|
Enne jaani võib õhtuti metsaservades ja teeäärtes märgata rohekalt helendavaid täpikesi. Tegemist on jaaniusside, teaduskeeles jaanimardikatega (Lampyris noctiluca).
Teaduslik nimetus ütleb ära, et jaaniuss pole tegelikult "uss" (nagu näiteks vihmauss), vaid hoopis mardikas. Rahvapärase nimetuse on nad saanud tiibadeta emasloomade järgi, kes meenutavad ussikesi.
Nende rohekas helendus on peibutusmärguanne lennuvõimelistele isastele.
Sugulased
Jaanimardiklased (Lampyridae) on tuntud oma võime poolest fosforselt helendada. Sugukonna ladinakeelne nimetus tähendabki tõlkes tõrvikukandjat.
Jaanimardiklasi on ligi 2000. Neile nime pannes ongi enamasti aluseks võetud putukate helendusvõime. Peale perekonna Lampyrus (tõrvikukandja) leiame sugukonnast ka perekonnad Lucidota (lux – valgus), Pyractonema (tüvi sama, mis sõnal püromaan), Photinus (sõnast foto).
Helenduvate putukate suurus ulatub neljast millimeetrist paari sentimeetrini.
Jaanimardikatega on seotud mitmed uskumused. Nii ootas valgust kiirgava loomakese leidjat suur õnn, tapjale aga sai karistuseks osaks tulekahju.
Jaanimardika järgi on ennustatud ka ilma, sõltuvalt paikkonnast on loomake kuulutanud ette nii vihma kui ka päikesepaistet.
Põrgutuled
Kuidas jaanimardikate "tõrvik" töötab?
Helendust põhjustab lutsiferiini-nimelise valgu lagunemine ensüüm lutsiferaasi toimel. Valgu nimetus vihjab ebamaisele olendile – langenud inglile Luciferile. Juuniöödel säravaid rohelisi täpikesi võiks siis nimetada põrguvürsti tulukesteks.
Lagunemisreaktsioon toimub spetsiaalsetes rakkudes – fototsüütides, mille kogumid asuvad tagakeha tipul kutiikula all.
Lutsiferiini lagunemiseks on vaja hapnikku. Seega sõltub helenduse intensiivsus eelkõige hapniku juurdevoolust trahhea kaudu ning tema kontsentratsioonist fototsüütides.
Mardikad suudavad oma helendamist ise reguleerida. Kuidas see täpselt toimub, ei teata siiani. Peale selle, et jaanimardikad suudavad hapniku kontsentratsiooni kontrollida, reguleerivad nad heldendamist ka närvisüsteemi abil.
Lambipirn
Jaanimardikate valgus on külm, sooja see ei anna. Lutsiferiini lagundamine on erakordselt suure kasuteguriga: kulutatud energiast läheb tervelt 98% valguseks ja vaid 2% soojuseks. Võrdluseks: tavalises elektripirnis on need näitajad peaaegu vastupidised.
Jaanimardikate kiiratud valgus ei sisalda infrapunast ega ultravioletset spektriosa, enamasti jääb selle valguse lainepikkus 480 ja 720 nm vahele.
Osa troopilisi liike helendab nii tugevalt, et mõne purki pandud mardika valgel saab pimedas raamatut lugeda. Ameerika õpikutes on kirjas lugu sõjaväekirurg William Gorgasest, kes kasutas Kuubal välitingimustes opereerides just jaanimardikate valgust.
Paljudel troopilistel jaanimardikaliikidel helendavad nii emased kui ka isased.
Arvatavasti kasutavad jaanimardikad helendust ka vaenlaste tõrjumiseks.
Kuid näiteks konnasid pisuke helendus ei ehmata. Nad söövad jaanimardikaid meelsasti, kuigi suur kogus valgust kiirgavat rooga võib ka sööja enda helendama panna.
Pisipere
Jaanimardikate valgus on kõige eredam päikeseloojangu ja kesköö vahelisel ajal. Päeva saadavad putukad mööda puudel või madalamatel taimedel. Paljud liigid eelistavad niiskeid elupaiku.
Enamiku oma kuni kolmeaastasest elust veedavad jaanimardikad röövtoidulise vastsena. Lühike, vaid paarinädalane täiskasvanuiga sunnib paljusid suguküpseid isendeid sootuks paastuma. Kui söögipoolist ikkagi pruugitakse, on eelistatumad road õietolm ja nektar.
Emased jaanimardikad munevad pinnasesse ning surevad pärast seda paari päeva jooksul. Üks emane muneb poolsada muna.
Vastsed kooruvad umbes nelja nädala pärast. Suve veedavad vastsed põhiliselt süües ja kosudes.
Sügisel kaevuvad jaanimardikavastsed pinnasesse, et seal talv üle elada.
Klass: putukad Insecta
Selts: mardiklased Coleoptera
Sugukond: jaanimardiklased Lampyridae
Jaanimardikas Lampyris noctiluca
Pikkus: isased ~ 1cm, emased ~1,5 kuni 2cm, vastne kuni 2,5 cm
Eluiga: kuni 3 aastat
Mune: umbes 50
- Võime helenduda on jaanimardikate vastsetel ning isegi munadel.
- Vastsete lemmiktoit on teod, kes surmatakse mürgihammustusega.
- Eestis on leitud ka hõõgmardikaid (Phosphaenus hemipterus), kes samuti helendavad, kuigi tunduvalt nõrgemalt kui jaanimardikad.
|
