aastal, nii et seis tundub olevat ju lausa suurepärane... Kahjuks ei tea me, mis ikkagi seisab statistikaameti pooleteisetuhande hektari taga: kas istutati metsa, aeti kinni mõned kraavid või lihtsalt trikitati paberil.

Tegelikult on tõngermaade kaotamiseks mitu võimalust.

Mõnes kohas on mõistlik istutada jääksoole mets või panna kasvama energiavõsa. Sageli on odav ja võib-olla et tulus kujundada veekogu. Kesk-Rootsis otsustasid turbatöösturid rajada veekogu ühele jääkväljale, millel mõned aastad pärast kaevandamise lõppu kasvatati kartulit. Kahe aasta pärast oli seni kuiv turbapind suures osas taimestunud valdavalt hariliku partheina, hein-penikeele ja rabaloaga ning veekogu sügavus küünis 1,5–2 meetrini. Veel aasta hiljem oli see paarikümne hektarine veekogu saanud pesitsuspaigaks vähemalt kümmekonnale veelinnuliigile. Rändeajal on loendatud liikide arv mitu korda suurem. Linnuhuvilistele on rajatud vaatlustornid ja juba räägitakse ka jahilubade müügist.

Vahel arvatakse, et võiks ju jätta ammendatud turbaväljad looduse meelevalda, lootes, et küll kunagi neile ikka midagi peale kasvab. Erinevalt mineraalmaast ei taha aga turbaväljad mitte kuidagi taimestuda. Üks ehedamaid näiteid on vast ligi paarkümmend aastat tagasi maha jäetud freesväli Lahemaa rahvuspargis Viru rabas (matkaraja ääres): kui jätta tähelepanuta dreenikraavide ääres kasvavad üksikud kasejupid, siis võib arvata, et sellel väljal freesiti turvast veel tunamullu.

Igasugune maavara kaevandamine on ajutine tegevus ja selle lõppemisel tuleks rikutud maal taastada kaevandamiseelsele võimalikult lähedane seisund. See pole mitte üksnes eetiline põhimõte, samavõrd on tegemist puhtpraktilise maastike korrashoiuga, mis tagab ka elukeskkonna puhtuse.

Säästva arengu ideed kanda sooviva riigina peaksime neid põhimõtteid järgima. Muidugi ei pea ega saagi me taastada täpselt sellist sood, nagu oli enne turba kaevandamist. Kuid meil tuleb luua tingimused loodusliku veerezhiimi taastumiseks, et käivituks soo kõige tähtsam talitlus – turba teke ning üksiti võime siduda süsihappegaasi.

Kui keegi ikka veel arvab, et selleks piisab vaid kuivenduskraavide kinniajamisest ja sootaimestik vallutabki kibekähku endise tootmisala, siis tuleb tal küll pettuda.

Mis maksab soo taastamine?

Soode taastamisega on teadlased ja praktikud nii Euroopas (eeskätt Hollandis, Saksamaal, Suurbritannias) kui ka Põhja-Ameerikas (USA-s ja Kanadas) tegelenud ligi paarkümmend aastat. Vastavatest käsiraamatutest selgub, et teinekord võib tegemist olla üsna kuluka ettevõtmisega. Nii leiavad hollandlased, et neil võib iga soohektari loomine minna maksma ligikaudu miljon USD. Ometi on hollandlased viimase kümne aastaga algatanud rohkem kui tuhande märgala taastamise projekti.

Meie võime siiski toime tulla mitu suurusjärku väiksemate kulutustega. Palju oleneb sellest, millisena jääkväli maha jäeti ja millised on meie eesmärgid.

Taastaimestumise iseloomu ja kiiruse määravad paljud tegurid, nagu veetase, vee ja jääkturba keemiline koostis, pinna lang jne. Kõige raskem on katta taastatavat ala turbasammaldega. Nii Kanada kui ka Suurbritannia teadlastel on õnnestunud paljundada sfagnumit üsna kiiresti kasvulavades, ent sobivat tööstuslikku tehnoloogiat turbasamblakatte taastamiseks suurtel pindadel seni pole.

On isegi arvatud, et üha rohkem poolehoidu leidva keskkonnasäästliku eluhoiaku süvenemisel võib sootaimede kasvatamine ehk paludikultuur muutuda omaette majandustegevuse valdkonnaks.

Kui näeme turbas tulevikukütust...

Fossiilkütustest saadava energia hinna pideva tõusu tingimustes tuleb hakata looma soodustusi biokütuste tarbijaile. Hiljuti esitati Euroopa Parlamendile ja Euroopa Nõukogule direktiivi projekt (ettepanek elektrienergia saamise kohta taastuvatest energiaallikatest riigisisestel elektriturgudel). Ettepaneku paranduses on teiste, juba "klassikaliste" taastuvate energiaallikate kõrval toodud ka turvas, kuid klausliga – "tema aastase juurdekasvu piires".

Kas rõõmustada või kurvastada turba arvamise üle tulevikukütuste rühma, on omaette teema. Kuid igal juhul peab riik endale selgeks tegema, milline on meie soode ökoloogiline seisund, kui palju meil t e g e l i k u l t turvast kasvab, ja kuidas tagada tasakaal turba kaevandamise ja loodusliku juurdekasvu vahel. Viimane tähendab, et peame taastama turbatekke nii jääkväljadel kui ka paljudel põllu- ja metsamajanduse tarbeks varem kuivendatud soodes.